ingel, kallis, mis sellesse kõike puutub, sest ma teadsin, et sa mõistad mind – eriti praegu,” kuulutas Ellie, ta kitsad saledad käed Susy omi hoidmas, ta suured silmad (nii Clarissa moodi) tulvil endisi rõõme ja tulevikuplaane.
See usalduslikkuse puhang oli Susy Lansingile ootamatult vastumeelne; ta polnud veel kunagi nii kuumadele kiitustele nii külmalt reageerinud. Ta oli alati kujutlenud, et õnnetunne muudab inimese – nagu proua Vanderlyn näis eeldavat – teiste inimeste õnne suhtes sallivamaks, ükspuha kui kaheldavatest osistest see ka koosneks; ning ta tundis peaaegu häbi, et vastab sõbra ülevoolavusele nii loiult. Kuid tal endal ei olnud mingit tahtmist oma õndsalikku rõõmu Elliega jagada; ja miks ei võiks siis Ellie samasugust delikaatsust ilmutada?
“See kõik oli niivõrd täiuslik – saad aru, armsaim, ma olen sündinud selleks, et õnnelik olla,” jätkas daam, justkui mingi säärase ebahariliku karakteristiku omamine muudaks ta eriliste privileegide poolest väljavalituks.
Susy vastas veidi järsult, et tema on alati arvanud, et nad kõik on õnnelikud.
“Oh ei, kullakene, mitte majapidajanna ja ämmad ja teised manulised, kõik sedasorti rahvas. Nad ei teaks, kuidas seda saavutada, kui ka püüaksid. Aga sina ja mina, kallis…”
“Oh ma ei pea end miskit moodi eriliseks,” katkestas teda Susy. Ta tahtis lisada: “Mitte sinu moodi, igatahes…”, kuid mõni minut tagasi oli proua Vanderlyn talle öelnud, et palazzo on tema käsutuses kogu ülejäänud suve ning tema ise viivitab seal seni – kui lubatakse! –, et korjata kokku oma asjad, ja asub siis teele St. Moritzisse. Selle teadaande mõju meenutus taltsutas Susy iroonilist tooni ning sundis teda vestlust juhtima ohutumale, kuigi mitte vähem haaravamale teemale, nimelt et missugusel hulgal päevaseid ja õhtukleite nõuab hooaeg St. Moritzis.
Kuulates proua Vandelyni juttu – ta polnud sel teemal vähem sõnaohter kui igal muulgi –, hakkas Susy mõttes mõõtma veelahet oma mineviku ja oleviku vahel. “Sellist elu ma elasin; need on asjad, mille nimel ma elasin,” mõtles ta, seistes proua Vanderlyni laialilaotatud garderoobi au ja hiilguse ees. Mitte et ta poleks nendest enam hoolinud: ikkagi ei saanud ta Ellie pitse, siidi ja karusnahku vaadelda ilma end neid kandmas kujutlemata ning küsimata endalt, millise võimsa ja täiesti teisenenud välimuse ta võiks omandada, kui teda rõivastab sama perfektne garderoobikunstnik. Kuid need huvid olid tõmbunud tahaplaanile ning enim häiris ja hämmeldas teda Ellie suhtumine – fakt, et armastus ning kalliskivid, bridžimäng ja õhtused dineed olid tema jaoks ilmselt samal tasapinnal.
Kleitide ülevaatamine kestis kaua ning selle kulgu märkis proua Vanderlyni meeleolu äärmuslik kõikuvus: võrdlemisi lootusrikkast olekust meeleheiteni, et tema garderoob on totaalselt sobimatu. Mingil juhul ei saa ju St. Moritzisse minna mingi hernehirmutisena ja pole enam aega, et saata kedagi Pariisi ja olgu mis on, ta ei kavatse end näidata kodus mingi tobeda rõivaste ümbertegemise juures. Kuid äkitselt lõi ta nägu särama ja ta lõi rõõmust käsi kokku. “Oh, aga Nelson toob ju mulle – ma olin Nelsoni täiesti unustanud! Aega on just nii palju, et saan talle kohe telegrammi saata.”
“Kas Nelson kavatseb sinuga St. Moritzis kohtuda?” üllatus Susy.
“Taevake, ei! Ta tuleb siia, võtab Clarissa kaasa ja viib ta koos oma emaga mingile jubedale ravile Austriasse. Praegu vedas: on just paras aeg talle telegramm saata, et ta mu asjad tooks. Ma ei tahtnud teda siia ootama jääda, aga see viivitus ei kesta kauem kui päev või paar.”
Susy süda vajus saapasäärde. Ta ei kartnud Elliet, kui see oli üksinda, aga koos Nelsoniga moodustasid nad täiesti talumatu paari. Keegi ei osanud ette aimata, milline tõesäde võib panna plahvatama nendevahelised suhted. Susy tundis, et tuleb mõlemaga üksiti edukalt toime, kuid mitte nendega koos ning ühel ja samal ajal.
“Aga Ellie, miks sa peaksid Nelsonit ootama? Ma olen veendunud, et keegi läheb siit St. Moritzisse ja võtab su asjad kaasa, kui Nelson on need siia toonud. Oleks kahju, kui kaotad oma hotellitoad.”
See argument mõjus hetkeks proua Vanderlynile. “See on tõsi; öeldi jah, et kõik hotellid on tuubil täis. Kallike, sa oled alati nii praktilise mõistusega!” Ta surus Susy oma lõhnastatud rinnale. “Ja tead, kullake, olen kindel, et rõõmustad, kui meist lahti saad – sina ja Nick ka! Oh ära hakka silmakirjatsema ja ütlema: “Rumalus!” Saad aru, ma ju mõistan… Ma mõtlesin teist nii tihti, teist mõlemast… nende õnnistatud nädalate jooksul, kui te saite siin kahekesi olla…”
Äkitselt ilmusid Ellie kaunitele ripsmetele rasked pisarad, mis ähvardasid laiali ajada ning põskede ruužiga seguneda sinistel hoolega maalitud poolringidel silme all; see pani Susy süümepiinu tundma.
“Vaeseke – oh sa vaeseke!” mõtles ta; ning kuulnud, et teda hüüab Nick, kutsudes teda nende tavapärasele päikeseloojangu imetlemisele laguunil, tundis Susy kaastundepuhangut selle eksiteele viidud olendi vastu, kes kunagi ei saa tundma sellist kõigist kujuteldavatest rõõmudest suurimat. “Aga pole minu mure,” mõtiskles ta siis, abikaasa juurde rutates. “Mul on hea meel, et veensin teda mitte Nelsonit ära ootama.”
Juba mõni päev oli möödunud sellest, kui päikeseloojang oli olnud vaid Susy ja Nicki päralt, ning selles ajavahemikus oli Susy taas tajunud vastastikuse tõmbe kõrgemat kvaliteeti, mis neid ühte liitis. Nüüd vaatas ta kogu ülejäänud elu, nagu oleks see mõni näitemäng: üks üpris lõbus näitemäng, millest oleks tuhat korda kahju lahkuda, ent mis võis alati taas alata, kui vajadus selleks tekib – eeldusel, et nad jätavad selle ühel meelel ja koos.
Videvikus, kui nende paadi käil libises üle tagurpidi pööratud palazzo’de veel ning läbi varjatud aedade aroomide, surus Susy end mehe vastu ja sosistas, mõtted ikka veel hiljutise kohtumise juures Elliega: “Nick, kas hakkad mind hirmsasti vihkama, kui ütlen, et mul pole üldse riideid?”
Mees läitis parajasti sigaretti ning tikuvalgel oli näha ta lai muie: “Aga mu kallis, olen ma kunagi näidanud vähimatki märki…”
“Oh, jama! Kui naine ütleb: “Riideid pole,” mõtleb ta: “Õigeid riideid ei ole.””
Nick mühatas mõtlikult. “Ah soo, sa vaatasid koos Elliega tema uhkuseasju.”
“Jah, üks kirstutäis teise järel. Ja ta leiab, et tal pole St. Moritzi jaoks midagi sobivat!”
“Aga muidugi,” pomises mees rahuldustundest pooluniselt; ilmselt oli tal vaid väga vähe huvi leedi Vanderlyni garderoobi vastu.
“Kujutleda vaid – ta jõudis juba peaaegu otsusele, et jääb siia kuni Nelsoni tulekuni järgmisel nädalal, et see talle Pariisist veel paar-kolm kirstutäit tooks. Aga õnneks suutsin teda veenda, et meest oodata oleks rumal.”
Susy tundis vaevu tajutavat muutust mehe lõdva keha hoiakus ning tema alati valvel tundlad registreerisid, et mehe poolsuletud silmad avanesid.
“Sul “õnnestus”…?” Naine aimas tema pausis irooniasädet. “Aga miks?”
“Miks… misasja?”
“Miks sa üldse peaksid püüdma takistada Elliel kokku saada Nelsoniga, kui see on ainus kord tema elus, kui ta seda tahab?”
Susy tundis, et punastab, ning tõmbus mehest eemale, nagu oleks ta reetlik süda võinud karata läbi sinise flanelli, mille vastu ta nõjatus.
“No tõepoolest, kalleim…!” pomises ta; kuid äkilises keeldumuses taanduda, kordas mees: “Miks?”
“Sellepärast, et tal on pöörane kihk St. Moritzisse saada – ja ta pole oma välimusega rahul ja ta kaotab oma hotellibroneeringu,” hingas Susy veidi vaevaliselt.
“Ah nii… saan aru.” Nick vakatas taas. “Sa oled üks truu sõber, eks ole nii?”
“Mis imelik küsimus! Vaevalt on mul põhjust olla kellelegi nii truu sõber kui Elliele,” vastas naine; ning ta tundis mehe kahetsevat pigistust oma randmel.
“Armsaim! Egas minagi teisiti… Või olen talle nüüd rohkem tänulik, et ta jätab meid kahekesi sellesse paradiisi.”
Vete kohale oli laskunud hämarik