kes talle oleks pidanud selle reetliku piiri selgeks tegema – ning kõigi võimalustega, mis soodustasid sellest piirist üle astumist, hoidis ilmselt hinges mingi kaasasündinud põlgus enamuse inimlike totruste vastu. “Säherdune rämps, mille otsa komistada,” oli tema lühike kommentaar isa enneaegse surma kohta: nagu oleks ta juba ette teadlik möödapääsmatusest, et inimene puruneb nagunii mõnele teetõkkele komistades, ent oskab ka kindlat vahet teha, mis on seda purunemist väärt ja mis mitte.
See filosoofia oli Lansingit võlunud, esmalt; nüüd aga hakkas see tekitama ähmaseid hirme. Naise peene nõudlikkuse turvis oli teda säästnud ohtudest, millega ta seni oli kokku puutunud, aga mis siis, kui teised, palju rafineeritumad, leiavad selles kaitsmata koha? Kas tema subtiilsetes eristustes leidus mõni vaste mehele teada olevates reeglites? Kas naise maitse, mis nõudis alati parimat ja haruldasimat, ei või osutuda mõne saatusliku eksituse instrumendiks – ja kui miski, mis pole “rämps”, ta teele satub, kas kõhkleks ta mõne sekundi, enne kui sellele komistab ja puruneb?
Lansing oli kindlalt otsustanud kinni pidada sõlmitud leppest, et kumbki neist ei tohi teha midagi sellist, mis takistaks nende lepingu punkti, millele mõlemad ähmaselt viitasid kui teise inimese “šansile”; aga mis siis, kui naisel see päev peaks koitma, ning mees ei suuda seda tingimusteta tunnustada? Muidugi soovis ta Susyle, oh kui kirglikult, kõike kõige paremat, ent mõistmine sellest parimast oli talle sedavõrd märkamatult ja õrnalt teisendunud nende esimese koos veedetud kuu valguses!
Aeglased tõmbed kandsid Lansingit aegamisi kalda suunas, kuid hommikutund tundus nii eriline, et mõni jard enne kallast haaras ta Streffy paadi köiest paadisilla ääres ning ulpis seal, endiselt uneldes oma mõttelõnga järgides… Oli vastumeelne siit lahkuda; kahtlemata just see asjaolu sundis teda nii kasutult asju pahupidi keerama. Veneetsia on muidugi ülimalt tore, ent miski ei saa enam olla nii hea kui see siin. Ja neil oli ainult üks aasta kindlust tuleviku suhtes; ja sellest aastast oli üks kuu juba läinud.
Vastumeelselt ujus Lansing kaldani, kõndis üles majja ning lükkas lahti jaheda salongi akna. Lahkumise märke oli juba näha. Hallis seisid suured kohvrid, tennisereketid trepiastmel, mademel seisis kokk Giulietta, hoides mõlema käega libedat reisikotti, mille rihmad ei tahtnud kinni ulatuda. See kõik tekitas mehes kõheda ebareaalsustunde, nagu oleks möödunud kuu olnud vaatus mõnes teatrietenduses, mille kujundus ja draperiid nüüd kokku pakiti ja lapiti, et teha ruumi järgmisele etendusele, milles temale ja Susyle enam rolli ei pakutud.
Selleks ajaks, kui Lansing riides ja kõht tühi, jälle alla terrassile tuli, kus kohv teda ootas, oli tema harilik meeldiv enesekindlus taastunud. Susy oli seal, värske ja rõõmus, roos rinnas ja päikesekiired juustes; ta kummardus Bradshaw’ rongiliinide kataloogi kohale, ent vehkis käega üle kaetud hommikusöögilaua mehe poole, vaatas siis üles, et öelda: “Jah, ma arvan, et jõuame.”
“Jõuame mida?”
“Milano rongile – kui läheme autoga täpselt kell kümme.”
Mees vahtis talle otsa. “Auto? Mis auto?”
“Noh, uue seltskonna oma – Streffy üürilised. Ta ei öelnud, mis nende nimi on, ja sohver ütleb, et tema ei oska seda hääldada. Sohvri enda nimi on igatahes Ottaviano, ma sain temaga päris sõbraks. Ta jõudis eile hilisõhtul ja rääkis, et enne tänast õhtut nad Comosse ei tule. Ta lausa hüppas rõõmust, et saab meid Milanosse viia.”
“Oh, taevane arm…” ohkas Lansing, kui naine vaikis.
Naine hüppas naerdes laua tagant püsti. “Sellest tuleb paras rahvarüsin, aga ma saan hakkama, kui sa kohe üles lähed ja oma viimased asjad kohvrisse pressid.”
“Jah, aga veel üks asi – on sul aimu, mida see maksma võiks minna?”
Susy kergitas kelmikalt kulme. “Noh, ühe hea hulga vähem kui rongipiletid. Ottavianol on Milanos kallim, keda ta pole kuus kuud näinud. Kui ma selle välja uurisin, oli selge, et ta nagunii läheb sinna.”
Kaval võte, mõtles mees ja naeris. Ent miks oli aina enam talle vastumeelt, kui ilmnes naise järjekordne süütu tõend tema võime kohta “hakkama saada”? “Nojaa,” ütles ta endamisi, “tal on õigus: see poiss läheb kindlasti Milanosse.”
Ülakorrusel, teel oma magamistuppa, nägi Lansing naist peente rõivaste pilves, mida tema osavad käed jõuliselt viimasesse portmantoosse toppisid. Mees polnud veel kunagi näinud kedagi, kes nii säästlikult ja arukalt pakkida oskaks kui Susy: meetod, kuidas ta vastupunnivaid esemeid õrnalt kohvrisse paigutas oli nagu sümbol – see märkis vastanduvate faktide omavahel sobitamise oskust ka elus. “Kui kord rikkaks saan,” tavatses naine öelda, “siis saadan kohvritäie asju, mida kõige rohkem vihkan, mõnele totakale toatüdrukule.”
Nähes meest uksel seisatamas, vaatas Susy üle õla tagasi, nägu pingutusest roosatamas, ning tõmbas oma asjade alt sügavusest välja sigarikarbi. “Kallim, pane paar sigarit taskusse, Ottaviano jaoks.”
Lansing vahtis neid. “Mida sa ometi Streffy sigaritega teed?”
“Pakin sisse muidugi… Kas sa mõtled, et ta tahtis need oma uutele üürilistele jätta?” Naine vaatas teda siira imestusega.
“Ma ei tea, kellele ta need mõtles jätta, aga meie omad need ei ole…”
Susy vaatas teda endiselt küsival pilgul. “Ma ei saa aru, mis siin nii tõsist peaks olema. Need sigarid ei ole ju ka Streffy omad… võid kindel olla, et ta sai need mõne tuttava jõmmi käest. Ja miski poleks talle rohkem vastumeelt, kui need mõnele teisele jõmmile edasi anda.”
“Rumalus. Kui need ei ole Streffy omad, siis veel vähem minu. Jäta need siia, kallis, palun.”
“Nagu soovid. Aga see on raiskamine; ja muidugi ei näe neid ka need uued inimesed siin… Need lähevad aednikule ja Giulietta kallimale!”
Lansing vaatas pitsi ja musliini laineid, mille keskel naine näis kui punapõskne nereiid. “Mitu karpi neid järel on?”
“Kõigest neli.”
“Võta need kohvrist välja, palun.”
Enne kui naine seda tegema asus, tekkis vastumeelsusest laetud paus, mille kestel Lansingi teadvusse jõudis kohatu sobimatus tema viha ja selle põhjuse vahel. Ja see tegi teda veel vihasemaks.
Sigarikarp oli nüüd naise käes. “Teised on all, sinu kohvris. Juba lukus ja rihmad peal.”
“Siis anna mulle võti.”
“Aga me saame need ju ka Veneetsiast tagasi saata, eks ole? Selle kohvri lukk on vist katki: sul kulub avamiseks pool tundi.”
“Palun anna mulle võti.” Susy andis.
Lansing läks allkorrusele ja maadles kohvri lukuga täpselt pool tundi, nagu naine oli ennustanud; tema pusimist saatmas Giulietta mõistmatu pilk ning autojuhi irooniline naeratus; viimane meenutas talle viisakalt, kui kaua Milanoni jõudmine aega võtab. Viimaks pöördus võti lukus ning Lansing, küüs murdunud ja pingutusest ähkimas, võttis kohvrist sigarid ja lonkis nendega mahajäetud salongi. Suured kuldkollaste rooside buketid, mida nad koos Susyga olid noppinud, pillasid oma kroonlehti keeruka mustriga marmorpõrandale, kahvatud kameeliad hõljusid alabastrist tazza’des akende vahel, aia nõiduslikud lõhnad kandusid temani järve poolt puhuva tuulekesega. Streffy väike maja tundus talle rõõmude pesana rohkem kui iial varem. Lansing asetas sigarikarbid aknalauale ja jooksis trepist üles viimaseid asju kokku panema. Kui ta taas alla tuli, nägi ta Susyt, kelle silm säras kordamineku rõõmust, laenatud sõidukis istumas, pagas hoolega virnastatud, kusjuures Giulietta ja aednik külvasid ta käed üle suudlustega, ise nuuksudes lohutamatult, et temast lahkuma peavad.
“Huvitav, mida ta neile küll andis?” mõtles mees tema kõrvale hüpates, ning auto kihutas läbi ööbikutest rõkkava tihniku värava poole.
IV peatükk
Charlie Streffordi villa oli olnud nagu pesake roosipõõsas, kuid Nelson Vanderlyni palee nõudis suurejoonelisemaid võrdlusi.
Võrdlus lossi üüratu suuruse ja pillava