laiali. Lähenevad haukid karjusid hoiatavalt, tarvas möirgas jälle, kündis sarvedega maad, loopides lund ja sammalt, ning tormas Odani poole, sarved õieli. Vahva Odan röökis sama valjult kui sõnn ja hüppas õrjetule elukale vastu. Jahinuga välgatas loojuva päikese kiirtes, tarvas röögatas jälle ning virutas sarvedega. Odan karjatas ja kõigest jõust jooksev Ballimar nägi, kuidas hauki sõdalane õhku paisati ning tosin sammu eemal maha kukkus. Pea alla painutanud ürgveis ammus ja traavis oimetu Odani poole, kes jõuetult pead pööras ja kohmaka liigutusega käe eemal vedeleva noa poole sirutas. Tarvas lähenes jahimehele iga silmapilguga, kuid Ballimar oli juba kohal.
Õhku lõhestas kimbrite metsik võitlushüüd, mis küngast ümbritsevatelt mäekülgedelt vastu kajas, tarvas tõstis pea ja mörises, Kimbrung kisendas veel korra ja viskus maas vedeleva raske jahioda poole. Haaranud relva, suutis ta vaevu sõnni rünnakut vältida, põigates kassiliku väledusega ohtlike sarvede eest kõrvale. Maas vedelev Odan ägises midagi saksi keeles, ent Ballimaril polnud tema jaoks mahti, tarvas ründas. Karjega hüppas kimber põiki sõnnist mööda, virutas talle oda ribidesse ja surus kogu keharaskusega odavarrele; metsapull kaotas tasakaalu ja langes kumeda möirgega kummuli. Noormees vajutas oda üha sügavamale haava sisse. Verdjooksev loom viskles ja üritas püsti tõusta, sõrad ja sarved vehklesid ohtlikult õhus. Ballimar haaras maast raske, laia teraga noa ning varitses küürakil sobivat juhust. Verine laanesõnn ajas end painava aeglusega jalule ja komberdas verekaotusest nõrgana Kimbrungi suunas, ent viimane oli paari hüppega tarva kõrval. Haaranud kindlalt jämedast sarvest, sähvas trääl vaheda noaga üle looma kõri. Veri tulvas põhjalase kehale, ent ta siuhkas seni kuni tarvas korises ja raskelt kokku vajus ning jalgadega jõuetult rapsima jäi.
Kiskunud oda haavast välja, tõstis kimber relva kõrgele ja tõi kuuldavale valju võiduka hüüde; rõõm tulvas tema hinge. See oli esimene laanepull, kelle Ballimar üks ühe vastu surmanud oli ning talle ei tulnud pähegi, et päästis sellega edeling Wulfgari ründuri. Tarvas liigutas veel nõrgalt, Ballimar virutas talle oda jõuliselt abaluu alla ning sõnn jäi vaikseks.
Alles nüüd vaatas Ballimar maas lebava Odani poole, kes põrnitses mõistmatult surnud sõnni ja noort põhjalast, kes üleni tarvaverega määritult oda loomakerest välja rebis ning aeglaselt tema poole tulema hakkas. Ballimar kummardus lamava Odani kohale ja kompas ettevaatlikult tema keha. Kõik tundus olevat korras, üksnes noore hauki vammus oli küljelt lõhki rebitud ning ta ise üsna oimetuks löödud, ent muidu polnud tal suuremat häda miskit.
“Astu vaba hauki juurest eemale, träälinärakas!” käratas esimesena kohale jõudnud lõõtsutav hauki jahimees ja lükkas kükitava Ballimari toorelt jalaga eemale. Kimbrungi silmis süttis vihatuluke, kuid kustus samas.
“On’s sinuga kõik korras, vahva Odan?”päris scippare Frithugar hingeldades ja nõjatus odale. “Vaadake järele, kiiremini! Kellel on mõdu, Aegiri tütarde nimel? Andke talle juua!”
Wulfingid vaatasid oigava Odani vilunult üle, keegi valas talle kanget mõdu suhu. See mõjus koguni sel määral, et pikk noormees end Wulfgari kaaskondlaste kätele toetudes püsti upitas. Esimese asjana võttis ta Ballimari käest oda, mille kimber mornil ilmel omanikule loovutas. Odan uratas midagi meestele, kes teda kaenla alt toetasid ja need astusid eemale. Heledapäine friling komberdas odale toetudes tarva juurde ja kompis sõrmedega selle haavu.
“Sa andsid hea löögi, Odan,” lausus Frithugar.
Odan ümahtas vastuseks.
“See trääl andis parema, Thunori raudse vöö nimel!” Hauk heitis kõõrdpilgu Ballimari poole. “Edeling Wulfgar on saanud endale hea trääli… Hea hoop oli, õigesse kohta ja tugev. Julgelt tehtud, isegi vere lasi välja.”
“Trääl ei ole hea, Odan, sa vahva ründur. Trääl on madal.”
Odan näis temaga vaikides nõustuvat ja ajas end sirgu.
“Kuidas sa ennast tunned?”
Hauk lõi käega.
“Pole häda, oidne scippare. Veel paar suutäit hüva mõdu ja ma võin selle sõnni laagrisse lohistada…”
Otsekohe ilmus noormehe ette lähker märjukesega, mida ta ahnelt jõi ning oli näha, et see tõepoolest marjaks ära kulus.
Scippare Frithugari käsul olid haukid tarval sisikonna välja lasknud, jalad kokku sidunud ning toonud paraja noore kuuse tüve, millega elajalooma tassida. Ent vaevalt olid nad teiba sõnnil jalge vahelt läbi lükanud, kui kuuldus kabjaplaginat ning lumetolmu üles keerutades kappas kohale tosinkond ratsanikku eesotsas edeling Wulfgari enesega, kes oli üleni härmatisega kaetud ja väsinud. Külmas õhus keerles hingeaur, madalad rässakad hobused pruuskasid ning närisid suuraudu. Wulfgar hüppas hobuse seljast ning lõi oda maasse.
“Mis juhtus, Wodeni käevõrude nimel?” nõudis ta. “Mis kisa see oli? Odan? Mis siin juhtus?”
Oma tavapärasel turris ilmel selgitas hauk, kuidas asi oli olnud ning osutas tusaselt verisele Ballimarile, kes edeling Wulfgari pilgu ees silmad maha lõi. Edeling kuulas tähelepanelikult nagu ka wulfingid, kes hobuste seljast maha olid tulnud. Thoen Karunahk võttis tarval tagajalgadest kinni ning keeras loomakere järsu ropsakuga teisele küljele, et haavu näha. Berserk oli kogenud jahimees ja oskas häid hoope hinnata. Kõik vajaliku ära näinud, lükkas hiiglane uluki endisse asendisse. Thoen tuli lume krudinal edelingi juurde ja rääkis pominal, mida arvas.
Edeling Wulfgar mõõtis hindavalt verist trääli, siis tapetud tarvast. “Teele! Edasi!” käsutas ta muutumatul ilmel ning hüppas hobuse selga.
Ratsamehed sammu sõites ees, jalamehed saagiga järel, liikus kütijõuk aeglaselt nõlvakust alla, soojematesse orgudesse, kus kavatseti ööbida ning enne viimase päevavalguse kadumist veel mõned ulukid tabada. Lumisele künkale jäi vaid sõnni veel aurav sisikond ja määratu verelaik.
ÜKSTEIST
Nad seisid tohutu lagendiku servas, mis neil tee kinni pani, kuid ükski haukidest ei soovinudki kaugemale minna. Ääretus rabas, mis madala udulaamaga kaetult wulfingide ees laius, seletasid küttide teravad silmad tuhmilt läikivaid õliseid laukaid. Varjatud hirmuga vaatasid sõdalased kõrgsood; selle kohal heljuvast udukardinast ulatusid laukaõgardite konksjate kätena välja sammaldunud rondid. Kaugemal udu kohal kõrgus tume kogu, mis oli liiga suur, et olla loom, ning liiga väike, et seda saaks mäeks pidada. Nõiutud paik… Ei meeldinud see Wulfgarile ega kellelegi tema meestest; üksnes Thoen ei tundnud alateadlikku hirmu.
Ballimar vaatas pärani silmi seda määratut raba. Miski võbeles tema sisemuses, kõik oli kuidagi ebamääraselt tuttav – soo, küngas selle kohal ja vaikiv laas oma põliste sammaldunud tüvedega. Kimber oleks kui enda sisemusse vaadanud, otsekui pimedas koopas põleva tunglaga seinalt ruune otsides üritas ta teadvusse manada ürgseid aistinguid, mida see tunne metsikus alateadvuses äratas. Nukker udu, üksildased kidurad puud rabas, ligipääsmatu seljandik… Justkui oleks Ballimari isa, tapetud Beanstani hääl toonud kuuldavale muistse loitsu ja andnud nuiaga löögi nahktrummile, nii tabas kimbrit kaaslase ees avanev vaade. Ballimar sulges silmad, veri tuksles soontes, süda tagus metsikult. Jumalad olid märku andnud…
Wulfgar kõõritas kahtlustavalt uut trääli, kes oli silmanähtavalt erutatud ja ei paistnud põrmugi kartvat. Talle meenus taplus põhjas, kust see ori oli toodud, ta mäletas veel hästi, millise kõhedusttekitava mänglevusega oli tapnud tema ründureid sealne nõid ning uue orja sarnasus tollega oli tõesti liiga suur, et seda saaks juhuseks pidada… Ausa edelingi ja sõjamehena suhtus Wulfgar säärastesse erakutest loitsijatesse umbusklikult ning pidas kaugelt enam lugu tavalistest preestritest, kellega ta harjunud oli ning kelle hulka ta ka ise kuulus. Ta ei usaldanud toona noort vangi aasiritele ohverdada, sest see näis olevat vaimudest neetud, ent kas võis koita päev, mil tema, Wulfgar, pidi seda kahetsema?
Veel üks silmapaar puuris kimbri selga, ent see pilk oli selgelt vaenulik. Thoenile ei olnud see noor trääl algusest peale meeldinud; vägev tõmmu hiiglane evis sama ürgseid vaiste ja aistinguid, ta adus noore Kimbrungi varjatud vaenu ning lisaks sellele