nad kartuli-vorstivormi kasuks, ehkki kummalgi neist polnud mingit kogemust puupliidi praeahjus söögitegemise osas. Juba vajadus kõigepealt pliidi alla tuli teha ja kaevust vett tuua oli väga veider.
Jutuajamist tekkida ei jõudnud, sest idulisi eelmise aasta kartuleid koorima hakates küsis Katrin vihase hooletusega: “Noh, kas täna ronid Leemetiga voodisse?” Greta imestas isegi, miks ta selle peale köögist minema ei kõndinud, aga igatahes ei tõstnud ta kogu ülejäänud söögitegemise aja enam pilku oma kätelt, mis tegutsedes kergelt värisesid.
Kuna Katrinil ja Gretal polnud läbi ja lõhki tallinlastena sääskedega erilisi kogemusi, katsid nad laua õue, kus maja ees seisis rohmakas palgipoolikutest tehtud aiamööbel. Kartuli-vorstivorm oli küll natuke kõrbenud, kuid lõhnas näljastele piisavalt isuäratavalt, juua oli mustsõstramorssi ning magustoiduks kohupiima maasikamoosiga. Kristjan ja Leemet tulid sauna poolt ning teatasid, et see on varsti valmis. Vastu tahtmist üksteise isiklikku ruumi surutud võõraste kohmetusega asusid nad sööma.
Lumi kõndis õuele samuti sauna poolt, tema valged juuksed näisid õhtuhämaruses helendavat ning näol oli raskestitabatav ilme, mis polnud naeratus, kuid näis sellegipoolest varjatult muigavat, nagu teaks selle kandja maailma asjadest rohkem kui teised.
“Kes siis enne sauna sööma hakkab,” ütles perenaine rahulikult.
Leemet ajas end esimesena jalule. “Ema.” Kogu tema olekust hoovas kergendust.
Külalised-sissetungijad tõusid samuti püsti ja tutvustasid end järgemööda.
“Mina olen Lumi, Mustallika perenaine,” tuli vastus. “Istuge nüüd maha ja sööge edasi, te olete ju näljased, see on teil näost näha.” Ise seadis naine end sisse laua otsas, kuhu Leemet kiiresti veel ühe taldriku tõi.
Natuke aega söönud, ajas Lumi end sirgu ja ootas, kuni tekkis aupaklik vaikus. Sisimas itsitades võrdles Katrin perenaist indiaanipealikuga, kes räägib harva, kuid keda alati kuulatakse.
“Te ei ole siinkandis ainsad linnast tulnud külalised.”
See teade pani Katrini tema naljatuju unustama. Ka teised tõstsid pea ja vaatasid murelikult ringi.
“Metsavahimajas on seltskond võõraid. Juhanit ennast seal minu meelest pole, vähemalt tema autot mitte, aga ma nägin ta tütart ja veel kolme tundmatut kuju. Neid võib rohkemgi olla. Õue peal oli kaks võõrast autot.”
“Kui kaugel see koht siit on?” küsis Katrin.
“Teed mööda umbes kilomeeter edasi metsa sees.”
“Nii kaugelt viirus siia ei levi. Ilmselt tulid nemad ka linnast pakku, samamoodi nagu teiegi – ja mina ka,” parandas Leemet ema kulmukergituse peale. “Kui me lihtsalt siin püsime ja rohkem kedagi ligi ei lase, ei tohiks meiega midagi juhtuda.”
Jah, muidugi, peidame ennast vaikselt kodus, hoiame ema põllepaelast kinni ja kõik saab korda,mõtles Katrin mürgiselt.
“Kui keegi meist juba nakatunud pole,” ütles Greta tuhmilt.
Järgnevas vaikuses ei tahtnud keegi enam süüa, kuid tegid seda ometi, et normaalsusefassaadi säilitada.
Metsavahimajas istuti teleka ees. Elutoa välimus oli eelmise õhtuga võrreldes tublisti muutunud. Kristiina, Linda ja Nastja olid päev otsa maja koristanud ning kolme peale märkimisväärset edu saavutanud. Nagu oli selgunud, tundis Kristiina suurt huvi ruumide välimuse vastu. Ta oli Nastjale terve päeva oma sisustamiskirest lobisenud. Värske sõbranna oli vaevalt poolest aru saanud, aga rõõmuga tegutsenud, sest see aitas tema õudusunenägu unustada.
ETVs jooksis eriprogramm, milles vaheldusid mitte just meeldivad uudised kogu maailmast ärevate tegutsemisjuhistega teadlastelt, arstidelt, politseilt ja ähmi täis poliitikutelt.
Kell oli peaaegu kümme õhtul, kui Linda hüüatus nurka kaarte mängima tõmbunud Kristiina, Nastja ja Emili jutuajamise katkestas. “Mis on?” küsis Kristiina.
“Mida oligi arvata,” ühmas Ants oma tugitoolist. Linda heitis talle pahase pilgu, enne kui televiisori heli valjemaks keeras.
Näidati subtiitritega varustatud ingliskeelset videolõiku mingilt välismaa kanalilt. Seal oli hiiglaslik ruum, spordihall või angaar, mis oli muudetud haiglaks. Lõputute voodiridade vahel kõndisid valgetes skafandrites kogud. Reporteri hääl rääkis sellest, et Delhist sai viiruse levik alguse, seal on nakatunuid kõige rohkem ja nende arv kasvab pidevalt. Räägiti, et kõigile ei ole võimalik pakkuda meditsiinilist abi, nagu ka kõigile arstidele ei jätku skafandreid, ja et näomaskidest ei piisa nakkuse ärahoidmiseks. Räägiti rüüstamistest ja mässudest ja suurtest ühispalvustest, mida võimud laiali ajasid, et nakkusohtu mitte veelgi suurendada. Aga televiisori ees istujad ei suutnud sellesse kõigesse süveneda. Nende mällu sööbisid välivooditel lamavad haiged, kellest kaamera ükshaaval üle libises. Tumeda naha all ei olnud verevalumid kergesti märgatavad, aga nad nägid neid siiski. Võib-olla sellepärast, et nad otsisid neid, otsisid mingit hirmsat vaatepilti – aga tegelikult lamasid haiged vaikselt, ainult vahetevahel köhides, ega näinud sugugi nii jubedad välja, nagu nad olid ette kujutanud. Küll aga võis aru saada, et enam nad nendest vooditest ei tõuse.
“Боже мой,” sosistas Nastja.
“Nad arvavad, et see algas Delhi lennujaamast,” ütles Emil. “Mis te arvate, kes selle viiruse lahti lasi?”
“Terroristid,” kehitas Kristiina õlgu.
“Ilmselt küll,” nõustus Linda.
“Ameerika oleks ikka pidanud nendega edasi sõdima, võib-olla oleksid maailma päästnud,” turtsatas Ants.
“Nad sõdivadki ju,” väitis Kristiina.
“No ilmselgelt mitte piisavalt hästi,” irvitas Ants. Linda vaatas teda veel vihasemalt.
“Mis edasi saab? Kas siin võib asi sama hulluks minna nagu seal?” küsis Emil televiisoriekraani poole viibates, kõlades nii, nagu tahaks ta oma hirmsad mõtted välja öelda, et mitte nendega üksi maadelda.
“Vabalt võib minna. Ja ega see pole ainult see haigus – praegu on mässud ja rüüstamised, kui nii edasi läheb, võib mitmel pool varsti sõda lahti olla,” arvas Ants.
Nastja vaatas kohkunult mehe poole ja Emil nägi välja nii, nagu oleks tal süda paha.
Ants avas jätkamiseks suu, kuid enne, kui ta midagi öelda jõudis, tõusis Linda püsti, puudutas teda põgusalt õlast ning küsis: “Kas ma saaks teiega korra omavahel rääkida?”
Nad jätsid noored endale järele vaatama ja läksid kööki. Ukse kinni tõmmanud, pöördus Linda Antsu poole, nii vihane, et kasutas vandesõnu, mida ta muidu peaaegu kunagi ei teinud: “Mida paganat te enda arust teete? Kas teil on vaja neid vaeseid lapsi veel rohkem hirmutada? Kas teile pakub lõbu neilt iga viimane kui kuradi lootus ära võtta?”
Mees ei vastanud tükk aega üldse midagi, vaadates Lindat pilukil silmadest pilkavuse ja üleolekuga, mis panid naist tahtma talle kõrvakiilu anda. “Ärgake üles, õpetajapreili. Nad ei saa enam lapsed olla, kui tahavad ellu jääda. Mulle ei paku see mingit lõbu. Maailm lihtsalt on nüüd selline.”
“Leedopäev?” kordas Greta mõistmatult.
“Noh, jaanipäev,” seletas Leemet. “Maausulised nimetavad seda niimoodi.”
“Kas sa oled siis maausuline?”
“Olen.” Aga mehe hääles väratas seda öeldes miski, mis kõlas peaaegu nagu piinlikkus.
“Ja kas leedopäeva tähistatakse kuidagi teisiti kui jaanipäeva?”
“Mitte eriti. Noh, grillimist on võib-olla vähem,” muigas Leemet. “Mis ongi hea, sest sel aastal me küll kuskilt vorste ei saa.”
“Kui palju meil üldse toitu on? Kas veame välja?”
“Oleneb