haukid tule ääres olid üllatunud, isegi osavõtmatu Thoen Karunahk kergitas imestades oma puhmaskulme. Kuid edelingi tahe oli edelingi tahe ja peremees võis oma trääli hellitada nii, nagu heaks arvas. Ja Thoen polnud rumal, küllap ta juba teadis, miks Wulfgar sellesse orja leebemalt suhtus kui tavaliselt – oli see ju Odani päästnud… Ning Odan – temaga olid asjad selgemast selgemad. Kõige lisaks oli mõdu veel ja sellest lonksust poleks niikuinii enam meestevaheliseks ringiks jätkunud.
“Minu auväärne isa,” alustas Ethelwulf ja, saanud lubava peanoogutuse, jätkas: “Peame varsti jälle tüüringitelt ja heruskidelt soola võtma. Seda on meie talu panipaikades napiks jäänud ja Wodeni habeme nimel, kui oleme kogu saagikssaadud liha sisse soolanud, on see üsna otsakorral…”
“Kuningas Lydegar ei vaata sellele kuigi hästi, sest tüüringid toovad soola ta käealustele ja talle eneselegi,” mühatas Wulfgar. “See on kahtlane retk, mu poeg. Aga õiglaste aasirite abiga on see õnnestunud varemgi.”
“Kuningas Lydegar on vandunud aasirite nimel karistada surmaga iga röövimist sakside maal…” lausus Osmond.
“Kuningas Lydegar ei saa ehk teadagi, kui vardjad ja aerumehed jõemutta uputame,” arvas Wulfric.
“Mina tean Baldey, Scaramundi, Cuthwini ja paljude teiste edelingide meriratsusid täävilohe järgi,” ütles Osmond pead vangutades. “Küllap nendegi scippared ja edelingid meie omi tunnevad…”
Wulfgar torkis oksaga mõtlikult tuld.
“Kõiki meie meremadusid nad ehk ei tea… Aga saksi ründurid tunnevad teisi odakandjaid üle terve maa. Kui varitseme soolalotjasid, ei tohi keegi pääseda. Suuri paatkondi ei tohi me turmata, sest kui sõnum sellest peaks kuningas Lydegari kõrvu jõudma…”
“Ta kutsub ainult thingile,” lõi Wulfric käega. “Ja ehk tuleb ka wergeldi tasuda.”
Edeling heitis pojale tauniva pilgu. Mõtlematu ja tormakas oli Wulfric, liiga tormakas…
“Juba thingile kutsumine on küllalt halb,” tähendas ta karmilt. “Kui aga meid kuulutataks – aasirid hoidku! – kaupmeeste tapjatena lindpriideks, ei tule kaubitsejaid enam meie lautrilaudadele ega lasta meidki sisemaale või kuningas Lydegari aladele kaupu vahetama. Vaenuleib on kibe, ja lindpriina on vaenuleib kibe ka edelingile. Meie kodasid ei kaitse enam tavad ja peale võõraste röövlite võib isegi naaber Baldey meie karjad ära ajada. Ning Lydegar ei tee muud kui kiidab teda või jagab koguni kingitusi! Wulfric, mu poeg, see pole nii lihtne.”
“Õiguse asemel kaitseb meid kilp, olgu tursid neetud!”
“Kõigi edelingidega ei saa vaenata, kui elad nende naabruses,” sõnas Ethelwulf manitsevalt. “Sa ei mõista veel, Wulfric, mu vend.”
See Wulfricile ei meeldinud; noormehele hakkas vastu see, et talle tema iga meelde tuletati; Wulfgari noorem poeg pidas end ammugi täismeheks. Noorim Wulfing küll põrnitses silmanurgast vanema venna poole, ent ei öelnud midagi. Ethelwulfi haavavatest sõnadest hoolimata ei hakanud Wulfric talle vastu vaidlema. Kes ei austanud esmasündi, pidi leppima lindpriina põhja mägedesse kihutamisega.
Ballimar hoidis targu kõrvad lahti, sest kõiges räägitus oli talle nii mõndagi uut; nendes metsikutes paikades, kust ta sõjariista sunnil träälisarasse oli toodud, ei liikunud kuigi palju kuuldusi laiemast ilmast. Iga ülik ja pealik valitses omi maid ja võõraste juurde ilma põhjuseta teed jalge alla ei võetud.
“Freyri kuldi nimel,” sõnas Frithugar, “hea on elada õiguse kaitsva katuse all nagu meie esiisad.”
“Ülim õigus on framea,” uratas Wulfric.
Keegi scipparedest tahtis veel midagi tavade kiituseks lausuda, kuid Thoen segas vahele: “Sul on õigus, vahva Wulfric, ülim õigus on sõjariistades. Vannun ürgsete hallahiidude nimel, kui kunagi ka õigus Tuesco järglastele selja peaks pöörama, on meil vööd terasest rasked ja me võime endid turvata nagu seda on hallidest aegadest saadik teinud meie esiisad.” Thoen Karunahk mõtiskles viivu; ta näol oli endiselt morn ilme ja käed pigistasid tugevat odavart. “Minagi ei ela ju õiguses, minu edeling, ja ei hulgu karuna laanekurudes üksnes tänu sinu lahkusele, mida õnnistagu aasirid. Jah, vapper Wulfric, ülim õigus on sõjariistades.”
Wulfrici näol levis heameel – vähemalt üks lõkke ääres istujatest oli tema poolel ning nooruk hammustas uue isuga liha.
“Thoen, ka sinul on õigus,” noogutas edeling. “Kõige viimane sõna on karastatud raual.”
“See on nii,” kinnitas ka Osmond ning heitis paljaksnäritud kondi tulle.
Edeling heitis uuriva pilgu taevale ja tähendas: “Oidsed scippared, oleks tark panna välja puhanud vahetus vardjaid – ei ole teada, kes võib olla sattunud meie jälgedele.”
Kõik kolm scipparet tõusid ja läksid igaüks oma sõudjate manu – nagu ikka, oli kaaskond jagunenud paatkondadeks –, et määrata uus vahetus valvureid öist laagrit turvama. Lõkke äärde tekkis rohkem ruumi ja ka Ballimar sai end tule paistel soojendada – öö kiskus tõepoolest viluks ning isegi kimbrile, kes oli põhjala hallide tühermaade asukana külmaga harjunud, meeldis pigem mõnus soojus kui rõske jahedus, mida õhkus lähedalasuvast rabast. Noormees toetas kämblad põlvedele ja põrnitses pealtnäha osavõtmatult tulle, kuid ta tajus laagris iga muutust. Tule äärde sugenes vaikus, igaüks mõlgutas liha närides või niisama pikutades omi mõtteid.
Nót, öö tume emand, valitses Midgardi ning pimedus lasus metsal, lagendikul ja sool. Haukid pomisesid palvesõnu aasiritele või muudele salapärastele olevustele, sagedamini kõigist gnoom Thiodreyirile, kes oma üürgega hommikust märku annab. Paljud sõdalased juba magasid, relvad käeulatuses, kuid polnud vähe ka kaaskondlasi, kes kahtlustavalt niiskesse pimedusse piidlesid, vaevu varjates oma hirmu ööluurijate ees. Läheduses oli iidne raba, muistne kinnikasvanud järv, siin võis olla selliseid elajaid, kellest ei teadnud jutustada isegi kõige vanemad ätid… Olevusi, kes elutsesid siin veel enne jumalate ilmumist.
Edeling Wulfgar oli kägarasse tõmbunud ja end paksu vaiba sisse mässinud. Ta oli seljaga tule poole ning kõigi arvates juba magas, sest tema poolt kostus rahulikku ja sügavat hingamist. Hauki ülik oli saapad jalast võtnud, need kuivasid Finni järelevalve all tule ääres.
Ballimar jälgis asendit muutmata laagris toimuvat. Paljude uduses pimeduses kumavate lõkete ümber oli vestlus soiku jäänud, enamik meestest oli juba uinunud; üksnes valvurid jalutasid peaaegu kuuldamatul sammul ümber laagri. Vaid kimbri ürgselt teravad vaistud suutsid nende vaikset liikumist laanesahinast tabada. Hoolimata päevase rännu väsimusest, muutus noormees aina erksamaks; tema kassisilmad piilusid tähelepanelikult ümbrust veendumaks, et keegi teda ei jälgi. Ei, ainuski hing ei pööranud talle tähelepanu, isegi mitte noored Wulfingid, kes pilukil silmadega uniselt enese ette vaatasid. Ainus, keda Ballimar karvavõrdki ei usaldanud, oli Thoen Karunahk, metsik berserk, kellest polnud aru saada, kas ta magas või oli ärkvel; mehe silmad olid küll suletud, ent miski tema olemuses muutis kimbri valvsaks.
Laager uinus vägevate laanehiiglaste all. Lõkked olid peaaegu lõpuni põlenud; vaid hoolsate vahimeeste tulle asetatud notid vindusid madala leegiga. Ka edelingi lõke nõudis küttepuid. Udu hiilis maapinnal magajateni ja embas neid oma jahedate niiskete kätega, pimedus lasus puude vahel ning Iordi hinguse kohal taevakummil särasid tähed. Suurhaukid norskasid magada, mõni neist pomises ja tõmbles läbi une. Ka Filvius oli edelingi saapad punetavatest sütest pisut kaugemale asetanud ja uinuda usaldanud. Kimber istus ainsana miilavate süte ees ja vaatas pead liigutamata ringi. Et teada, mis toimus selja taga, ei vajanud noormees silmi, piisas kõrvadest ja esiisadelt päritud vaistudest. Sõnajalad ja raagus puhmad heitsid pentsikuid varje, mis värelesid taimede õõtsudes kõhedusttekitavalt. Libardid olid liikvel… Ballimar tõusis ja astus ettevaatlikult esimese sammu.
Nii kuuldamatu kui see aste ka ei olnud, võpatas Thoen ja avas silmad, mis puurisid trääli valvsalt. Berserki kämmal haaras laia jahinoa.
“Kuhu nüüd, Ymeri nimel?” uratas Karunahk.
Ballimar osutas lõkkele. “Puid tooma…”
Mees