vaid kümne minuti kaugusel Victoria jaamast. Luban talle, et tulen.
Mööduvad kuud, aastaajad, vist isegi terve aasta, ent Teisipäeva Mägironijate Klubi ehk TCC (Tuesday Climbing Club) üritustele, kus näidatakse slaide ja filme ning räägitakse matkamisest kõigis maailma mägedes, ma mitte kuidagi ei jõua. Tööd on palju, alati on kiire. Võimatult raske on end rutiinist lahti rebida. Ja kui aus olla, siis ma vist natuke pelgan ka. Ei oska ju täpselt ette kujutada, mida selline klubi endast kujutab. Nimi meenutaks justkui mingit ususekti.
Kui lõpuks oktoobrikuu esimese teisipäeva õhtu endale vabaks saan tehtud, lähen elu esimesele TCC üritusele. Räägitakse Austraaliast. Ent üllatus-üllatus – seekord mitte ainult mägedest, vaid ka Austraalia veinidest! Degusteerimiseks on kohale toodud suur valik punaseid ja valgeid veine.
Pisut üllatav on seegi, kui lähedase maana Austraaliat tajutakse. Geograafiline kaugus siin ei loe. Heakene küll, Austraaliasse on britid veel hilisaegadelgi arvukalt ümber asunud, ning tuleb välja, et nende hiljutiste ümberasujate hulka kuuluvad ka mõned klubiliikmed. Ent geograafiline kaugus ei loe isegi selliste maade puhul, kus pole kunagi olnud suuremat pistmist Rahvaste Ühendusega. Siin on lihtsalt kombeks vaadata mägedele Nepaalist kuni Peruuni nagu oleksid need koduse tagaaia jätkuks. We are the world, ehk siis – maailm, see oleme meie.
Selgub, et enamik käib Alpides palju sagedamini kui Šotimaal, kuna Euroopasse on lühem maa sõita ja seal on lihtsam asju ajada. Mis keeles asju aetakse? Enamasti ikka inglise keeles. Ollakse veendunud, et aeglane ja ilusasti välja hääldatud inglise keel ajab igal pool asja ära. Vaid Jaapani Alpides ja Mongoolia mägedes suusatamas käinud tunnistavad, et ilma tõlgita oleksid nad kindlasti jänni jäänud.
Tuleb välja, et klubile kuuluv George Starkey nimeline mägionn Ullswateri järve ääres on anglikaani kirikult liisitud 19. sajandi koolimaja, mida on hiljem natuke kohendatud ja ümber ehitatud. Uhke kaminaga alumise korruse suurest koolitoast on saanud matkajate elu- ja söögituba. Katusealune on magala – just nii, nagu ammustel aegadel, mil koolilapsed seal sees elasid.
Mägionn on tegelikult üks väga ebamäärase sisuga mõiste. Walesis on mägionne, kus elektri asemel kasutatakse gaasilaternaid. Ning see, kes arvab, et sellised majad on igiammu ehitatud, eksib, need on ehitatud nõnda lihtsalt armastusest kõige vanamoodsa vastu. Samas on Wales kuulus ka oma moodsaima mägionni poolest, mis asub Brecon Beaconsis ning meenutab Šveitsi puhkemajakest. Selles on köetav duširuumi põrand – väga haruldane nähtus siinmail. Enamasti on ikka ainsaks küttekoldeks mõnus vanamoodne kamin, mis rahva õhtuti enda ette kokku meelitab. Kes ajab juttu, kes loeb, kes tukastab. Kes võtab veel viimast sooja, enne kui külma trotsides koos kuumaveekotiga magamiskotti poeb. Magalad on enamasti kütteta.
Aga tagasi veinimaitsmise juurde. Kui esialgu olin kavatsenud olla väga vaikne ja peamiselt kuulata, mida teised räägivad, siis korraga märkan, et pajatan imetlevale kuulajaskonnale oma Tartu üliõpilaspõlve jäänud suusamatkast Koola poolsaarel, Hibiinides. Kohutavalt külm oli: –30 °C. Mille peale keegi kommenteerib, et just nagu meil Norra treeninglaagris – enne seda, kui Antarktikasse läksime.
Tõelist elevust tekitab ka minu lugu käigust Pamiiri eelmägedesse, ühe põneva meteoroloogiajaama lähedusse. Ning kõige tipuks saab vaat et sensatsioon mu seiklusest Nureki hüdroelektrijaama ümbruses – mägedes, mis paiknevad Tadžikistani ja Afganistani piiril. Hakkan taipama, et elevuse põhjus on lihtsalt see, et räägin kohtadest, kuhu inglasest alpinist, kellele Tiibetki on tavaline, mitte kuidagi ligi ei pääse.
Esialgu hakkab mulle väga kriipivalt kõrva, kuidas viidatakse neile, kes on mägironimisel traagiliselt surma saanud. Nende kohta öeldakse lihtsalt – langes statistikasse. Seda tehakse lugupidavalt, mitte üleolevalt. Keegi ei hakka pikemalt arutama, kes oli süüdi või mis oleks pidanud olema teisiti. Taolist arutelu peetakse mõttetuks. Surm on surm. Ilmselt on nii, et kui oled pärit maalt, kus elab vaid üks miljon inimest, on suhtumine ootamatusse ja õnnetusse surma palju emotsionaalsem. Iga üksik inimene on kuidagi rohkem arvel.
Veiniõhtu osutub nii tõhusaks, et lahkun sealt klubi liikmena. Kui aus olla, siis ega kõik ikka liiga libedasti ka läinud. Üks juhatuse liige (kutsun teda mõttes „sünge David”), tahtis saada detailset kirjalikku ülevaadet mu alpinismiharrastusest ja saavutustest. Ta rääkis isegi mingisugustest soovituskirjadest. Aga kuna minu suureks toetajaks osutub klubi esimees („helge John”), siis võetakse mind – küll katseajaga – kohe vastu. Saan ka liikmepileti, mis võimaldab mitmes heas matkavarustuse poes osta kõike 15 % hinnaalandusega.
Hilispunkarist Maggie, kes teeb magistritööd ekstreemsetes välitingimustes kasutatavatest tekstiilidest, tundub olevat klubi noorim liige. Enamik on nii umbes keskealised. Vanimad on aga need, kes klubi asutamisaegadel – 1950. aastatel – olid noored ning tegid ekstreemsporti ekstreemsete vahenditega. Need on mehed, kes oskasid nautida mägironimist ka pesunööri kasutades.
Järvepiirkonda kavatsetakse minna juba järgmise kuu, novembri, lõpus. Ning selle järgi, kus keegi Londonis elab või töötab, koondutakse reedesel päeval gruppidesse, et siis koos Põhja-Inglismaale sõita. Hiljem jagatakse kulud roolis istunud autoomanikuga. Muidugi, alati on võimalik sõita rongiga Penrith’i ja sealt kohaliku bussiga edasi Ullswateri järve äärde, Patterdale’i külla.
Kui Londonist linnalähedase rongiga St Albansi jõuan, on Roger, kel kodu sealsamas, mulle lausa platvormile vastu tulnud. Nii ei võta kõrvaltänavale pargitud väikese Ford Kia ülesleidmine üldse aega. Istume tema autosse ja sõit Põhja-Inglismaale võib alata. Kus algab Põhja-Inglismaa? Roger naljatab, et londonlasele enamasti Watfordist (mis on 20 miili Londoni kesklinnast). Sel juhul olemegi me juba põhjas.
Roger on nii seitsmekümnene, veidi kühmus, lüheldast kasvu ja vesihalli siilipeaga. Mehes on mingit mägralikku asjalikkust, tema hallides silmades helgib terane pilk. Mis aga peamine, Roger ei varjagi heameelt selle üle, et minust on saanud tema reisikaaslane sel tüütult pikal teekonnal (kuus tundi vähemalt)… neil põhja suunduvatel, suhteliselt ilmetutel, ent seevastu tõhusatel kiirteedel… kui me just liiklusummikusse ei takerdu. Seni on Roger mägedes käinud enamasti koos sõbraga, ent sõbra naine on voodihaigeks jäänud. Ning matkamisest ei tule sõbral enam midagi välja, põetamine võtab kogu aja.
Olemegi jõudnud suurele maanteele. Ja nüüd pistab Roger mulle sülle maanteeatlase, öeldes, et parem oleks, kui jälgiksin, kuidas ja kuhu me sõidame. Vastan reipalt, et jah, muidugi, kaardilugemine on ju ikka juhi kõrval istuva inimese ülesanne. Samas tunnen, kuidas süda langeb saapasäärde.
Mul endal pole autot kunagi olnud. Juhtimist on mulle õpetatud nii Eestis, Kanadas kui ka Inglismaal. Sugugi mitte tulutult. Tõsi, Eestis sõitsin Ladaga lumehange, Kanadas koondasin kogu tähelepanu kitsale sillakesele – saanud sellest õnnelikult üle, sõitsin oma üüratus Fordis kurvist välja, otse leinapaju okstesse. Õnneks polnud kiirus suur. Elu esimesel sõidueksamil – Londoni lõunaosa käänulistel, lugematute kummaliste ringristmikega teedel – põrusin. Eksamineerija kirjutas sõiduaruandesse hüüumärgiga lõppeva pika lause sellest, kuidas tal tuli füüsiliselt sekkuda – kui ma pidurdamise asemel jala gaasipedaalile surusin. Ometi on mul olemas õppuri juhiluba, mis lubab roolis olla siis, kui kogenud juht istub kõrval.
Kõik muidugi lohutavad, et sõidueksamit tehaksegi Inglismaal – ja eriti Londonis – ikka mitu korda. Roger ütleb ka, et tema sai läbi alles kolmandal katsel. Selle praeguse kaardilugemisega on aga nii, et igasuguseid veidra liikumisseadega ristmikke on meil ees liiga palju ja lühendid ning sümbolid, millega neid tähistatakse, on mulle üsna võõrad. Juba märkangi, et kohanimed ja viidad, mille alt me läbi põrutame, pole enam üldse need, mida ma teedeatlast uurides näha loodan. Selmet olla Birminghami lähistel,