Edith Wharton

Kuupaiste heiastused


Скачать книгу

sündsalt – vaene Fred. Ja sa ajasid Ursulale hirmu nahka!”

      “Noh – piisavalt. Aga siis õnnekombel tuli Roomast see noor Nerone Altineri: ta tuli New Yorki tööd otsima, insenerina. Ja Ursula viis Fredi niikaugele, et too leidis noormehele koha nende metallurgiatööstuses.” Susy vaikis jälle, siis aga lisas ägedalt: “Streffy! Kui sa teaksid, kui väga ma sihukesi asju vihkan. Parem oleks, kui Nick praegu sisse astuks ja ütleks mulle ausalt ja otse, nagu tal kombeks on, et ta sõidab ära koos…”

      “Koos Coral Hicksiga?” pakkus Strefford.

      Naine naeris. “See vaeseke Coral Hicks! Mis küll sundis sind Hicksidele mõtlema?”

      “Sest kohtasin neid Capril. Nad on oma laevaga lõbusõidul; ja ütlesid, et tahavad siia tulla.”

      “Milline nuhtlus! Ma tõesti loodan, et nad meid üles ei leia. Nad olid Nicki vastu nii õudselt kenad, kui ta nendega Indiasse kaasa läks; pealegi on nad nii lihtsameelsed, et arvavad, nagu oleks tal nüüd suur rõõm neid näha.”

      Strefford sihtis sigaretikoniga üht turbanit kandvat turisti, kes oli pilgu tõstnud reisiteatmikult ning vahtis ainiti palee fassaadi. “Ah,” pomises ta rahuldustundega, kui nägi, et lask toimis. Siis sõnas: “Coral Hicksist kasvab päris ilus tüdruk.”

      “Oh, Streffy, mis sa unistad! See matsakas prillidega plika, pahkluud nagu pakud! Vaene proua Hicks ütles Nickile vahel: “Kui härra Hicks ja mina hakkasime Coralile koolitust otsima, siis arvasime, et Euroopas on kultuuri järele kõrgem nõudlus, kui see nüüd paistab olevat.””

      “No küll sa näed: selle tüdruku haridus ei saa talle takistuseks, kui ta kord on otsustanud midagi tahta. Niisiis, kui Nick sisse astuks ja ütleks, et läheb ära koos…”

      “Siis oleksin tänulik, et koos sihukese peletisega nagu see Coral! Aga tead,” lisas Susy muiates, “me oleme kokku leppinud, et sel aastal seda ei juhtu.”

      VI peatükk

      Susy leidis, et Strefford on pärast esimest totruste puistamist ebaharilikult lahke ja osavõtlik. Huvi, mida ta ilmutas Susy ja Nicki tuleviku vastu, ei tundunud lähtuvat tema tavalisest teadusliku uudishimu vaimust, vaid ehtsast, lihtsast sõprustundest. Streffordile võimaldati privileeg lugeda Nicki esimest peatükki, millest mees kujundas nõnda soodsa arvamuse, et kõneles karmilt Susyga, kui tähtis on abikaasat töötamise ajal mitte segada; tema üldine heasoovlikkus ulatus koguni selleni, et ilmutas isalikku huvi Clarissa Vanderlyni vastu. Strefford oli lastega alati hästi läbi saanud, siiski end selleks sundides ja vaevaliselt, ikka oma sõltumatust säilitades ning valvel olles, et lapsed teda tüütama ei hakkaks. Susy polnud veel kunagi näinud, et mees oleks need ettevaatusabinõud nii täielikult unustanud, kui Clarissaga suheldes.

      “Vaene väike naljanina! Kes ta järele vaatab, kui sina ja Nick siit läinud olete? Kas tahad mulle öelda, et Ellie lasi guvernandi lahti ja läks minema ning ei leidnud kedagi tema asemele?”

      “Minu meelest ta lootis, et mina olen asendaja,” lausus Susy veidi karedal häälel. Esines hetki, kus tema kohustused Clarissa suhtes tundusid olevat eriti rõhuvad. Mil iganes ta koos Nickiga välja läks, jälitas teda nägemus, et üks väike kuju seisab palkonil ja lehvitab neile igatsevalt.

      “Ah, see on täpselt Ellie moodi: sa ju oletasid niikuinii, et kui ta selle kõik sulle laenab, nõuab ta vastuteenet. Aga ma ei usu, et ta teadis, kui tundlik sa selle koha pealt oled.”

      Susy kaalutles. “Vaevalt jah, et ta seda teadis. Ja vaevalt minagi oleksin teadnud, et olen, umbes aasta tagasi. Aga saad aru,” Susy kõhkles, “Nick on minu vastu nii kohutavalt hea: see on sundinud mind… paljudele asjadele teisiti vaatama…”

      “Oh, mingu see Nicki headus! See on õnnetunne, mis seda teeb, kullake. Sina oled just niisugune inimene, kellele see juhtumisi hästi mõjub.”

      Susy nõjatus tooli seljatoele ja silmitses poollangetatud laugude vahelt mehe kõvera iroonilise naeratusega nägu.

      “Ja mis sulle nii hästi mõjub, Streffy? Ma pole veel kunagi näinud sind nii inimsõbralikuna. Sa vist said oma villa eest pöörase hinna.”

      Strefford naeris ja patsutas rinnataskut. “Oleksin viimane tola, kui ma poleks nüüd lahkus ise. Sain telegrammi, et nad tahavad veel ühe kuu seal veeta, ükspuha mis see maksma läheb.”

      “Milline vedamine! Mul on nii hea meel. Muide, kes nad on?”

      Mees kehitas end sirgemalt istuma toolil, millel ta oli lösutanud, ning vaatas Susyt muiates. “Veel üks armuhaigete idiootide paarike nagu sina ja Nick… Kuule, enne kui ma selle kõik tuulde lasen, lähme parem välja ja ostame Clarissale midagi põrutavat.”

      Päevad läksid kiiresti nagu välgusähvatused ning kui poleks olnud vaja Clarissa eest hoolitseda, poleks Susy ilmselt perenaise pikale veninud äraolekut märganudki. Proua Vanderlyn oli öelnud: “Hiljemalt neli nädalat.” Neli nädalat oli möödas ja ta polnud välja ilmunud ega ka kirjutanud, et selgitada oma mitteilmumist. Tegelikult polnud majaproua lahkumisest saadik endast ühtki elumärki andnud, kui välja arvata postkaart, mis oli jõudnud Clarissani päev pärast Lansingite tulekut, ja milles proua Vanderlyn käskis lapsel olla nii hea, kui oskab, ja mitte unustada mangustile süüa anda. Susy märkas, et see läkitus oli posti pandud Milanos.

      Ta rääkis oma kartustest Streffordile. “Ma ei usalda seda roheliste silmadega lapsehoidjat. Ta on alati koos noorema gondoljeeriga; ja Clarissa on nii jube närviline. Ma ei saa aru, miks Ellie ei tule: ta pidi juba eelmisel esmaspäeval siin olema.”

      Tema kaaslane naeris ning miski Streffordi naeru toonis tekitas mõtte, et vist teadis mees Ellie liikumistest sama palju kui temagi, kui mitte rohkem. Vastikustunne, mida see jututeema temas alati sünnitas, sundis Susyt pilku mehe mõistvalt muigelt kiiresti kõrvale pöörama. Ta oleks teab mida andnud, kui oleks saanud nüüdsama vabalt Nicki juurde minna, rääkida talle ära, mida ta nende saabumise õhtul oli teada saanud ning siis temaga siit kadunud – ükspuha kuhu. Aga oli Clarissa…!

      Et ennast selle kiusatuse vastu kindlustada, koondas Susy otsustavalt kõik mõtted oma abikaasale. Nicki südameheaduse suhtes polnud kahtlusevarjugi. Mees jumaldas teda, nautis Veneetsiat, oli oma töö juures rõõmus; ning mis puutus selle töö kvaliteeti, siis ühtis tema mõistuslik hinnang südame tundmistega. Endiselt kahtles naine, kas mees kunagi suudab teenida elatist sellega, mida kirjutab, ent enam ei kahelnud ta, et kirjutatu on igatahes märkimisväärne. Pelk fakt, et mees on süvenenud filosoofilise armastusloo, mitte aga romaani kirjutamisse, näis tõendavat tõelist üleolekut. Ja kui Susy oleks hakanud kahtlema, kas tema seisukoht on ikka täiesti erapooletu, siis oli Streffordi heakskiit seda kinnitanud. Kõigist nende sõpradest oli ainult Streffordil seesugune autoriteet: kokkuvõttes ütlesid kiitjad oma ilukõnes: “Noh, aga ta ju ikkagi kirjutab.” Tegelikult oli maksujõuline publikum tema väheste avaldatud lehekülgede vastu külmaks jäänud; ent Nick elas ju niisuguse rahva hulgas, kes ei tee vahet hea maitse ja tõelise ande vahel ning on lummatud mõnest kõige kohmakamast kirjandusliku väljenduse püüdest; ja kuigi mees nende arvamust millekski ei pidanud, nagu ka oma püüdlusi, teadis Susy, et tal pole kahju, kui kuuleb enda kohta öeldavat: “Oh, kui ainult Streffy oleks tahtnud…!”

      Et Strefford oli filosoofilise armuloo heaks kiitnud, veenis see Susyt, et oleks mõistlik veel Nicki pärast Veneetsiasse jääda; ja kui vaid Ellie tuleks ja viiks Clarissa ära St. Moritzisse või Deauville’i, oleks väike tõrge nende õnnelikust elust kadunud nagu pilv taevast ning nende ühine rõõm oleks täiuslik.

      Ellie ei tulnud; tulid aga härra Mortimer Hicks koos prouaga, mistõttu Nick Lansingit tabasid süümepiinahood, mida ta naine oli ette näinud. Lido rannast ühel õhtul tagasi tulnud, raporteeris Strefford, et kaugema sadamakai ääres lõbusõidujahtide vahel oli ta hämaras ära tundnud Ibise üüratu suured piirjooned; ja juba järgmisel õhtupoolikul, kui palazzo Vanderlyni külalised rüüpasid Floriani juures kokteili, kerkisid teisel pool piazza’t nende silme ette Hickside kogud.

      Susy palus asjata, et ta abikaasa peaks oma privaatsust kaitsma. “Pea meeles,