järel käes, hooneid juba parandatud, oma käsi kyljes. Raske oli, aga armastus hakkas ka tekkima. Räestu (räestü) on võro keeles raiesmik ja selline too paik enne asustamist oligi. Mõni nulk ju praegugi veel. Võib-olla said veĺokõsõ’ Hendrik ja Ants mõisa käest kõrvuti metsatykid, lõikasid palke, katkusid kände, tegid alet ja raiusid yles hooned, seal hulgas ka selle praegu vaikselt hääbuva, veel enne sae aega (mis olevat siia kanti tulnud 1870. paiku) ainult kirvestega ehitatud aida. Siia sai Räestu-Hansu talu. Räestu-Hendriku oma ilusa tammetsõõriga, suurte hoonete ja aiaga, kus punaste tapetud endine mõisa kutsar vanaperemees Henning puhkab, oli muiste meie talu õuelt näha. Nagu ka Bleivede elamine teispool Verioja orgu. 1922. aasta Võromaa kaardil ongi Räestu kahe taluga kyla. Inimesi oli siin kandis aga elanud juba palju varem.
VIRUNUKA RAHVAS
Osade kohta ei saa öelda muud, kui: nad olid. Ma ei ulatu nendeni, kes sõid sookilpkonna, nägid tihnikuis jooksmas metshobust ning yrgveist ja kes matsid
Tamula äärde Roosisaarele lapse, pannes ta kätte surmalinnu sookure tiivaluude tykid, et ta hing lendu saaks. Aga mul on yks teine niidiots. Praeguse jaotuse järgi on meie postiaadress yhendatud metsa taga asuva Viru kylaga. Yks sovhoosilt meie talule kasutamiseks antud kaugheinamaa oli Virunuka. Nyyd tean, et niitsime heina surnute kylje alt. Ajaloohuvilisele tuleb meelde Kagu-Eesti ainus tervikuna läbi uuritud tarandkalme, mis oli rajatud Mustjõe ja Pärlijõe vahelisele metsasele liivikule seal rituaalselt sõõrdu tehes. See rajamine oli kusagil teisel sajandil pärast Kristust ja sinna maeti viiendakuuenda sajandi vahetuseni.
Yks tarand jäänud pooleli, mehed olid kividki kokku kandnud, aga hunnik seisab tänini kasutuseta. Neid tarandkalmeid on siin jäänustena väga mitmel pool – kolm tykki Korgõpaloh, Virunuka taga Vungil ja yks kusagil meie naabertalu Vasara man. Metsaaluses on võimalikke kohti mitu. Sellesama talu nurmedel ja nende ymber metsas, ytleb rahvajutt6, olevat laiali Vanapagana põgenedes maha pillatud pähklid. Aga kalmete man kustub Vanapagana võim ja inimeste jaoks on pähklikorjajate luud pähkleist tähtsamad. Tollal toimus palju elust voolavate vete ääres. Nende lähedusse maeti päris sagedasti. Võib-olla usuti hingi minevat veevooluga kaasa?
Kivide kindlasse korda asetamises, neist katuseta maja tegemises on midagi maagilist ja väärikat. Jää siia, et me saaksime Sind mäletada ja vahel vaatamas käia. Kord võtame tuld nagu Sinagi, meie luud viiakse liiva ja meile kehtib sama mis Sulle. Manala maandus. Haua ilu. Sobivate kivide leidmine ja paika kandmine käis mõttega. Viidi neid ära alepõldude pealt, metsapadrikust ning kui lahkunu kallis ja leitu oli väärt myrakas, siis pingutati tuua orustki. Pandi lohistitele. Sobitati yhesuurusi kalmeäärele ritta, aeg-ajalt istutati siia ja sinna mõni eriline, imeliku kujuga tegelane, vaadati mustreid raudkivide pinnal. Kalme alustuseks ja ka iga uue tarandi juures ohverdati kitsevasikas, mille pere sealsamas nylgis, urilaulu saatel lõkkel kypsetas ja ära sõi. Osa liha ja luud pandi nurgakivi alla ehitise väeks ja anniks lahkujaile, et neil poleks toidupuudust. Siis sai töö alata. Tollelgi ajal oli inimesi, keda võib võrrelda praeguste surnuaiavahtide ja preestritega – kalmeehitajad ja matjusemehed. Kus need kalmedesse maetud enne elasid, pole täpselt teada. Nende põgusate tarede asemed ja tööriistade killud on praegugi laiali siin metsade all. Yks majaase ka otse meie maa piiril. Ma ei tea ta vanust ega hakka seal kaevama, aga mulle meeldib tunne, mis neil kividel istudes kontidesse tõuseb. Et ammu on praegu. Ja praegu on ammu. Sissekäigud aega. Yles haritud ymbrusega elamud asusid siis juba parasjagu eraldi, see oli hilisel rauaajal tekkinud kylayhiskonna eelne hajaasustus. Surnuid viidi Virunukka ja Vasarale ka siit. Siitkandi perel oli seal oma põline tarand, kuhu nende lyhidaid igasid põlvede kaupa klibu ja mulla alla pandi ja kus nende põletatud luud praegu kõsisevad, kui ma neile mõtlen ja seda kirjutan. Jõereisidel hukkunud või uppunud toodi kägarasse seotuna paadi keskel otse kalmistule või kaugemal olles maeti mõnele ilusamale kohale kaldal. Veesurm oli neid juba pooleldi pyhitsenud. Uppunu maad mööda kandmist peeti solvanguks. Aga eks maal surdi rohkem. Siin metsaveeres oli hoone, kus neid hoiti lautsil ja seati korda. Igatahes neid viidi. Kuidas viidi? Kaselohistitel ja leinalise lauluga, kui olid naine või laps. Kanti kahe tugeva mehega puuroikaist kanderaamil ja vaikides, kui olid mees, kes tapnud põdra või karu ja sigitanud poja. Metsarada pidi saadi kohale, teised sabas astumas. Nõksatati seisma ja kummardati. Ees seisis natuke rohtunud tasane aleplats. Seal servas paar ootavat kuju. Matjus toimus eelhämaruses, sel ajal, kui parajasti oli valge ja pimeda kohtumispaik. Midagi öeldi või itketi selle alguseks, mõnele veristati lemmikloom, miski koolnule kuulunu murti puruks ja siis läideti tarandi sissekäigu ees tuleriit, mis eemal seisvad kividki kuumaks kyttis. Lahkujale hõigati tulle viimased tänud, vabandused ja kaasasoovid, et kõik eluliste asjad saaks aetud. Kui asi öeldud, taganeti põleva riida juurest kaugemale. Seisma jäädes kummarduti vaikides tulele, kalmele ja kalmuliste hulgale, kelle valged kujud lõkke tagant kivide keskelt nagu oleksid paistnud. Kividevaheline elu oli vist ära kulutanud nende näod. Yks oli tulnud vastu, seisis piirjoonte lainetades päris lävel. Aga polnud hea liiga pikalt sinnapoole vahtima jääda. Kallutavad veel enneaegu ära. Viimse soovi, vaikuse ja kummardusega tõmmati esimene piir, suleti tuulest uks eluliste ja kalmuliste vahel. Tol lubatud hetkel vaadati kyll hoolega ja jäeti nähtu meelde, et tehtaks vähem lollusi endale alles jäänud ajal. Lamaja liikmed kõverdusid ja ehted väändusid, suits tõusis tuttava keha ymbert, kadus hämaras yles, astus tuuleiilides vete poole või keerutas eemal puudes. Nagu just kellegi elu oli olnud. Talle vaadati järele mälestuse silmil. Ööks mindi ära, taganeti, selg ees, näol lõkke valgus, ja pimedas pöörduti, viibati yle õla ja astuti koju. Lahkunu pidi siis ilmapiiril ise ajama asju oma vastuvõtjaga ja nendega, kes kivide vahel juba ees olid. Räägiti, et nad tantsivat koos – valged vihurid alul eraldi ja siis yhe maan ala vajuva sambana. Mõnda ei tahetud ka. Tema keha kadus lõkkest, sest Hingedesööja viis ta tykkis kõigega omale, neelas järelroaks tulegi. Vastuvõetute luud-kondid olid hommikuks jahtunud. Siis tuli kalmevaht yhes omastega. Pyhkisid söed laiali, võtsid skeleti välja ning viisid veidi eemale kaevandisse, mille põhja raputasid valget liiva. Luud puistati tema tarandis segi esivanemate ja lähedaste omadega, et tal oleks uues elus kergem kohaneda. Haigusse koolnud tytretytre pea vanaema vaagnaluusse, poegade sõrmelylid vaheliti onude omadega, naise kolju mehe ribide kohale. Panused manu, katsid pisemate kivide ja mullaga ning laususid väljudes loitsu, tõmmates kadakaoksaga kalmeväraval kolm joont. Meie saame Sulle kylla tulla ja Sind appi kutsuda. Seadus ytleb, et jää, kullake, siia.
Surmakultuur ja seda ymbritsev rituaalne osa on siin kandis rikkalik, seda näitab leidude rohkus neist 1957-64 toimund ja Silvia Laulu juhitud ulatuslikest kaevamistest. Minugi ema käis seal kahel plikapõlve suvel. Oli Lepisty kooli lastele olnud põnev, päevarahaga ja hoolikust nõudev töö. Palju mullast välja tulevaid konte ja muud. Mõnd ilmunud ehteasja kogunesid kõik tasakesi vaatama. Arheoloog Valter Lang mainib oma kirjutises, et selle Rooma rauaaega kuuluva kalme ymber olev “piirkond oli asustatud juba ilmselt märksa varem, 2. sajandil levis siiakanti vaid uus usund, mis eeldas matmist monumentaalsetesse kivikalmetesse”7. Kalmeid, kuhu enam ei maetud, kasutati ka ohvrikohtade ja monumentidena. Sinna tuldi “kalmepyha” riitusele.
Väga loomulik ja sugugi mitte morbiidne komme. Seto rahva haudadel söömine on jäänuk väga vanast tavast. Ja olid kalmukõnelused, nagu on praegugi. Alles paari päeva eest, kui naabri-Imbikõsõl kylas käisime, kysis ta kalmistult tulnud emalt, et “mis naa’ imä esägä sääl kynõliva? Kas na omma’ rahul Su eloga?”. Sedalaadi asju on siin päritud kyll sadu aastaid. Ja osade mõte lippab alati maisemaid teid. Ajapikku kasvas kauplemine, tekkisid varandused. Võib-olla olid mäepealsed talud rikkamad kui orglaste omad. Võib-olla laienes elanikkonna tugevnev omanditunne ka haudadele, milled rikka talu rahvas ehitas suursugusemad. Ei tea. Tänapäeva surnuaedades näeb ju ka väga erinevaid hauakaunistusi, mis kannavad omaste kujutlusi sellest, mis surnust edasi saab. Nii, nagu peost suhu elanud homi-niididel tekkis majapidamine ja esimene varanatuke, algasid kusagil ka erinevused ja võimumängud. Mõned võtsid need omaks ja mõned mitte. Klassivastuoludes urgitsemine