– Kuldtäht. Puhtatõuline ronkmust iludus siidise naha ja valgete “sokikestega” kõikidel jalgadel. Võimas, vastupidav ja, mis kõige tähtsam, tark, julge ning iseseisev. Ideaalne stiple-cheese hobune. Sündinud võitja, kes on ise võimeline välja arvestama optimaalse liikumiskiiruse, valima koha barjääri ületamiseks, võimeline momentaanselt vältima ootamatult tekkinud takistust mahakukkunud hobuse või küljelt peale tükkiva konkurendi näol, tegema tugeva spurdi enne finišit. Täiesti isepäine loom, kes ei kannata enda ees konkurenti ja liigset eestkostet ratsaniku poolt.
Kogu nende koostöö ajal ei olnud Robertil kordagi tulnud kasutada piitsa selle karmimal eesmärgil. Ta kasutas seda vaid juhtimissignaalide edastamiseks. Näiteks enne finišit spurdimärguandeks või halvasti märgistatud trassil marsruudist kõrvale kaldumise vältimiseks. Võistlused Aintree hipodroomil ei ole argade ja halvasti hüppavate hobuste jaoks. Siin on küllaltki keerulised takistused. Võtame või laia, inimesest kõrgema kolme tolli laiuse tara, mille taga on suur, kuue tolli laiune kraav. Kraavi pikkus lubab seda üheaegselt ületada kahekümne viiel hobusel, tekitamata mingeid probleeme ja tunglemist. Teistel hipodroomidel ei saa rohkem kui kuus hobust korraga barjääri juurde kapata ja seda ületada.
Robertile meeldis ka see, et pealtvaatajate tribüünid olid ratsutamise distantsist ehitatud lausa kolmveerand miili kaugusele. Vaatajate tormiline ja mitte alati õiglane reaktsioon ei juhi siis tähelepanu kõrvale. Jääd üksi iseendaga, sulandudes kokku oma ratsuga, muutud kentauriks ja vallutad kindlalt aega ja ruumi, lennates kergelt üle takistuste, jättes järk-järgult selja taha kõik võistlejad, kuni jääd täiesti üksi, nägemata enda ees ühtki teist värvi džokiülikonda ja võõra hobuse saba. Kõige joovastavam hetk sellel spordialal.
Eesolevate võistluste trassi käis Robert, nagu alati, läbi juba eile. Tema džokikogemus oli juba palju kordi selle meetodi õigsust tõestanud. Ta on vist jalgsi läbi käinud ligi nelikümmend armsa Suurbritannia hipodroomi, see tähendab, et kõik peamised kohad, kus igal aastal oktoobrist kuni aprillini stiple-cheese võistlusi peetakse. Maastikuluure peale raisatud aeg on end alati õigustanud. Märkinud enda jaoks silmapaistvad orientiirid, takistuste asukohad ja asendid, optimaalsed lähenemised ja barjääri ületamise ning võimaliku äratõuke kohad, hinnanud ära pinnase, eriti pärast hiljutist lume- või vihmasadu. Paljugi, millega ratsanik peab arvestama trassi edukal läbimisel. Kõike üles loendada ei jõuagi. Tuleb arvestada enesetundega, hobuse meeleoluga, rääkimata juba enda omast.
Pärast seda mõtet tõmbus Robert tahtmatult turri ja kohe hakkas tuikama parem rangluu, mida ta kaks nädalat tagasi oli vigastanud. Juba kolm luumurdu, kusjuures ühes ja samas kohas.
Kuidas ka ei püüa, sellel spordialal on traumade vältimine võimatu. Õnneks tal tõsiseid traumasid ei ole olnud. Peale rangluu on ta vigastanud põlve ning saanud ribisse mõra. Muide, kõik haavad paranevad tal kiiresti nagu koeral. Täielik mõistatus arstide jaoks. Ta hakkas juba isegi uskuma, et on võimeline oma mõtetega mobiliseerima sisemist energiat, suunates seda mingit keha piirkonda terveks ravima. Näiteks need kaks nädalat on ta praktiliselt täiesti iseseisvalt välja ravinud rangluumurru, varjates seda arstliku komisjoni eest. Vastasel juhul ei oleks kõrge komisjon teda nii vajalikule võistlusele lasknud.
Muide, traumad ärgitasid teda tegelema veel ühe spordiala – allveeujumisega. Algas kõik juhuslikult, arsti soovitusest pärast põlve vigastamist. Ujumine on sellisel puhul liigese uuesti tööle saamiseks väga kasulik. Klooritatud vees, köitega eraldatud ja dresseeritud delfiinidega tillukeses basseinis koos ujumine ei olnud tema jaoks. Iseloom ei lubanud sellisel kõige suhtes andekal ja enesega rahuloleval isiksusel, kelleks ta ennast pidas, niisugust mõnitamist kaua taluda. Kuid jumala arm ei jäänud tulemata. Juhtus nii, et just sel ajal tutvus Robert suurepärase Ameerika noormehega, kelle kireks olid akvalang ja fotopüss. See endine eriettevalmistusega meremees, “merikass”, nagu ujujad ennast nimetavad, armastas vee all hullata tõelise relvaga, kas ahingu, harpuunpüssi või veel mingi tänapäevasema tapariistaga, saades saagiks süütuid kalu, kaheksajalgu ning teisi mereelukaid.
Robertis ta selle verise tegevuse vastu huvi äratada ei suutnud. Lihtsalt akvalangiga vee alla sukelduda ja veealuse maailma ilu erinevatel sügavustel nautida – selline asi oli Robertile meeltmööda ja haaras teda täielikult.
Veealuste valitsejate maailm oli tunduvalt rikkalikum kui maismaal. Kahju, et akvalangiga laskumisel on omad piirid. Nõnda oli ta ikkagi suuremat osa merede ja ookeanide elanikest näinud illustreeritud ihtüoloogiateatmikes. Muide, ehk õnnestub batüskaafi või batüsfääriga ära käia ka kriitilises sügavuses.
Laskuda Vaikse, India või Atlandi ookeani põhja kõige sügavamasse nõkku. Näha oma silmaga igasuguseid elektrilisi koletisi ja meritonte, kellel peavad olema looduslikud allikad selleks, et valgustada oma elu igaveses pimeduses. Juba üksnes nende ujuvate biogeneraatorite nimetused ladina keeles kõlavad nagu loits: linofrina, galateatauma, dofopiht, lasionaat…
Robertil õnnestus vältida akvalangistide üldist maaniat – kujundada koju mereasukate kollektsioon, nagu oleks ta need kõik ise püüdnud. Standardne kollektsioon koosnes merekorallidest, meritähtedest ja merisiilikutest, merihobudest, hai lõugadest, kerakaladest jne. Ta ei muretsenud endale akvaariumigi, samuti põhimõtteliselt. Ta arvas üldse, et taltsutamata olendid peavad eksisteerima vabaduses, oma loomulikus keskkonnas.
Loomulikult oli tema elus peale ratsaspordi ja sukeldumise palju teisi harrastusi ja tegemisi. Teatud koha nende hulgas haaras spordiajakirjandus, mis tema harrastustega hästi kokku sobis ja ka kasu tõi, sellest piisas tema kindlustamiseks ja tagasihoidlike vajaduste rahuldamiseks. Ta ei sõltunud vanematest ning ta mehelik eneseuhkus oli rahuldatud.
Omal ajal oli söör Chestvick, ärimees ja “suure grafomaani” isa, heitnud sageli oma pojale ette järjekindluse puudumist. Muidugi ei olnud see kriitika alusetu, sest ainuüksi spordialade loetelu, milles Chestvick juunior jõudu oli proovinud, äratas aukartust. Ragbi, tennis, kriket, kroket, golf ja isegi jahilaskmine, kuigi mingeid tippusid ta nendel aladel ei vallutanud. Ta lihtsalt ei jõudnud või ei jätkunud tal selleks kannatust. Oleks ta asjaga kauem tegelenud, oleks ehk midagi ka välja tulnud. See-eest võis ta täiesti professionaalselt, nagu kommentaator või vaatleja, kirjutada sporditeemadel. Just sellepärast olidki tema analüütilised artiklid nii populaarsed sporti jagavate inimeste jaoks. Laiahaardeline moodsate mängude ja võistluste tundmine lubas toimetusel komandeerimisraha pealt kokku hoida ja toimetuse koosseisuliste töötajate arvu kasvu vältida.
Mis puudutab takistussõitu, siis siin haaras, nagu öeldakse, jumal ise tema sulge hoidvast käest. Veel täpsemalt – ta klõpsutas arvutiklahve Roberti sõrmedega. Seda maailma tundis ta põhjalikult, kõiki neid salapäraseid kulgemisi ja veealuseid karisid.
Robert ei kasutanud kunagi oma teadmisi kulissidetagusteks mängudeks ega ka skandaalse kuulsuse tekitamiseks. Seda ei lubanud tõelise džoki eetika, kuigi see ei langenud sageli kokku tema väljaandjate arusaamaga ajakirjanduse alustest.
Väljaandjate arvamus teda üldiselt ei huvitanud. Oma ajakirjanikutöösse suhtus Robert kui ajutisse nähtusesse, kui kirjanikutöö stardipakusse. Vastasel juhul ei oleks üldse olnud mõtet pärast ülikoolist saadud bakalaureusekraadi tulla siia, sellesse tegemiste, askelduste, närvilisuse ja skandaalide maailma. Kuid ta ei suutnud kuidagi määratleda, millest alustada oma esimesi samme uues valdkonnas. Millises žanris ja millise teosega minna suurde kirjandusse, et seal kohe märgatav positsioon haarata?
Nagu takistussõidus, kus uustulnuk õnnestunud paigutuse ja hea ratsu puhul võib endale nime tehes otsekohe liidrite hulka jõuda. Kirjandus tuleb oskuslikult saduldada ja hüpata üle takistuste, kutsudes vaatajate, see tähendab lugejate hulgas esile vaimustust. Ta jõudis endale isegi mõned pseudonüümid välja mõtelda, sõltuvalt sellest, millises kirjandusliku loomingu vallas ta edu taotlema hakkab.
Viimase kahe aasta jooksul oli Robert unistuste vallast oma ideede praktilise realiseerimise staadiumisse jõudnud. Spetsiaalselt sisseviidud kirjanduslikus vihikus oli ta määratlenud kolm valdkonda, mis edu tõotasid. Kõigis kolmes määras ta kindlaks kolm tulevaste teoste pealkirja. Ta oli jõudnud visandada isegi nende süžeelised skeemid, määratledes need loomulikult žanrite kaupa. Kolm ja üheksa on õnnelikud arvud.
Loomulikult