oli,” ütleb ema. Ema väljend “kohutav” on saanud minu jaoks tähenduse alles 21. sajandi alguses, kui ma hakkasin koguma materjali dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused” jaoks.
Terve Nõukogude okupatsiooni ajal hoidsid need inimesed, kes olid Siberi sunnitöölaagrites ja tagakiusamistes ellu jäänud, valusaid mälestusi endas. Või jagati neid ainult oma pere ringis, jubedaimaid asju maha vaikides. Vaikiti uute tagakiusamiste hirmus, sooviti varjata oma märgistatust. Raskete kogemuste edastamist takistas ka kuulajate ükskõiksus ja mõistmatus. Sotsiaalses mälus valitses, nagu igal pool Idaja Kesk-Euroopas, tegeliku mineviku süstemaatiline elimineerimine, sotsiaalselt kujundatud unustus.
Sellepärast on kunagiste sotsialistlike, kuid ka vabadust ja demokraatiat nautinud riikide inimeste suhtumine ja reaktsioon kannatustesse ikka aeg-ajalt kohmakas, vahel isegi vihameelne. Eriti siis, kui asi puudutab mingeid uskumusi, mida põhjendatakse sellega, et terrorist hoolimata oli kommunistlik ideoloogia hea. Inimesele, kes on gulagi või holokausti läbi elanud, on need kogemused pühad ja selline hoiak teeb ta haavatavaks.
Mina koos emaga
Inimliku ajalookultuuri juurde peaks kuuluma veendumus, et koonduslaagrid, sunnitöö ja surmalaagrid ei saa teenida progressi, olgu ideoloogia kui hea tahes. Teisisõnu: miljonite ohvritega hävitussüsteemi puhul ei saa eeldada, et see julmus pandi toime heale ideoloogiale toetudes.
Ma mäletan lapsepõlvest üht vineerist kohvrit, millega ma tihti mängisin, tõstsin sinna oma nukuriideid ja mänguasju. See oli sama kohver, mida hoidis käes mu ema, kui ta ühel 1954. aasta suvisel päeval astus maha rongist, mis oli toonud ta koju 1500 kilomeetri kauguselt Venemaalt. Ta oli siis 24-aastane ja olnud Arhangelski oblastis 6 aastat sunnitöölaagris. 1953. aastal oli Stalin surnud ja ema pääses amnestiaga koju, ta oli alaealise tüdrukuna Nõukogude süsteemi vastu “vaenulikult käitunud”. Ema oli keset terrorit ellu jäänud, kuigi surm oli mõnikord väga lähedal. Ka tema ema Helene ning õde Heldi koos kahe väikese lapse Pille ja Helvega olid 1949. aastal Venemaale küüditatud. Nende kodu, mis võinuks pakkuda turvalisust ja lohutust, oli uus, Nõukogude kord hävitanud, ära lammutanud, selle palkidest oli naaberkülla kolhoosisaun ehitatud. Mu emal oli passis rahvavaenlase tempel ja tal oli sellise passiga raske tööd leida. Ta oli andnud laagrist vabaks saades allkirja, et sellest, mida ta laagris koges, ta vaikib. Kodumaale saabudes pidi end NKVD-s registreerima. Emal oli keelatud elada mereäärsetes linnades, mis olid Nõukogude Liidule strateegiliselt tähtsad.
Mina sündisin viis aastat pärast ema vangilaagrist vabanemist. Neljakümneaastaselt hakkasin ma tegema oma ema ja tema kaksikõe loost dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused”. Tahtsin, et mu ema elust jääks midagi püsivat, midagi, mis looks uut järjepidevust. Usun, et iga valu, mis saab filmiks, raamatuks või mis tahes kunstiteoseks, muudab selle tähenduse allikat, loob uue sündmuse. Ekraan on nagu peegel, kust vaataja ei näe otse iseennast, vaid nähtu sünnitab tunde, millest omakorda sünnib kogemus, mille kaudu vaataja muutub osaliseks valu avamise protsessis, mis on sageli universaalse tähendusega.
Lapsepõlves ärkasin tihti selle peale, et mu ema nägi luupainajalikke unenägusid ja hüüdis unes appi. Tema unenägudes olid Stalini sunnitöölaagrid ja tema elu ohustavad Nõukogude sõdurid. Neis unenägudes ei pääsenud ta kunagi tagasi koju oma ema juurde. Mind viisid need unenäod lapsepõlves häireseisundisse. Selle loo stsenaarium hakkaski minus kujunema juba lapsepõlves. Sunnitöölaagrid ja surmalaagrid tulid minu alateadvusse ema unenägude kaudu. See lugu on terve Eesti ühiskonna väljarääkimata lugu, kurbuse ja meelevalla, vägivallapiltide allikas – piltmõistatus. Emadest voolab lapsesse erinevaid tundeid, ma ei teadnud tollal, et mu ema kannatab selle all, mida kutsutakse mäletamiseks.
Ka dokumentaalfilm võib oma esituse poolest unenäoline olla. Une nägija on alati sündmuste keskel, see kogemus on talle tõeline ja vahetu. Film “Tõrjutud mälestused” on sümboolselt nende luupainajalike unenägude väljendus. Uned liiguvad piltidena, need on täis sündmusi ja tähendusi.
Prantsuse ajaloolane François Dosse2 väidab, et ajalooprotsesse võib vaadata läbi psühhoanalüütilise prisma. Tänapäeval inimesed isegi ootavad, et ajaloolane võtaks psühhoanalüütiku või psühholoogi rolli. Selliseks ajaloo mälu talletamiseks läheb aga vaja kaht poolt: peab olema see, kes räägib, ja see, kes kuulab. Psühhoanalüütiline ravikuur aitab “mäletamistööle” kaasa, valu ja leinaga kohtumiseks tuleb nimelt tungida läbi mälestuste ekraani. “Lein ei seisne mitte ainult kurbuses, vaid tõelises asjade läbirääkimises kalli inimese kaotuse üle, see tähendab aeglast ja valulist loobumist. Niisugune meenutamine “mäletamistöö” abil ja distantsi loomine “leinatöö” abil näitab, et mälu normaalse tegevuse tagamisel on keskne roll valusate asjade kõrvalejätmisel ja unustamisel.”
Nii individuaalse kui ka kollektiivse mälu ülesanne on siinjuures identiteedi terviku säilitamine, mis on seotud kindla aja ja tegevusega. Inglise moraalifilosoof Jonathan Glover kirjutab oma inimsust käsitlevas teoses “Humanity”3, et minevikku elus hoides võime takistada kohutavate sündmuste kordumist. Neil sündmustel, mille unustamist mõnikord inimestelt nõutakse, võib olla kohutav sisu, eriti ellujäänud ohvritele. Poolasse minevatele SS-lastele peetud kõnes käskis Hitler sõduritel tappa armutult nii mehed, naised kui ka lapsed. Ta vihjas, et nende teod ajapikku unustatakse: “Kes armeenlaste massimõrva enam mäletab?” See on tardumapanevalt sarnane Stalini kommentaariga, kui ta kirjutas alla surmanuhtlustele: “Kes enam kümne-kahekümne aasta pärast kogu rämpsrahvast mäletab? Mitte keegi. Kes mäletab nende bojaaride nimesid, keda Ivan Julm päästis nende elupäevadest? Mitte keegi!”
Vaikimise nõue on seotud tihti poliitika ja poliitikutega. Soome Jyväskylä ülikooli teadlane Turo Uskali4, kes uuris oma väitekirjas Soome kirjasaatjate tööd külma sõja aegses Nõukogude Liidus 1957–1975, toob seal välja kolm teemat, millest KGB keelas välismaa ajakirjanikel kirjutada: juutide väljarändamine Nõukogude Liidust, Talvesõda ja kõik, mis puudutas Baltimaid. Eesti ja teiste Baltimaade minevikust ei tohtinud ajakirjanikud rääkida ega kirjutada, või kui seda tehti, siis läbi tugeva enesetsensuuri, sest ausus ja avameelsus oleks ohustanud diktatuurirežiimi, Nõukogude süsteemi musta südametunnistust. Eestlased, lätlased ja leedukad said tunda tegelikku kommunismi, soomlased, rootslased, prantslased ja teised vabad rahvad said aga tunda ainult selle ideed. Kommunismil on alati olnud hea brand – “töölisklassi ülestõusmine”.
Läänes ei ole olnud moodne kommunismiohvritest rääkida. Natsism oli “lihtne vaenlane”, see elas ja suri koos Hitleriga. NSV Liit oli suur ja seal oli alati ruumi, kuhu inimesi saata. Inimesi võis alati märkamatult kellegi teise vastu välja vahetada. Kui Stalin läks Krupskajaga vastuollu, lubas ta Leninile uue lese otsida … Kommunism Nõukogude Liidus oli nagu hiigelsuur sipelgapesa ja on raske tunda kaastunnet ohvrite vastu, keda ei ole justkui olemas. Kommunismil puudub oma Anne Frank.
Minu soomlannast sõber Carita Rosenberg-Wolff on kirjeldanud jahmatava võrdlusena oma kooliaja geograafiatundi 1960. aastatel, kui tema õpetaja, seletades Baltimaade, sealhulgas Eesti asukohta, väitis, et need riigid eksisteerisid enne sõda, kuid tänapäeval pole neist sobiv rääkida. Siis jätkas õpetaja teise teemaga ja Caritale jäi tunne, et nende riikidega on seotud kindlasti mingi saladus. Õpetaja oli käitunud samamoodi kui tema vanemadki, peites uudishimulike laste silme alt ära seksuaalkirjanduse – laps sai aru, et siingi on peidus mingi saladus, mingi põnevust tekitav keeld. Suviti mererannas teiste lastega mängides olid nad asetanud käed toruks suu ette ja hüüdnud teisele poole Soome lahte: “Eesti! Eesti! Kus sa oled?”
Kuid Eesti vastas alles 1990. aastate alguses.
Selle raamatu kirjutamise ajaks on Eesti olnud 15 aastat iseseisev, eelnenud oli pool sajandit pealesunnitud vaikust. Ikka veel arutatakse aeg-ajalt, kas Baltimaad okupeeriti või liitusid need vabatahtlikult. Eesti lähimineviku ja kommunismi kuritegude uurijaid nimetatakse vahel russofoobideks.
Mõnikord