Räestu raamat. Lauri Sommer

maha ja tegin läbi aia oma “Rahu tänava”. Põld paistab nyyd ja need, kes seal parajasti käivad. See silmapiiri laienemine aitab pisut ka sisemise kitsikuse vastu. Siin olles kõigub inimene paratamatult selle vahel, kas taoistlikult kõigil puudel elada lasta või kujundada majale lähemat kasvuala täiesti oma käe järgi ja hoida elavana mälestust lagedast heinamaast. Vahel nagu kuuleks asjata mahalõigatud puude kaebeid ja näeks võradest õhku jäänud tyhikuid. Siis on aeg tuua kusagilt istikuid või varjujäänuid ymber istutada ja loota, et nad kitsede ja jäneste hammaste eest pääsevad ja suureks sirguvad. Kõige rahulikumalt peatub pilk loojangus välja joonistuvatel kõrgetel latvadel. Sobiva ilmaga on see igaõhtune rituaal. Mõned puud, näiteks pihlakad, laanetee suur kask ja liivakaldal kasvavad männid, ongi jäänud pyhalikeks, neid on vahel hea omaette tervitada ja nende all konutada. Yletee pihlaka otsa sai väiksena ronitud ja selle puu eriline meeleolu ilmub aastate edenedes uuesti. Mullu sygisel panin hakkama esimese siinse pihlakaviina – sai hea kohalik kraam, Räestu armulauajook, mida tohibki võtta ainult erilistel juhtudel. Näiteks surnute terviseks. Kui Onu Paali surema hakkas, käis ta läbi kõik oma kodutalu Räestu-Hendriku puud ja jättis hyvasti. Palju tugevaid tammi, milledest yhe otsas ma Anni pool olles väga kiikuda armastasin, ja need teised puud, kes olid aias. Tal oli nendega ajada see viimne asi. Vana kombe järgi istutati mullegi siia suitsusauna lähedale hingepuu, tamm. Sealsamas kõrval on mõni aasta vanema onupoja oma. Õe puud vist veel vahetati. Vana aida taga kiduma hakanud kase asemel istutati keldripealse juurde pärn. See kasvab yhes õega edasi, ajas juba lõbusa võsugi välja. Isa näitas mulle sel novembripimedal ajal tamme, mille ta oli mõni aasta enne mu syndi istutanud Jämejalalt Uue Haigla poole viivale teele. Isa tamm on Haigla poolt tulles teine, kasvanud kahte harru ja tal ongi kaks last.

      Puud tulevad ja lähevad, aga kestab tunne, et nende ligidus muudab kuidagi inimeste elulaadi. Puudel on mulle õpetada rohkem, kui ma eluajaga neilt õppida jõuaksin. Nende kõrged noogutavad kujud, kasvamine, kohin, lehelangus ja tyve tundmus. Seal all voolav hingus. Seda tunnetan eriti tagametsas kahe iidse, sammalduva tyvega kõivu juures istudes. Nad kustutavad minu seest ebavajalikku. Yhe tyve allosa läbib suur lõhe. Selleski oleme sarnased. Koos elatud aastatest jäävad inimesse puude jäljed. Kunagi kasvas keldripealse taga võimas pärn, mille vari ulatub praegugi mu jalgadeni. Või kui ma nyyd võtan maha selle talvega ära kuivanud lapsepõlve kirsse, siis on selle tegevuse juures ka midagi aastatest, mil ma nende otsas passisin, vaiku taskus kandsin, kirsiõisi vahtisin ja marju kyynitasin. Ja kirsihalgudega kytmine – selline imelik pruunvalgevöödilise säsiga tugevalt lõhnav vaigupuu, nagu ta on – ju peitub sealgi veel midagi. Meie õuepuu on suur kahte harru kasvanud iidne pärn ja mõistan Ernst Ennot, kes kirjutas, kuidas ta öö otsa unistades kuulas tuult vana niine lehtedes. Õuepuu saatus on talu saatusega seotud, tyhjaks jäänud õuedel nad kasvavad võimsalt, aga kuidagi nukralt yhtlasi. Neilegi meeldiks vaadata inimeste tegemisi ja käike seal all. Pärna harude vahel on kyll kogu mu eluaja olnud kuldnoka pesakast. Mis oli selle mehe nimi, kellele esimesena tuli mõte oma maja juurde istutada kõrge puu või jätta see kodu ymbert metsa raiumisel alles, seda ei tea keegi. Ja nimi ei loegi. Nad on mu sõbrad. Võib-olla pidi see istutamise rituaal tagama talu hea käekäigu, pika ea ja stabiilsuse. Teha midagi puhtalt tulevaste heaks – see on tõeliselt inimlik. Tundsin seda, kui sõitsime ratastega mööda suurt Luhamõtsa kaart ja yhe mahajäetud talu juurde viis aus lyheldane nuluallee. Selle istutaja nagu ka teiste mõisaalleede mõtlejate ihusilmad ei saanud näha puiestee täit suurust. Aga meie käime, vaatame ja täname tema istikud mulda pannud kätt. Alleed on kaugemeelsete unistuste generaatorid. Õuepuude aluse rahva hulgast pärit Juhan Jaik ytleb, et “selle seletamiseks pole sõnu, mida ei mõistnud nende pärnapuude istutaja isegi, vaid ta tegi oma maitse rahuldamiseks, istutas puud sellest looduslapse armastusest puude vastu, /–/ et leida väikestki õnne, mida valmistas lyhike äraolek käskija silma alt, mida valmistas noorte pärnalehtede sahin ja nendelt elumaja seinale langev virvendav vari”10. Kaks vahtrat väravas on nooremad. Õuepuud nemadki. Kodu valvavad hiiglased, kes vahel omapärase häälega nagisevad, seemneid õuele pilluvad ja lehevaipu laotavad. Neid vaipu riisudes kogunevad sygise lehelõkked, mis võivad sussata pikki uduseid päevi, lahvatades korraks pimedas ja tõmbudes endasse tagasi. Elupuu kuivi oksi sinna peale pannes on tunne, nagu suitsutaks viirukit. Nagu mingis lummuses tood kytist aina juurde ja juurde. Tasapisi vidutav suits muudkui laotub väljadele, kandub õuele, vajub orgu või tõuseb läbi võrade. Kui päev jälle kevadiselt käima hakkab, nii paastuaja lõpu poole, annetavad need puud oma karget ja selget mahla. Vasakpoolse vahtra ja pärna parema haru oksad on yksteisele käe sirutanud.