ja kui nad muutusidki vahel tüütavaks, siis India polnud seda teps mitte.”
“Igatahes sunnime neid meid Aquileiasse viima,” sõnas Strefford filosoofilisel toonil; ja kohe olidki Hicksid kaitsetu kolmiku kallal.
Nad moodustasid hirmsa löögijõu, mitte ainult oma füüsilise kohaloleku poolest – nii härra kui proua Hicks olid majesteetliku kehaehitusega –, vaid ka seetõttu, et nad ei läinud kunagi välismaale ilma eskordita, kuhu kuulus kaks erasekretäri (üks võõrkeelte tarbeks), härra Hicksi ihuarst, õuedaam, tuntud nime all Eldorada Tooker, kes oli proua Hicksi onutütar, ning stenografist, ja viimaks nende tütar Coral Hicks.
Kui Susy oli viimati seda seltskonda näinud, oli Coral Hicks olnud paks prillidega kooliplika, kes alati oma vanemate sabas jõlkus, tema järel vastupunniv puudel. Nüüd oli koer kadunud ning hoopis tema käskijanna juhtis kogu protsessiooni. Paksust kooliplikast oli saanud noor daam; kui mitte graatsiline, siis harmoonilise figuuriga, prille asendasid pika varrega okulaarid, ning läbi nende ei hinnanud preili Coral Hicks maailma enam tuimalt jõllitades, vaid nii rahuloleva kui kriitilise pilguga. Tema olek oli nii jõuline ja enesekindel, et Susy, harjunud olukordi otsekohe mõistma, sai aru, et Corali positsioon protsessiooni eesotsas ei olnud juhuslik; ning miski temas lisas kommentaari: “Tänu taevale, et ta kaunitar ei ole, lisaks sellele kõigele!”
Kuigi ta mingi kaunitar polnud, oli Coral igatahes hästi riides; ja kui oligi üleharitud, siis näis ta olevat suuteline, nagu Strefford oli arvanudki, ka seda kõike kroonivat halvemust trotsima. Olgu kuidas on, aga seda varjata ta ei kavatsenud; ja kui kogu seltskond oli viie minutiga istuma seatud, kokteiliklaasid ees (Eldorada ja sekretärid lauas veidi tagaplaanil), hakkas Coral otsekohe Nickiga arutama Mesopotaamia ajaloo uurimise üksikasju.
“Imelik laps, see Coral,” ütles mees Susyle tol õhtul hiljem, kui nad palkonil viimast sigaretti tõmbasid. “Täna õhtul rääkis ta mulle, et mäletab hulka asju, mida ta minult Indias kuulis. Mina arvasin siis, et teda huvitavad ainult karamellkommid ja piltmõistatused, ent paistab, et ta kuulas kõike pealt, luges iga raamatut, mis pihku sattus, ja on nüüd idamaade arheoloogiast nii sisse võetud, et võttis mullu isegi ühe kursuse Bryn Mawris. Ta tahab tuleval kevadel Bagdadi minna ning tagasi üle Pärsia platoo ja Turkestani.”
Susy naeris südamest: ta istus Nickil käest kinni hoides, kui hiline kuuketas – taas täiesti nende oma – ümbritses San Giorgio kellatorni kirka oranži lüümega.
“Vaene Coral! Oh kui hirmus…” ümises Susy.
“Hirmus? Miks? Niisugune reis ette võtta on niisama hea kui üks-puha milline teine, mida mina tean.”
“Oh, ma mõtlesin: hirmus, et ta peab selle ilma sinu või minuta läbi tegema,” naeris naine end laisalt püsti ajades, et tuppa minna. Kuuvalguse pikk riba jagas ruumi kaheks varjuliseks osaks, sirutus üle laia Veneetsia voodi, tagasivolditud lina, vana damastist päevateki ja pitsiliste patjade. Susy tundis Nicki sooja kätt enda ümber ja tõstis pilgu, et mehele otsa vaadata.
Nickile olid Hicksidest jäänud kõige paremad mälestused kaasreisijana Ibise pardal ning Susyl, kes oli liigutatud nende teesklematust rõõmust taas näha, oli hea meel, et mees polnud järginud ta nõuannet neid vältida. Ta oli alati imetlenud Streffordi talenti kasutada ära ja minema visata kogu inimmaterjali, mis ta teele sattus, aga nüüd hakkas ta lootma, et Nick ei mäleta tema soovitust Hicksidele sarnast mõõtu andma. Isegi kui ei olnud eriti meeldiv näha suurt jahti ukse all loksumas kõigil kuldsetel päevadel ja hõbevalgetel öödel, oleks Hickside siiras austus Nicki vastu tekitanud Susys süümepiinu, kui nad eemal oleksid olnud. Ta hakkas isegi taipama, et need inimesed meeldivad talle järjest enam ja see meeldivus sugenes nimelt neist isikuomadustest, mida ta kunagi oli pahaks pannud. Susy oli saanud piisavalt väljaõpet ülesannetes, mis nõudsid, et priske rahakotiga inimesed talle meeldiksid; selles osas oli tema möönduste ja vabandavate asjaolude leidmise varu ammendamatu. Kuid need tavalised inimesed pidid olema edukad; ja probleem oli selles, et Hicksid olid tema mõõdupuu järgi läbikukkunud inimesed. Mitte ainult seetõttu, et nad olid naeruväärsed; seda olid, taevas paraku, ka paljud nende rivaalid. Kuid Hicksid olid nii naeruväärsed kui edutud. Järjekindlalt olid nad vastu pannud kogenud nõuandjate pingutustele, kes püüdsid neid ülespoole aidata. Nad leidsid alati üles valed inimesed, korraldasid valet sorti pidusid ja kulutasid miljoneid asjade peale, millest ei hoolinud ükski inimene, kellest midagi olenes. Alati uskusid nad kirglikult mingitesse “liikumistesse”, “asjade algpõhjustesse”, “ideaalidesse” ning alati saatsid neid nende viimaste uskumuste esindajad; ning alati tahtsid nad, et teisedki kuulaksid mõne luidra, tuunikat kandva naise loengut; või lasksid end maalida mõnel hullul, kes oli alati moest maha jäänud.
See kõik oleks vanasti vaid suurendanud Susy halvakspanu; nüüd aga leidis ta, et talle meeldivad Hicksid just nende möödalaskmiste tõttu. Teda liigutas nende lihtne heausklikkus, nende eraldatus keset kummalisi apostleid ja parasiite, nende triivimine võõras ja ükskõikses maailmas ühes selle hoolikalt kokkupandud rühmaga, millest Eldorada Tooker, arst ja kaks sekretäri moodustasid välimise kaitsetõkke; ning nende enesehinnang, mis tähendas mingi iidse ja siniverelise kultuuri kollektiivset reinkarnatsiooni, millele proua Hicks leidis sobiva sümboolse nimetuse: “renessanslik õukond”. Eldorada oli mõistagi nende peamine preestrinna; aga isegi nende iseäranis “särava mõistusega” ja moodsad noored sekretärid, härra Beck ja härra Buttles, ilmutasid liigutavat kalduvust nende vaateid jagada ning ütlesid proua Hicksi kohta, et ta “toetab suurt kunsti”, nagu räägiksid Pandolfinost, kes ülistab Medicite piiritut heldust.
“Ma hakkan tõesti Hicksidest hoolima; ma usun, et oleksin ka siis nende vastu viisakas, kui nad peatuksid Danieli juures,” ütles Susy Streffordile.
“Ja isegi siis, kui sul endal oleks selline jaht?” torkas mees; ning Susyle tundus, et seekord ei tabanud tema nöökamine märki.
Lõpututel juunipäevadel kandis Ibis neid kaugele võlutud kallastele; nad rändasid mööda Euganeia vulkaanilisi mägesid, nägid Aquileiat ja Pomposat ja Ravennat. Võõrustajad oleksid neid veelgi kaugemale viinud, üle Aadria mere ja Egeuse kuldsesse võrgustikku; kuid Susy trotsis seda Nicki igapäevase režiimi rikkumist ning ka mees ise eelistas oma töö juurde jääda. Nüüd aga kirjutas ta ainult varahommikuti, seega asusid nad enamasti teele enne keskpäeva ning jõudsid tagasi rannajärve madalate tulede valgusse hilisõhtul. Mehe töö edenes ning sedamööda, kuidas üks lehekülg järgnes teisele, hakkas Susy ähmaselt, ehkki kindlalt tajuma, et igaüks neist sisaldas varjatud energiavarusid; midagi mehe hinges võttis aegamööda kuju, ning see miski võis viimaks muuta nende mõlema elu. Mil moel see võis toimuda, seda ei suutnud ta veel ette näha: ta lihtsalt tundis, et kui mees on valinud töö ja selle juurde jäänud, olgugi vaid mõne roosilise suvenädala vältel, siis oli mees juba omandanud teise hääletooni, kui lausus “Jah” või “Ei.”
VII peatükk
Et mingi uus ferment tema sees oma tööd teeb, sellest oli Nick Lansing ka ise teadlik. Ta oli parem kohtunik oma raamatu üle, mida üritas kirjutada, kui Susy või isegi Strefford; ta tundis selle nõrkusi, reetlikkusi, kalduvust lipsata käest, kui ise arvas, et haare on kõige kindlam; kuid ta teadis ka, et nimelt sel hetkel, kui näis, et teda on lõplikult alt veetud, on ta äkitselt tagasi ja peksab oma laiade tiibadega talle näkku.
Tal polnud pettekujutelmi raamatu ärilise edu suhtes, ning oli võpatanud, mitte rõõmustanud, kui Susy mainis, et talle meenub Marius. Tema raamatu pealkirjaks pidi saama “Aleksander Suure kannupoiss”. Nicki kujutlusvõimet innustas idee kujutada noore vallutaja rännakut üle Aasia muinasjutuliste väljade: talle meeldisid kirjeldused ning ta tundis ähmaselt, et ilukirjanduse varju all saaks ta arendada oma teooriat idamaade mõjust lääne kunstile vähema eruditsiooniga, kui oleks nõudnud püüdlus panna oma mõtted teadustöö vormi. Ta tundis oma teemat piisavalt, et teada – ta ei tea piisavalt, et sellest kirjutada; kuid ta lohutas ennast meenutusega, et Wilhelm Vallutaja on üle elanud palju raskeid pakse köiteid esteetikast; ning enesepõlguse hetkedel tõi ta teksti Susyle hinnata, ent siis leidis taas võltsimatut rõõmu ettevõetud üritusest.
Ei iialgi, ei iial varem polnud ta tundnud end nii piiritult õnnelikuna. Usina,