võpatas ja vaatas üles, paanika juba meelekohtades tagumas, kuni nägi, et see on vaid mingi tüdruk. Ähmane kogu märja klaasi taga lehvitas kärsitult käega, et ta autoakna alla keriks. “Kas te teeks akna lahti? Mul on vaja teiega rääkida!”
Ta oli kindel, et hakkab hulluks minema. Annika? Kuidas saab üks hääl nii sarnane olla?
Hetke kõikus Emil täielikus otsustusvõimetuses minemakihutamise ning autost välja ronimise ja tüdruku kallistamise vahel – see oli ju tema Annika, tema hääl. Lõpuks keeras ta süüte uuesti sisse ja vajutas nupule, et aken avada.
Ei, see oli siiski keegi võõras. Liiga noor, vist alles teismeline, üsna teistsuguse näoga, halvasti blondiks värvitud juustega, mis vihmast märgadena laubale ja meelekohtadele kleepusid. Aga sürreaalsuse tunne ei tahtnud kaduda, eriti siis, kui tüdruk oma võimatu häälega küsis:
“Kas teilt küüti võiks paluda? Põlva poole.”
“Ma sõidan Tartusse,” vastas Emil masinlikult.
“Sinna te ei saa,” teatas tüdruk veendunult. “Terve linn on kinni pandud, nad ei lase kedagi sisse ega välja.”
See kohutas meest. “Kust need autod siis tulevad, kui kedagi välja ei lasta?”
“Kust mina tean? Võib-olla mõni on ka Tartust, kes veel minema sai, aga ülejäänud on kõigist neist lollidemaa küladest Tartu ümber või kas või Tallinnast või kurat teab, kust. Praegu tasub mõistlikel inimestel linnadest nii kaugele hoida kui võimalik. Saate vihjest aru? Ja Tartusse te nagunii ei saa.”
“Kust te seda teate?”
“Ma olin Luunjas, nad on sinna mingisuguse kiirabipunkti teinud, sest inimesi ei saa Tartusse haiglasse viia. Mul on kaasas sõber, kes oli ühes liiklusõnnetuses, ta tunneb ennast halvasti ja meil oleks vaja minu koju Põlvamaale saada.”
“Ma pean Tartusse minema,” kordas Emil nagu automaat. Tema mõistus oli töötamiseks hirmust liiga kange. “Mul on seal… kodu… pere…”
“Jah, teil võib seal olla mis iganes, aga te ei pääse sinna, saate aru? Mis mõttega te sõidaks sinna linna piirile passima? Et seda kuradi viirust saada?”
Annika ei rääkinud tavaliselt sellise nõudliku ja vihase tooniga, ta oli üsna leebe iseloomuga ja pealegi oli aastatepikkune töö pangatellerina tema hääle hoolikalt meeldivaks koolitanud. “Mis teie nimi on?”
“Kristiina. Ja teie?”
“Ee… Emil.”
Kristiina vaatas meest natuke kahtlustavalt. Too nägi välja, nagu oleks keegi talle kõvasti vastu pead virutanud. Kas sellist võis üldse usaldada autot juhtima? Aga samas polnud kedagi paremat võtta. “Palun, kas te ei võiks meid Põlvamaale viia? Nastjal on halb ja keegi teine ei võta meid eluilmaski peale. Varsti läheb pimedaks ja…” Ta tõmbas sügavalt hinge ja käis välja oma viimase kaardi, mida ta oli ka Nastja puhul kasutanud: “Kui te meid kohale viite, võite minu juurde jääda, kuni see jama mööda saab. Kuna te koju Tartusse ei pääse.”
Emil vahtis tükk aega vihmatriibulist tuuleklaasi ja noogutas siis. “Tulge peale. Ma viin teid koju.”
Autot ümber keerates avastas mees, et ei värise enam. Ta oli kogu juhtunust liiga tuimaks muutunud, et õieti märgata seda, kui piltilus on too teine, ilmselt venelasest tüdruk. Nastja oli jällegi liiga väsinud ja valusalt kange, et jaksata ootamatu vedamise üle rõõmustada. Ta heitis lihtsalt tagaistmele pikali ja jäi peaaegu kohe magama.
Nad hakkasid läbi hämaraks tõmbuva õhtu Põlvamaa poole sõitma.
Leemet ärkas köögist kostva nõudekolina ja pannkookide lõhna peale ning tundis end nagu poisike. Tema vana tuba lõhnas ikka samamoodi ja voodimadrats oli keskelt lohkus. Ta ajas end mõnuga ringutades püsti ja mõtles riidesse pannes, kas kogu see viiruselugu siiski vaid unenägu polnud. Kodul oli selline mõju.
Eelmise päeva pärastlõuna oli tema veetnud maja ümbritsevat aeda parandades (just nagu võiks lattaed talu maailma eest kaitsta) ja ema peenraid rohides. Nad olid söönud riisiputru rabarberikisselliga, rääkinud vähe ja mitte kordagi bioterrorismist. Leemet oli peaaegu suutnud kogu ümbritseva hapruse unustada.
“Tere hommikust,” ütles ta kööki astudes.
“Tere hommikust,” vastas Lumi pliidi äärest. “Esimesed pannkoogid on juba ära jahtunud, sul võttis silmade pesemine nii kaua aega. Hakka nüüd ruttu sööma!”
Leemet muigas ja kuuletus. Näis, et on vaja vaid lapse kohalolu, et isegi Lumes, kes polnud muidu sugugi pehme loomuga naine, emalikkus välja lööks.
Puupliidil tehtud pannkoogid olid just sellised, nagu peab. Terve kodutalu oli selline, pisiasjadest suurteni, vajudes oma loomulikkusega kõigisse meeltesse, kuni muutus raskeks mäletada, miks oli üldse kunagi siit ära mindud.
Kodu ümbritsev maailm tuletas end ebameeldiva jõnksatusega meelde, kui Leemet nägi läbi köögiakna värava taga seisvat tolmust maasturit ja kolme inimest. Ta pillas kahvli kolksatusega lauale ja tõusis püsti. “Ole toas!” ta peaaegu kähvas emale enne, kui välja kiirustas.
Miks ma autot ei kuulnud? mõtles ta trepilt märjale rohule astudes. Oli imeilus hommik, vihmajärgselt selges taevas paistis päike. Ta astus veel paar sammu, jäi siis seisma ja hõikas:
“Vabandust, aga te olete eramaal. Palun lahkuge!”
“Mis ajast külatee eramaa on?” hõikas vastu üks kahest naisest väravale kõige lähemale seisev võõras.
Tont võtku, mõtles Leemet. “Ma palun teil meie värava tagant ära minna!”
“Me pole nakatunud!”
“Kust te seda kindlalt teate?”
Mõne hetke valitses vaikus, siis hüüdis naine: “Ma olen arst. Kui me oleksime nakatunud, avalduksid meil sümptomid, nagu –”
“Ja mina olen viroloog!” hüüdis Leemet vahele. “Ärge üritage mulle valetada! See viirus jõudis Eestisse võib-olla alles mõne päeva eest, nakatunutel ei pruugi sümptomid veel avaldunud olla!”
“Teie võite sama hästi nakatunud olla!” andis naine vastu.
“Tõsi või? Võib-olla olen mina viimane kuu aega siin metsade vahel istunud ja pole hingelistki näinud! Ja kust teie tulete?”
“Tallinnast,” vastas ootamatult teine naine. Esimene võpatas ja heitis talle vihase pilgu.
“Tallinnast? Sealt võisite selle viiruse vabalt kaasa tuua! Ja isegi kui see nii poleks, siis miks ma peaksin võhivõõraid oma koju laskma?”
“Leemet!” Ema kohalolek oli ootamatu ja tema hääl terav. “Muidugi me pakume neile ulualust!”
“Ema, mine tagasi tuppa!”
“Poiss, pea meeles, kellega sa räägid! See on minu kodu ja me näitame üles külalislahkust!”
“Tont võtku, ema!” Leemetit ärritas tema lapsena kohtlemine, Lume põikpäine rumalus ja see, et emaga vaieldes sai ta võõraid ainult silmanurgast jälgida. “Praegu pole aeg maarahva kombeid järgida! Sa ei saa aru, kui tõsine see asi on! Ma tean, mida ma räägin, eks ole?”
Mees pöördus uuesti värava poole ja hõikas võõrastele: “Palun minge nüüd minema!”
Esimesena rääkinud naine avas suu, et veel midagi öelda, kuid seni liikumatult seisnud mees pani käe tema õlale ja tõmbas ta eemale. Kolmik hakkas aeglaselt oma auto juurde tagasi minema.
“Te olete teretulnud!” kõlas taluõuel järsku Lume hääl, valju ja selge. “Me pakume teile peavarju, sööki ja jooki, kuni saate jälle oma teed minna.”
“Ema, mida sa teed? Kas sa oled hulluks läinud? Nad võivad nakatunud olla, sa ei saa –”
“Ei saa?” Lume pilk oli nagu