seljast kukuvad, uluvad ka alati. Ühelgi neist ei hakka sellest parem. Kui sest midagi kasu pole, jäta parem järele.”
Nastja tundis, et ta peaks oma põhimõtteliselt juba teise kursuse tudengi kõrguselt sellest plikast kaugelt üle olema, aga praegu ta lihtsalt ei suutnud. “Mine siit ära!” Ta just päriselt ei karjunud, kuid tema hääl oli tublisti tõusnud. “Sina ei saa midagi aru! Mida sa siin üldse teed? Sina oled alaealine, pead kodus olema!” See viimane lause pani ta veel ägedamini nutma.
“Sa oled venelane, onju?”
Nastja tõmbas värisedes hinge.
“Mis su nimi on?”
Nastja ei saanud aru, mis talle sisse oli läinud. Ta oli lõuanud nagu jonniv viieaastane. “Anastassia,” vastas ta punastades.
Tüdruk krimpsutas nina. “Su nimi kõlab nagu ananass. Mina olen Kristiina.”
Hetkeks välgatas Nastjas vana harjunud ärritus eestlaste peale, kuid ta oli praegu liiga segi, et sellele keskenduda. “Võid nimetada mind Nastja.”
“Kuidas sa siia said?”
“Avarii,” pomises Nastja. “Ma sõitsin bussiga koju…” Ta pigistas silmad kinni, et uusi pisaraid tagasi suruda.
“Kus su kodu on?”
“Kohtla-Järvel.”
“Nojah, sinna sa ilmselt ei saa.”
Nastja tõmbas sügavalt hinge ja püüdis seda tõsiasja omaks võtta.
“Mina olin suveks Luunja tallides tööl,” ütles Kristiina. “Nüüd on mu rahateenimisvõimalused ilmselt läbi.”
Nastja kortsutas segaduses kulmu. “Sina ei elagi siin?”
“Ei. Ma olen juba terve aasta üksi Tartus elanud, tulin siia normaalsesse kooli.”
“Aga kus siis sinu kodu on?”
Kristiina kehitas natuke tehtult õlgu. “Isa elab Põlvamaal.” Ja siis ütles ta hoopis teistsuguse häälega: “Tegelt ma just mõtlesin sinna minna. Sa ei taha minu poole tulla? See on väike talu küla tagumises otsas, ja linna praegu ei lasta, sa ei saa koju minna… Et kui sa tahad, võid minuga kaasa tulla.”
Мне некуда идти. Ülbes teismelisenäos olid hirmunud, paluvad silmad. “Kas ma võin oodata sinu juures, kuni kõik see asi lõpeb?”
Kristiina naeratas. “Muidugi võid! Mu paps viib su ise sinna Kohtla-Järvele, kui see värk läbi saab.”
“Kuidas me siis sinu juurde läheme?”
“Ma võin meile hobused võtta,” ütles Kristiina rõõmsalt, kogu ülbus tagasi.
Nastja vahtis teda. Ega ta seda ometi tõsiselt ei mõelnud? Võib-olla mõtleski. Tema kursusel oli ka üks selline hobusetüdruk, ta teadis neid küll – nad olid ratsutamise koha pealt täiesti segased. “Mina ei oska hobusega sõita. Ma sain põrutuse… Mul on peapõrutus ja sinakad.”
“Ah, lõpeta ära, ma tegin ainult nalja! Ega ma ei hakka talli hobuseid varastama. Ehkki vaevalt politseil praegu aega oleks minuga tegelda.”
“Mida me siis teeme?”
“Eks me peame hääletama.”
“Hääletama?” kordas Nastja segaduses. Eesti keel oli ikka väga veider.
“Nojah, mõne auto peale, noh! Lähme, me peame kõigepealt teisele poole jõge kõndima, seal võib proovida.”
Nastja vaatas korra tagasi kiirabipunkti poole. Ta arvas, et ilmselt pole temal seda ega sellel teda enam vaja. Siis ajas ta end püsti ja järgnes Kristiina väljakasvanud vesinikblondile lakale.
Keegi neist ei teadnud, millal nad täpselt Tallinna piiri olid ületanud. Oli õnn, et Kristjanil oli maastur, sest Männiku metsas oleksid nad tavalise autoga sõites ilmselt liiva sisse kinni jäänud. Kuidagi olid nad igatahes blokaadist mööda pääsenud ja pealinnast eemale sõitnud.
“Kuhu me üldse läheme?” oli Katrin küsinud.
Kristjan kehitas õlgu.
“Tuleks katsuda võimalikult inimtühja kohta saada. Kuhugi Võrumaa metsadesse näiteks,” oli õde arvanud.
Vend oli uuesti õlgu kehitanud. “No sõidame siis Võrumaale.”
Nad olid katsunud väiksematele teedele hoida, kuna see tundus mõistlikum. Nad olid sõitnud läbi Saku, Kiisa, Kurtna ja Prillimäe ning olid nüüd mööda pikka kruusateed Katrini kaardilugemise kohaselt peaaegu Juurusse välja jõudnud. Prillimäe lähedal olid nad ühest tanklast võtnud nii palju bensiini, kui nende kõigi kolme sularahatagavarade eest osta sai, sest kaardimaksed ei töötanud.
“Hea küll, me oleme kohe Juurus, ja siis võiks vasakule keerata, sealt saame Kaiusse ja mingeid väikseid teid pidi Paide ja Türi –”
Sel hetkel sõitis paremat kätt puudega varjatud teeotsalt välja auto, mis liikus nii suure kiirusega, et suutis end alles keset teed seisma pidurdada. Kristjan põikas sellest napilt mööda ja kohe tagasi oma suunavööndisse, sest vastu tuli samuti üks auto. Selle järsu pöördega kaotas ta maasturi üle kontrolli, kaldus teepervele ja sõitis otsa jalakäijale, kes seal kõndis.
Hetkeks vilksatas tuuleklaasi ees vanema mehe karvakasvanud nägu, suu groteskselt pärani.
Greta karjus.
Pidurid kriiksusid ja auto tegi peaaegu täispöörde enne, kui seisma jäi.
Nii Kristjan kui Katrin avasid autoukse, aga vend jäi tardunult istuma, kui õde keset teed paiskunud keha juurde tormas.
Katrin nägi, et viga saanud mees tuleb ümber pöörata, kuid ta ei saanud seda üksi teha. “Tule mulle appi!” karjus ta vennale.
“Helista kiirabisse!” karjus Kristjan Gretale.
Katrin hoidis mehe pead, kuni Kristjan teda selili pööras. “Ettevaatlikult!”
Greta avastas, et hädaabinumber on kinni.
Katrin vaatas keskealist habetunud meest, lahtise luumurruga jalga, paigast ära õlga, otsmikul olevat haava. Katsus pulssi. Arst temas teadis, mis juhtunud oli, kuid õde ei osanud seda kuidagi vennale öelda.
Tal poleks tarvis olnud mehe pead nii hoolikalt hoida. Tolle kael oli juba murtud.
“Noh?” karjus Kristjan auto poole.
“Ma ei saa neid kätte,” vastas Greta hirmunult.
“Kristjan… vahet pole. Ta on surnud.”
“No elusta teda siis, tee suust suhu hingamist, midagi! Sa oled ju arst!”
“Siin ei saa enam midagi teha. Tema selgroog on katki.”
Kristjan vaatas õele õudusega otsa.
Katrin oli lastearst, mitte kirurg, kes oleks pidanud lähedastele operatsioonilaual surnud patsientidest teatama. Alles sel hetkel sai ta lõplikult aru, kui õige tema erialavalik oli olnud. See tunne oli jube.
“Kristjan, see polnud sinu süü. See teine auto…” Katrin vaatas ringi. Peateele välja kihutanud auto oli kadunud. “Värdjad!” ütles ta südametäiega.
Vend tõusis püsti. “Me peame ta maha matma.”
“Kristjan, me ei saa. Me peame edasi minema. Ja võib-olla on tal perekond, nad tahaksid seda ise teha…”
Õudus Kristjani silmis muutus juba natuke metsikuks.
Keegi andis signaali. Nad vaatasid ringi. Juuru poolt oli õnnetuskohale sõitnud mitu autot.
Greta, kes oli aeglaselt lähemale tulnud, vaatas, kuidas veri kruusatee sisse imbub, pööras siis järsku ringi, jooksis auto taha ja oksendas.
“Mis siin toimub?” küsis signaali andnud autost välja roninud mees. Autoaknast vahtis mitu ärevil nägu,