paljude keskendumatute ja keskendumisvõimetute indiviidide mentaliteet avaldab tagasimõju kõigile organeile, mis peavad teenima haridust ja seega kultuuri. Teater jääb tahapoole lõbustus- ja show-asutustest ning soliidne raamat meeltlahutavast. Ajakirjad ning ajalehed peavad tõusvas joones leppima tõsiasjaga, et nad tohivad kõike tuua lugejani ainult kõige kergemini arusaadavas vormis. Praeguse ajakirjanduse läbilõike võrdlus viiekümne või kuuekümne aasta eest ilmunuga laseb ära tunda, kui palju ta on pidanud selles mõttes muutuma.
Kord juba pealiskaudsuse vaimuga täidetud, avaldavad organid, mis peaksid vaimset elu alal hoidma, omakorda tagasimõju ühiskonnale, mis nad säärasesse olukorda viis, ning sunnivad talle peale vaimulageduse.
Kui suurel määral on mõttelagedus saanud tänapäeva inimesele teiseks loomuseks, nähtub seltskondlikust läbikäimisest, mida ta harrastab. Endasarnastega juttu ajades jälgib ta seda, et jutt püsiks üldistes tähelepanekutes ega areneks tõeliseks mõttevahetuseks. Tal pole enam midagi oma ja teda valitseb mõningane hirm, et talt võidakse midagi oma nõuda. Meie keskel tungib pidevalt kasvava jõuna esile see keskendumatute ühiskonna tekitatud vaim. Meil kujuneb välja madaldatud ettekujutus inimesest. Nii teiste kui iseendagi juures otsime veel ainult töötegija tublidust ja lepime sellega, et muud enamat me peaaegu polegi.
Mittevabaduse ja keskendumatuse poolest on suurlinnade inimeste elutingimused kujunenud kõige ebasoodsamalt. Vastavalt sellele on nad vaimselt kõige ohustatumad. Kas olid suurlinnad kunagi kultuurikeskused selles mõttes, et neis tekkis vaimse isiksusena välja kujunenud inimese ideaal? Igatahes tänapäeval on asjad nii, et tõelist kultuuri tuleb päästa selle vaimu eest, mis lähtub suurlinnadest ja suurlinnainimestest.
Tänapäeva inimese mittevabadusele ja keskendumatusele lisandub edasise psüühilise kultuuripärssijana tema ebatäielikkus. Teadmiste ja oskuste tohutu avardumine ning kasv viib paratamatult selleni, et üksikisiku tegevusväli piirdub üha enam teatava kindla alaga. Toimub töö organiseerimine, kus spetsialiseerumise abil võimaldatud üksikisikute maksimaalne jõudlus annab koosmõju. Saavutatud tulemused on suurepärased. Aga töö vaimne tähendus töötegijale kannatab. Rakendub ainult üks osa tema võimetest, mitte kogu inimene. See avaldab tagasimõju inimese olemusele. Isiksust kujundavad jõud, mis peituvad hõlmavates tööülesannetes, langevad ära vähemhõlmavate puhul, mis vastavalt sellele on sõna üldises mõttes vaimutühjemad. Nüüdse aja käsitööline ei mõista oma ametit enam nii põhjalikult kui tema eelkäija. Ta ei valda puu või metalli töötlemist enam kõikide faaside ulatuses nagu too, sest inimesed ja masinad teevad talle nii ja nii palju ette ära. Tema mõtlemine, kujutlus ja suutlikkus ei leia rakendust üha uutes suundades. Loov ja kunstiline alge temas kärbuvad. Normaalse eneseteadvuse asemele, mis kasvab välja tööst, kus ta peab ikka uuesti appi võtma kogu oma mõtlemist ning rakendama kogu oma isiksust, astub täiesti väljakujundatud osasuutlikkusega leppiv enesega rahulolu, mis üksikoskuse tõttu jätab tähele panemata üldise oskamatuse.
Igas elukutses, kõige enam vahest teaduses, tuleb aina selgemalt esile spetsialiseerituse vaimne oht üksikisikule nagu üldisele vaimuelulegi. Juba võib märgata, et noorsugu õpetavad need, kes pole enam piisavalt universaalsed, et teha noori teadlikuks üksikute eriteaduste seostest ning näidata neile silmapiire oma loomulikus avaruses.
Ja just nagu ei oleks töö spetsialiseerimine ja organiseerimine, kus see on möödapääsmatu, tänapäeva inimese psüühikale veel küllalt kahjutoov, püüeldakse seda ja arendatakse välja koguni veel seal, kus saaks ilmagi toime tulla. Halduses, kooliõpetuses ja mis tahes asjaajamises kitsendatakse aktiivsuse loomulikku mänguruumi niipalju kui võimalik järelevaatamise ja ettekirjutustega. Kui mittevaba on mõnedes maades tänapäeva rahvakooliõpetaja, võrreldes varasemaga! Kui elutuks ja isikupäratuks on muutunud tema õpetus sellise kitsendamise tagajärjel!
Nii oleme oma töötamise laadi tõttu vaimselt ja üksikisikutena samal määral kaotanud, mil kollektiivsuse materiaalsed saavutused on kasvanud. Siingi läheb täide traagiline seadus, et igale võidule vastab kusagil mingi kaotus.
Mittevaba, keskendumatu ja ebatäielik inimene on aga ühtlasi veel ohus langeda humaansusetusse.
Normaalne inimese suhtumine inimesse on meile raskendatud. Meie eluviisi rutakusest, rohkenenud läbikäimisest ning kitsas ruumis paljudega koostöötamisest ja kooselamisest tingituna puutume omavahel jätkuvalt ning kõige mitmekesisemal viisil kokku nagu võõrad võõrastega. Olud ei lase seda sündida, et me suhtuksime üksteisesse nagu inimene inimesse. Meile peale pandud kitsendus loomuliku inimsuse teostamisel on nii üldine ja nii igapäevane, et me harjume sellega ega taju enam oma ebaisikulist käitumist millegi ebaloomulikuna. Me ei kannata enam selle all, et ei tohi nii ja nii paljudes situatsioonides enam olla inimene inimeste jaoks, ja jõuame lõpuks sinnamaale, et loobume sellest ka seal, kus see oleks võimalik ja kohane.
Loomupäraselt mõjutavad olud suurlinlase psüühikat ka siin kõige ebasoodsamalt ja see omakorda avaldab siis jällegi ebasoodsat mõju ühiskonna hingelisele konstitutsioonile.
Me kaotame suguluse kaasinimesega. Sellega me oleme teel ebahumaansuse poole. Kus kaob teadmine, et iga inimene läheb meile midagi korda inimesena, seal löövad kultuur ja eetika vankuma. Edasiminek arenenud ebahumaansusele on siis veel ainult aja küsimus.
Tõepoolest liiguvad juba kahe inimea vältel meie hulgas näotus sõnaselguses ja loogiliste põhimõtete autoriteediga täieliku ebahumaansuse mõtted. On välja kujunenud ühiskondlik mentaliteet, mis üksikisikud humaansusest kõrvale juhib. Loomuliku tunde viisakus kaob. Selle asemele tuleb enamate või vähemate vormidaga varustatud käitumine, mis on määratud absoluutsest ükskõiksusest. Igati rõhutatud võõrastust ja osavõtmatust tundmatute vastu ei tajuta üldse enam seesmise toorusena, vaid see kehtib ilma näinud inimese käitumisena. Samuti on meie ühiskond lakanud omistamast inimväärtust ja inimväärikust kõigile inimestele kui sellistele. Osa inimkonnast on muutunud meile inimmaterjaliks ja inimasjadeks. Kui meie hulgas on juba aastakümneid võidud kasvava kergusega rääkida sõjast ja vallutustest, nagu oleks tegu käikudega malelaual, siis on see üksnes seetõttu võimalik olnud, et oli loodud üldine meelsus, mis ei kujutanud enam ette üksikisikute saatust, vaid nägi neid ainult arvude ja esemetena. Kui tuli sõda, sai meie ebahumaansus vaba voli. Ja mida kõike pole viimastel aastakümnetel esinenud ning mõistusetõe pähe avalikku arvamusse läinud peente ja jämedate tooruste osas värviliste inimeste kohta meie koloniaalkirjanduses ja meie parlamentides! Kahekümne aasta eest lepiti ühe Euroopa mandrimaa parlamendis koguni sellega, et deporteeritud mustanahaliste kohta, keda oli lastud nälga ja epideemiasse surra, öeldi tribüünilt, et nad on „lõpnud”, nagu oleks tegemist loomadega.
Tänapäeva õppetöös ja tänapäeva kooliraamatuis seisab humaansus pimedas nurgas, nagu poleks enam tõsi, et isiksuse kasvatamisel on ta kõige elementaarsem, ja nagu ei maksaks teda enam vastupidiselt olude mõjule meie sugupõlvele alal hoida. Varem oli teistmoodi. Siis ei valitsenud humaansus mitte ainult koolis, vaid ka kirjanduses kuni seiklusromaanini välja. Defoe’ Robinson Crusoe mõtiskleb pidevalt humaansuse üle. Ta tunneb ennast humaansuse eest niivõrd vastutavana, et mõtleb enesekaitsel alati sellele, kuidas ohverdada võimalikult vähem inimelusid, ja astub nõnda humaansuse teenistusse, et see annab sisu tema seiklejaelule. Kus võib nüüdsete selle žanri teoste hulgas kohata säärase sisuga raamatut?
Kultuuripärssivalt mõjub ka meie avalike olude üleorganiseerimine.
Niisama kindel kui see, et korrastatud olud on kultuuri eeldus ja ühtlasi tulemus, on ka see, et teatavast punktist alates hakkab väline organiseerimine käima vaimse elu arvel. Isiksused ja ideed allutatakse siis institutsioonidele, selle asemel et nad institutsioone mõjutaksid ja seesmiselt elus hoiaksid.
Kui mingil alal on loodud hõlmav organisatsioon, siis esialgu on tulemused hiilgavad; mõne aja pärast nad aga kahanevad. Esmalt pandi maksma juba olemasolev rikkus; pärastpoole saab oma tagajärgedes märgatavaks elava ja algupärase kahjustamine. Mida järjekindlamalt organisatsioon ennast välja arendab, seda tugevamini avaldub tema pidurdav toime produktiivsele ja vaimsele. On olemas kultuurriike, mis ei suuda majanduslikult ega vaimselt kosuda halduse ammuaegse, liiga radikaalse tsentraliseerimise tagajärgedest.
Mets