58, lõike 13 järgi. Devidit süüdistati võitluses töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida ta on toime pannud salajastel ametikohtadel tsaristliku korra või kontrrevolutsioonilise ja kodanliku valitsuse juures. Oodatav karistus oli paragrahvi 58, lõike 2 alusel mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega, kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Devid lasti maha Sverdlovski oblastis Sevurallagis 5. juunil 1942. Kahjuks ei leia ma tema perekonna kohta andmeid, peale selle, et tal oli tütar Viivi, kelle saatuse kohta pole midagi teada.
Heinrich Gutkin (sündis 13.06.1879) suri samas laagris kus Devid. Ilmselt piinamise ja nälja tagajärjel. Tema abikaasa, samuti juut, Josephine Gutkin (sündis 1888) küüditati kõigepealt Mordva ANSV-sse Dubravlagi. Viis aastat hiljem, 29. juunil 1946 mõisteti ta Venemaal Kirovi oblastikohtus paragrahvi 58, lõike 10 alusel süüdi. Seaduse tekstis seisab: “Propaganda või agitatsioon Nõukogude võimu kukutamiseks või nõrgendamiseks mõne kontrrevolutsioonilise kuriteo toimepanemise kaudu, samuti sellesisulise kirjanduse levitamine, valmistamine või hoidmine. Oodatav karistus: vabaduse kaotus 1–10 aastat.” Josephine Gutkin sai teisegi süüdistuse paragrahvi 58, lõike 11 alusel, see tähendab osavõtmine organisatsiooni tööst, mis on moodustunud kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks Nõukogude võimu vastu, või sellesisulise ühingu organiseerimine. Karistuseks oli mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega, kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Josephine Gutkin suri 16. oktoobril 1950.
Ebasoovitavad elemendid: Eesti venelased 7
Groševaja, Anna Vassili tütar, venelane, sündis 1872, keskharidus, maja ja sauna omanik, arreteeriti Tallinnas Niine 12-21. Viidi 1941 Sverdlovski oblastisse ja suri vangistuses 69-aastaselt 13.10.1941.
Groševoi, Igor Nikolai poeg, venelane, sündis 24.02.1897 Riias, advokaat. Arreteeriti 1941. aastal, viidi asumisele (tähendas vabakäiguvangi NKVD valvatud piirkonnas) erinõupidamise otsusega 1944. aasta juunis paragrahvi 58, lõigete 10 ja 11 järgi, surmaotsus viidi täide 10.11.1944
Kirovis.
Groševaja, Niina Vladimiri tütar, Igori abikaasa, venelane, sündis 28.06.1901 Paldiskis, arst, arreteeriti 1941 ja viidi Kirovi oblastisse Kilmezi rajooni. Vabastati asumiselt 29.04.1954.
Groševaja, Natalja Igori tütar, venelane, sündis 01.09.1940, arreteeriti 1941, viidi Kilmezi rajooni koos vanematega, suri asumisel 02.07.1943.
Groševaja, Anna Igori tütar, sündis Venemaal Kilmezi rajoonis 21.04.1942, vabastati 1954. aastal 12-aastasena.
AJALOOTÖÖ ON MÄLESTUSTE JA LEINA TOPELTTÖÖ
Kui lugeda ajalooarhiivides KGB ohvriks langenud inimeste nimekirju, tekib ettekujutus, et iga Eesti pere ja inimese lugu vääriks filmi või raamatut. Keda märgistab siis Nõukogude riik? Bandiit võis Nõukogude süsteemis olla tavaline pereema, poiss, tüdruk, nagu minu ema ja tema kaksikõde, kes esindasid vana ühiskonda, eriti kui elati maal ja taheti jätkata oma elu konservatiivsete, loodusseadustele omaste traditsioonide järgi, mis polnud omased ja iseloomulikud Nõukogude korrale.
Stalin, kes armastas jõhkraid võrdluspilte, leidis, et see, kes tahab teha omletti, peab enne munad puruks lööma – ehk, kes tahab luua uut ühiskonda, peab kõigepealt hävitama selle struktuurid. Sovetiseerimine Eestis ja teistes Balti riikides toimus stalinliku stsenaariumi järgi: igaüks, kel lasub kahtlus, et ta ei võta omaks usku, mida nimetati kommunismiks, on bandiit, saboteerija, rahvavaenlane, riigireetur või fašistide agent. Vihavaenlane võis olla kõikjal. Selle võis avastada foto põhjal, millel perekond istub maamaja taustal lilleaias, see võis välja näha nagu koolilõputunnistust käes hoidev tüdruk või poiss, või vanaema, kes lastele muinasjutte loeb, või laps, kes seda lugu kuulab. Sest raamat ja muinasjutt võisid olla Nõukogude korda õõnestavad. Nõukogude okupatsiooni aastatel hävitati Eestis 30 miljonit raamatut (Saksa okupatsiooni ajal, 1941.–1944. aastal 125 000 raamatut).
Selleks, et ühiskonda kontrollida, tuli hävitada inimestevahelised “kodanlikud spontaansed” kiindumused. Nõukogude Eesti kollektiivis kuulus inimene kommunistlikule aatele, parteile ja riigile.
Inimesed, kes olid paremas usus oma riiki ja rahvast teeninud, muutusid ühtäkki selle vaenlasteks. Teod, mida iseseisva Eesti riigi juhid maa tugevdamiseks ja rahva huvide kaitsmiseks tegid, nimetati NSV Liidu ja revolutsioonilise liikumise vastu suunatud kuritegudeks. Ametikohuste täitmine Eesti Vabariigis formuleeriti kuriteona. Saadikutööle Riigikogus ja Riigivolikogus järgnes süüdistus: osalemine “aktiivses võitluses revolutsiooniliikumise vastu kontrrevolutsioonilises valitsuses”. Tsiviilisikute patriootlikule tegevusele Eesti riigi rajamisel (osavõtt Vabadussõjast 1918–1920) ja iseseisvuse kaitsel (Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse kuulumine) anti kriminaalne sisu. Tartu rahulepingu tekst (sõlmiti Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel 2. veebruaril 1920), milles mõlemad osapooled kohustusid mitte rakendama sanktsioone sõjategevusest osavõtu eest, visati nurka. Hävitav hinnang anti inimeste senisele ühiskondlikule, parteilisele ja seltsilisele tegevusele.8 Nõukogude süsteem vajas vaenlast ja eestlased olid Stalini silmis halvas valguses olev rahvas.
Inglise ajaloolane Simon Sebag Montefiore on kirjutanud psühholoogilis-ajaloolise teose “Stalin. Punase tsaari õukond”, mis on lugu Stalinist ja tema verisest õukonnast. Montefiore tõdeb, et Stalini süsteem vihkas kõiki uhkeid rahvaid. Eriti vihkas Stalin eestlasi, soomlasi, lätlasi, leedukaid ja poolakaid, kes hoidsid kinni oma kultuurist ja iseseisvusest. Neil olid oma traditsioonid ja tsivilisatsioon. Bolševikele oli pinnuks silmas, et 1918. aastal lasid need riigid Vene impeeriumist jalga. Stalini idee kohaselt pidi jooksikud kohe tagasi toodama.9
Eestlased kartsid, et neid võidakse rahvavaenlaseks ja mittesoovitavaks elemendiks tembeldada. Tollast ideoloogilist väljendit kasutades: ajalooline tõde pidi need inimesed purustama, seda ajaloolist arengut ei saanud peatada. Nõukogude Liit oli oma ideoloogia kohaselt “raudteede ajalooratas”, kus auru, elektri ja energiaga ehitati kommunistlikku tulevikku, kus oli ruumi vaid “teadlikule” Nõukogude inimesele. Vanast identiteedist pidi loobuma kas vabatahtlikult või vägivalla teel. Stalini viljapuuaia “ussipesad” kaotati, need otsiti igast nurgast üles.
Mu ema Aino Madi ja tema perekond kuulusid selle liigituse järgi “ussipessa”, kes “levitas Nõukogude-vastast mürki”. Jääb vaid imestada, miks kommunism siis ei uskunud oma headusse, miks ta pidi nii palju hävitama ja tapma. Miks vajas kommunism 1941. aasta suvel Valga raudeejaamas kahte rongist lahtihaagitud loomavagunisse suletud lapsi, keda püssimees valvas, kuigi enamik lapsi oli juba surnud ja surma lehk hakkas lämmatama sirelilõhna?
Sellise küsimuse pani enne oma surma kirja mu tuttava Kairi Leivo vanaema. See oli Eesti taasiseseisvumise aeg. Siis enam küsimuste esitamise eest ei karistatud. Terror rääkis aga retooriliselt õnnelikust Nõukogude kodanikust, õnnelikust Nõukogude lapsest, kõneles ilusate laulude kaudu Nõukogude Liidust, Leninist ja töörahvast …
Enne Eesti taasiseseisvumist ma Eesti mitmetahulist ajalugu täpselt ei tajunud, juba Vene NFSV kriminaalkoodeks, millega inimesi märgistati, on oma sisult kohutav ja absurdne. Kuid seda lugu siin kirja pannes muutub ta tõestusmaterjaliks. See, mida kirjutatakse mälestuseks ja mida tahetakse meenutada, muudab ajaloo tõelisust ja tänapäeva. Lõplikku tõde on raske kindlaks määrata. Nagu tõdeb François Dosse: “Mäletamise metamorfoosid saavad niisiis samamoodi ajaloo objektiks, samuti nagu seda on sündmuste tegelik kulg oma kitsastes ajaloo piirides.”10
HEINO NOORE TEEKOND EUROOPA VÄIKELINNAST STALINI SURMALAAGRISSE
Neuroloog ja psühholoog Heino Noor, kunagine Sosva koonduslaagri vang, on aidanud lahti harutada mu ema ja tema kaksikõe painajalikke unenägusid ning olnud mulle teejuhiks mineviku mäletamisel ja selle tõlgendamisel. Tema enda lugu on järgmine.
“1930. aastate koolinoortena tundsime, et kaunikõlalised hüüdlaused “Ei iial