üritavad tänapäeval kujuneda nõnda, et nad saavutaksid võimalikult suure sisemise ühtsuse ning seega välise mõjuvõimu ülima astme. Programm, distsipliin ja mis muu veel tehnilise osa juurde kuulub, viiakse senitundmatu täiuslikkuseni. Eesmärk saavutatakse. Kuid samal määral lakkavad kõik need kollektiivid toimimast elavate organismidena ning jõuavad üha suurema analoogiani täiustatud masinatega. Nende siseelu vaesub ja minetab mitmepalgelisuse, kuna neis olevad isiksused paratamatult kärbuvad.
Kogu meie vaimne elu möödub organisatsioonides. Maast-madalast täidetakse tänapäeva inimene sel määral distsipliinimõttega, et ta kaotab omaeksistentsi ja suudab mõtelda veel ainult kollektiivi vaimus. Ideede ja ideede või inimeste ja inimeste väitlust, nagu see moodustas 18. sajandi suuruse, nüüdsel ajal enam ei ole. Tollal ei tunnustatud aukartust kollektiivi arvamuste ees. Kõik ideed pidid ennast õigustama individuaalse mõistuse ees. Tänapäeval on pidev arvestamine organiseeritud ühendustes kehtivate vaadetega saanud endastmõistetavaks reegliks. Iseenda ja teiste jaoks eeldab üksikisik, et koos rahvuse, usutunnistuse, poliitilise partei, seisuse ja muude kuuluvustega on iga kord nii ja nii palju vaateid juba ette ja mõjutamatult kindlad. Nad kehtivad tabudena ja on välistatud mitte ainult igasugusest kriitikast, vaid ka kõnelustest. Seda menetlust, millega me üksteisel vastastikku mõtleva olendi kvaliteeti eitame, nimetatakse eufemistlikult veendumuse austamiseks, just nagu saaks ilma mõtlemiseta olla mingit tõelist veendumust.
Päris ainulaadsel viisil sulab tänapäeva inimene kogususse. See on vahest tema olemuse kõige iseloomulikum joon. Kahanenud tegelemine iseendaga teeb teda juba niigi otse haiglaselt vastuvõtlikuks neile vaateile, mida ühiskond ja selle organid valmis kujul ringlusse lasevad. Kuna nüüd lisandub veel see, et tänu väljakujundatud organisatsioonile on ühiskonnast saanud senitundmatu jõud vaimses elus, on tänapäeva inimese iseseisvusetus tema suhtes selline, et ta peaaegu juba lakkab elamast vaimset omaelu. Inimene on nagu pall, mis on kaotanud elastsuse ning säilitab püsivalt iga saadud muljendit. Tema üle käsutab kogusus. Selle käest saab ta valmiskaubana arvamused, millest ta elab, olgu tegemist rahvuslike ja poliitiliste ühenduste või siis usu või uskmatuse omadega.
Tema ebanormaalne mõjutatavus ei jõua talle teadvusse nõrkusena. Ta tajub seda mingi saavutusena. Piiritus vaimses andumuses kollektiivsusele arvab ta õigustavat tänapäeva inimese suurust. Sihilikult ajab ta loomuliku seltsivuskalduvuse vägivaldseks.
Kuna me niiviisi loobume individuaalsuse ürgõigustest, ei saa meie sugupõlv anda uusi mõtteid või olemasolevaid otstarbekalt uuendada, vaid ta kogeb üksnes seda, kuidas juba kehtivad mõtted omandavad üha suurema autoriteedi, kujunevad järjest ühekülgsemaks ning elavad ennast välja äärmuslike ja ohtlikemate tagajärgedeni.
Nii me oleme astunud uude keskaega. Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sest paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena ning lasevad ennast kõiges juhtida ainult kuuluvusest ühendustesse.
Alles siis me saavutame jälle vaimse vabaduse, kui paljud üksikisikud on uuesti saanud vaimselt iseseisvaks ning leidnud väärika ja loomuliku vahekorra organisatsioonidega, kus nad olid hingelises vangipõlves. Vabanemine praegusest keskajast saab olema palju raskem kui see, millega Euroopa inimkond pääses kunagisest. Tookord käis võitlus ajalooliselt antud väliste autoriteedijõududega. Tänapäeval seisneb asi selles, et aidata paljudel üksikisikutel välja pääseda nende endi loodud vaimsest iseseisvusetusest. Kas saab olla raskemat ülesannet?
Ei ole veel arusaamist meie vaimsest viletsusest. Aastast aastasse arendavad kollektiivid mõtlemist välja lülitades üha laiemalt edasi arvamuste levitamist. Menetluse meetodid on jõudnud sellise täiuseni ja leidnud sellist vastuvõttu, et kindelolek selles, et seal, kus see peaks kohasena paistma, võib suurimatki mõttetust avalikuks arvamuseks ülendada, ei pruugi ennast esmalt õigustada.
Sõja ajal distsiplineeriti mõtted täielikult. Tookord astus propaganda lõplikult tõe kohale.
Mõtlemise sõltumatuse hülgamisega kaotasime usu tõesse, nagu see ei saanudki teisiti olla. Meie vaimne elu on laostatud. Meie avalike olude üleorganiseerimine jõuab välja mõttelageduse organiseerimiseni.
Üksikisiku ja kogususe vahekord on mitte ainult intellektuaalses, vaid ka eetilises mõttes häiritud. Isiklikust arvamusest loobudes loobub tänapäeva inimene ka isiklikust kõlbelisest otsustusest. Et pidada heaks seda, mida kollektiiv sõnas ja teos selle pähe välja pakub, ja hukka mõista seda, mida ta halvaks kuulutab, surub ta endas tärkavad kahtlused maha. Nii teiste kui ka iseenda ees ei anna ta neile sõnaõigust. Pole ühtegi tõrget, mille üle tema kuuluvustunne lõpuks ei võidutseks. Niiviisi kaotab ta oma otsustuse ja kõlbelisuse massi omadele.
Eriti võimekas on ta vabandama kõike mõttetut, kalki, ebaõiglast ja halba oma rahva tegudes. Ebateadlikult piirab enamik meie kultuuritute kultuurriikide liikmeid oma mõtlemist kõlbelise isiksusena, et mitte sattuda ühiskonnaga pidevalt sisemistesse konfliktidesse ja et ei peaks jagu saama üha uutest pahandavatest asjaoludest.
Üldine arvamus on neile seejuures abiks, kuivõrd see sisendab, et kollektiivi tegusid ei tule mõõta mitte niivõrd kõlbluse kui oportunismi mõõdupuuga. Aga nende hing kannatab kahju. Kui meie kaasaegsete hulgas kohtab nii harva õige inimliku ja kõlbelise tundega inimesi, siis mitte just kõige vähem sellepärast, et nad ohverdavad oma isikliku kõlbelisuse pidevalt isamaa altarile, selle asemel et kollektiiviga pingevahekorda jääda ja olla jõud, mis ergutab kollektiivi täiusele pürgima.
Nii et mitte ainult majandusliku ja vaimse elemendi, vaid ka kollektiivi ja üksikisiku vahel on välja kujunenud ebasoodus vastastikune toime. Ratsionalismi ja suure filosoofia ajastul andis ühiskond üksikisikuile tuge kindla lootusega kõige mõistuspärase ja kõlbelise võidule, mida ta üha ja aina tunnistas kui midagi endastmõistetavat. Neid kogusus kandis, meid ta rusub. Kultuurriigi pankrot, mis aastakümnest aastakümnesse ilmsemaks saab, viib tänapäeva inimese hukatusse. Üksikisiku demoraliseerimine kogususe poolt on täies hoos.
Mittevaba, keskendumatu, ennast humaansusetusse kaotav, oma vaimset iseseisvust ja moraalset otsustust organiseeritud ühiskonnale loovutav, igati kultuurimõttelaadi pärssimist kogev – nõnda käib tänapäeva inimene oma pimedat teed pimedal ajal. Selle ohu jaoks, milles ta asus, polnud filosoofial arusaamist. Nii ei teinud filosoofia katsetki teda aidata. Ei pannud teda isegi mitte selle üle järele mõtlema, mis temaga sündis. Kohutav tõde, et ajaloo edenemise ja majandusliku arenguga ei lähe kultuur mitte kergemaks, vaid raskemaks, ei saanud sõna.
III peatükk
Kultuuri eetiline põhiiseloom
Mis on kultuur?
Inimkonnale, kes pidas ennast kultuurinimkonnaks, oleks see küsimus pidanud end juba ammu peale suruma. Kummalisel kombel pole seda maailmakirjanduses tänini tegelikult kusagil esitatud ja veel vähem on talle vastust antud. Usuti, et kultuuri pole vaja defineerida, sest ta on meil ju olemas. Kus seda küsimust riivatigi, seal peeti teda viitega ajaloole ja olevikule vastatuks. Kuid praegusel ajal, mil sündmused ise teevad meid halastamatult teadlikuks sellest, et me elame kultuuri ja mittekultuuri ohtlikus segus, peame tahes-tahtmata püüdma tõelise kultuuri olemust määratleda.
Päris üldiselt öeldes on kultuur progress, nii üksikisikute kui kollektiivide materiaalne ja vaimne progress.
Milles see seisneb? Kõigepealt selles, et nii üksikisikute kui kollektiivide jaoks leevendatakse olelusvõitlust. Võimalikult soodsamate elutingimuste loomine on nõue, mis tuleb püstitada iseenesest ning silmas pidades üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.
Olelusvõitlus on kahekordne. Inimene peab panema end maksma looduses ja looduse vastu ning samuti inimeste seas ja inimeste vastu.
Olelusvõitluse leevendamine saavutatakse seeläbi, et võimalikult laiemalt ja otstarbekamalt levib mõistuse valitsus nii looduse kui ka inimloomuse üle.
Nii et oma olemuselt on kultuur kahekordne. Ta teostub mõistuse valitsuses loodusjõudude üle ning mõistuse valitsuses inimmõttelaadide üle.
Kumb kahest progressist on olulisem? Silmapaistmatum: mõistuse valitsus inimmõttelaadide üle. Miks? Kahel põhjusel. Esiteks ei kujuta see võim,