sisenes teise korruse kõige suuremasse, riiulite ja laudadega täidetud tuppa. Lauad ja riiulid olid koormatud raamatute, dokumentide ja kontoritehnikaga.
Peale tema töötas selles avaruses kolm inimest, kuid praegu oli kohal vaid Gretchen, kes oli jõudnud juba peadpidi paberihunnikusse sukelduda. Vaene Austria Tuhkatriinu, keda loodus kiirest taibust ja sümpaatsest välimusest ilma oli jätnud! Ta tillukesed lahked silmad olid peaaegu kulmude ja ripsmeteta ning nahk nahahooldusvahendite ebaõige kasutamise tõttu kaunikesti rikutud. Liiga püüdlik töökoha jaoks, kust ei astu läbi printsid päritud varanduse ja vakantse südamega, kellest ta kindlasti salamahti unistab. Naine jääb ikka naiseks, isegi siis, kui ta iga päev näeb end tõtträäkivas peeglis.
Ta tuleb tööle kõigist varem ja lahkub kõigist hiljem, arvates siiralt, et sellega aitab ta kaasa tsivilisatsiooni arengule. Ta arvab end kaasa aitavat suhtlemisele ja üksteisemõistmisele inimeste vahel meie paljukeelsel planeedil. Nii nagu probleemid suhtlemises seisneksid vaid keelebarjääris. Annal näiteks on suur hulk kaasmaalasi, kellega ei ole absoluutselt võimalik ühist keelt leida. Kuigi mingeid lingvistilisi tõkkeid ei tohiks olla.
Armas lollike Gretchen, märganud Anna tulekut, väljus kohe oma urust temale omase sooja, heatahtliku naeratusega.
“Tere, Anna! Kuidas on? Kas kohvi tahad? Vesi läks just keema. Pärast vihma käest tulekut ei oleks halb end soojendada.”
“Tere hommikust, Gretch! Aitäh pakkumise eest, kuid ma joon vist hiljem. Mu tee pole ju kuigi pikk, ma ei jõudnudki märjaks saada. Kahjuks pean kiiresti ühe asja korda ajama.”
Anna riietus laht ning pani mantli ja vihmavarju kuivama. Seejärel vahetas ta jalatsid, päevinäinud välisjalanõud sama palju kantud kingade vastu.
Siis võttis ta sisse oma koha, kaitstes end välismaailma eest arvuti sisselülitamisega ja plastkaante hunnikuga. Ta võttis sisse sellise inimese asendi, kes on täielikult süvenenud oma töösse. Tegelikult oligi tal palju tööd. Töö hulka kuulus ka Keskuse järjekordse väljaande toimetamine, mille eest ta isiklikult vastutas. Pärast nii salapärast und aga võis toimetamine pisut oodata. Ta on ju ometigi sündinud ja elab maal, kus elas ja töötas kuulus psühhoanalüütik Sigmund Freud, inimese alateadvuse salapäraseid protsesse avastanud ja uurinud mees. Selles kontekstis oleks arutu jätta tähele panemata oma isiklik ego ja mitte süveneda omaenese minasse.
Paar kuud tagasi oli ta läbi vaadanud ühe uue moodsa psühhiaatri-naistevihkaja artikli, millest õnnestus aru saada, et uute teaduslike avastuste valguses ei seisne meeste ja naiste vahelised erinevused mitte selles, et… Lühidalt – mitte seksuaalsfääris. Põhiline erinevus on mõtlemises ja üldse närvitalitluses. Igal juhul on teada, et väljend “aju hallollus” käib ainult meeste kohta, naiste mõtlemisorganid asuvat “valges olluses”, mis on nagu hoopis teine närvirakkude kogunemise koht kui meestel. See karvane šovinist andis teada, et meeste mõtlemisprotsess kestab kauem, sest ta läbib loogikakeskuse, mis naiste ajus hoopiski puudub. Anna võttis seda nagu rünnakut, mis nuhtleb autorit ennast ja tema pooldajaid.
Äärmisel juhul selgitab see halearmetu teooria, miks tundub enamik mehi nii halli, standardse ja arusaamatuna, erinevalt eredatest, omanäolistest, intuitiivse spontaansusega ja veetlevalt ettearvamatutest naistest.
Tegelikult, jumal temaga, selle meeste aeglase ja reguleeritud mõttemaailmaga! Igal juhul ei olnud tal plaanis mitte ühegagi oma meestuttavatest seda naiste püksikutega seotut arutada. Kahju, et probleemi ei olnud võimalik arutada ka samasooliste kaastöötajatega. Kõigi Keskuses viibitud kuude jooksul ei olnud tal õnnestunud ühegagi neist nii lähedaseks saada, et ta oleks võinud kedagi oma sõbrannaks pidada. Kui võtta või näiteks seesama Gretchen. Püha naiivsus! Loomulikult kuulab ta sind ära ja viisakusest isegi ei haiguta. Kuid tema apaatsete tühjade silmade pilgust on näha, et kõik sinu hinges tuhnimised on talle täiesti arusaamatud ja sügavalt ükskõiksed. Helistada ühele oma tõelistest, veel kooliaegsetest sõbrannadest oleks olnud mõnus, kuid mitte eriti mugav. Nad on ju kõik praegu tööl. Liiga palju kõrvalisi isikuid ning pahasoovlikke kõrvu ja keeli võib olla kõrval nii ühel kui ka teisel pool traati.
Ideaalis oleks võinud pöörduda professionaalse ennustaja poole. Või lehitseda päevinäinud unenäoseletajat. Olgugi et viimane on tulemuste suhtes kahtlane. Vaevalt, et möödunud sajandil tuli kokku puutuda naiste pitsilist pesu puudutavate probleemidega, kommenteerides neid trüki- või käsikirjas kivitahvlitel või pärgamendil. Ehk pöörduda interneti poole, kas või uudishimust? Teha paar-kolm päringut?
Kindlasti leidub seal midagi kasulikku.
Tegelikult on vist kõige parem tuhnida oma isiklikes tunnetes. Vaadata oma alateadvuse kaugeimatesse soppidesse ja selgitada välja isiklikud soovid. Eriti just salajased. Naisterahvas peab ennast paremini tundma kui mõni diplomiga psühhiaater.
Alustagem sellest, et tal ei ole kunagi olnud probleeme aluspesu valikuga, nii et otsesed analoogid on välistatud. Nii maitset kui ka vahendeid on piisavalt. Aitab sellest, kui jalutada mööda Herrengrassi või Rauchensteini tänava butiike ning kõik sinu mõistlikud soovid saavad täidetud. See, et nööridel hõljusid vaid intiimansambli alumised osad, on ka selge. Isikliku huvi puudumine. Ta ei ole kunagi armastanud rinnahoidjaid ja on võimalust mööda alati püüdnud nende kandmisest kõrvale hiilida. Loodus ja regulaarsed harjutused rinnalihastele andsid talle sellise vabaduse.
Väheke ettevaatlikuks teeb meestepesu puudumine läheduses. Sigmund Freud hindaks selle kindlasti seksuaalseks disharmooniaks isiklikus elus. Tuleb endale kiiremas korras partner soetada. Keeruline küsimus. Kõik oleneb sellest, mida selle partneri all mõista. Segu Don Juanist, Zorrost ja Robin Hoodist? Või piisab sellest, kui ta on seltskondlik, mitte eriti ahne ja seksuaalselt kogenud? Mõtelda mehest kui perekonnapeast ja isast on vist veel vara. Vanatüdruku probleemid teda veel ei ähvarda, austajaid on piisavalt, et mitte mõtelda möödavoolavale ajale.
Hmmm, ehk ei tasu asju keeruliseks ajada? Ehk oli see lihtsalt vihje, et on aeg korraldada ekskursioon mere äärde? Kanda end talvest üle suvesse, karmide ja jalamini läbi külmunud mäetippudelt soojade ja hellalt siniroheliste lainete juurde. Ülestõusmispüha puhkuse ja vaheajani ei olnudki enam kuigi palju aega. Tulekski hakata plaani pidama, kus pühad vastu võtta. Ja kellega. Loomulikult oleks jälle võinud ära kasutada isa venna küllakutset ja suunduda mägisuusakeskusesse Dachsteini Tauernis. See oleks kõige lihtsam variant, seda enam, et varustusprobleeme seal ei teki. Onu Gustav on kaupluse omanik piirkonna keskuses Schladmingis. Kauplusest saavad varustust osta need, kes järskudel mäekülgedel slaalomit ja vabastiili harrastavad. Kuid millegipärast sinna ei tõmba. See on vist lõpp pärast sinnasõitusid seitsme aasta jooksul. On aeg talvine ümbrus koos ühetaolise eksterjööriga, mis koosneb valgest vaikivast lumest ja igihaljaste kuuskede tippe kõigutavast tuulest, lainete kärarikka laksumise ja vahuse, vee poolt siledaks limpsitud rannaliiva vastu. Ega siis ilmaasjata liblikate esimesed read unenäos koosnenud ainult rannatoodetest. Selle jõudis ta enne äratuskella helinat meelde jätta.
Kuid mida teha isikliku eluga? Kellega koos see kauge merereis ette võtta? Ja kuhu? Ehk pöörduda tagasi idee juurde, mis talle pool aastat tagasi ekstreemtingimustes mägede kohal lennates pähe torkas? Võib-olla mõjub see olukord vähehaaval tema praegusele valikule? See kutsub temas esile instinktiivse vastikuse mägedes viibimise vastu. Loomulikult jääb Türgi samal põhjusel otsekohe ära.
Noh, mis siis! Mõtetes võib käia mööda mere kallast, Vahemere äärt ida poole. Iisrael ühemõtteliselt ei sobi. Aasta lõpus ei kujune see sõit mitte puhkuseks, vaid hoopis jõuludeaegseks palverännakuks mööda pühasid kohti. Siis… Egiptus? Seal on samuti probleeme, kuid see on täpselt see, mis talle selles nirus lennukis marsruudil Zürich–Graz lennates kangastus. Aegade käigus teravaks kulunud Cheopsi püramiid ja sfinks oma äralöödud ninaga, Nofretete kuninglik profiil, kookospalmid ja viigipuud, laisalt mööda Niilust ujuvad krokodillid…
Loomulikult võib valida ka teise tee. Kohe Väike-Aasia rannikult ületada kaardil helesinine laiuv pind vasakult paremale ja minna liigendatud läänerannikule. Kreeka, seejärel Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania. Esmapilgul ahvatlev, kuid tundub väga proosaline. Erinevalt Idamaadest mitte mingit salapärasust. Mitte mingeid muinasjutte