kaasas valed prillid. Need, millega ta teksti teeviitadel enamasti ei näe. Niisiis, ka selles osas oleneb kõik ainult minust. Meenub ema manitsus – Ann, ole ometi asjalik. Sest veidrad olukorrad ajavad mind alati totralt naerma.
Püüan ennast kokku võtta. Kui ühes teeäärses puhkekohas peatuse teeme, et bensiini tankida ja Harry Ramsdeni kalarestoranis lõunat süüa, uurin usinasti teedeatlast, lootes meid osavalt kiirteele M6 välja juhtida ja kuni Penrith’ini sellele ka jääda.
Harry Ramsdeni kalarestoran on üks Rogeri lemmikuid, seda juba tema noorusest saati. Tegemist on restoraniketiga, kus põhiroaks „töömehe lemmik” – taignas praetud tursk friikartulitega. Oma seitsekümmend aastat tagasi hakkas Yorkshire mees Harry Ramsden edukalt niinimetatud tänavatoitu (ajalehte keeratud rasvane praekala koos kartulitükkidega) serveerima taldrikutel, pealegi veel luksuslikus või pseudoluksuslikus interjööris (puupaneelidest seinad, kroonlühtrid või nende imitatsioon). Nüüdseks on sellised restoranid jõudnud isegi Hongkongi, Austraaliasse ja Saudi Araabiasse.
Ramsdeni erilise retsepti järgi tehtud taigen, millesse kastetuna tursk praetakse, annab kalale värske maitse. See klient, kes friikartuleid ei armasta, võib endale tellida keedetud kartuleid või kartuliputru. Ramsdeni puhul võivat alati kindel olla, et tursk on ikka tursk – mitte mingi muu kala. Lisaks on kliendil võimalik veel valida roheliste herneste ja rohelise hernepudru vahel – seda viimast, rohelist pastat, palub Roger taldrikule panna topelt.
Ei tasu arvata, et „töömehe lemmik” on endiselt odav. Tursast on tänapäeval saanud delikatess. Aga kuna me oleme Rogeriga otsustanud, et tüütust sõidupäevast tuleb teha pidulik sõidupäev, siis oleme mõlemad nõus selle eest ka (rohkem kui tavalise kiirtoidu eest) maksma.
Tagasi kiirteel. Ei lähe just kaua, kui märkan eespool tablool vilkumas kummalist hoiatust: „Loomad teel!” Arutame Rogeriga, et mis loomad need küll olla võiksid. Mina teen tobedat nalja, et võib-olla laseb keegi kusagil igavusest sellisel tekstil vilkuda – mõeldes ütlusele, et mehed on loomad. Ja pidades silmas mehi, kes parajasti autoroolis.
Peagi selgub aga, et teele on laskunud luiged. Üks on päris kindlasti viga saanud. Igatahes olemegi me liiklusummikus, kuna luigele antakse esmaabi ja kolmerealine liiklus on muutunud üherealiseks. Küsin, et miks mitte hoiatada täpsemalt: „Linnud teel!” Seepeale hakkab Roger naerma ja ütleb, et siis mõtleks ju iga mees, et naised on teel. Lahates sõna „lind” kasutamist erinevates keeltes jõuame Rogeriga järeldusele, et inglise keeles on sel sõnal naiste puhul kasutatuna siiski tunduvalt parem tähendus kui eesti keeles.
Penrith’i jõuame pimedas. Otsustame, et teeme veel peatuse suure toidupoe juures, et osta oma varudele lisa märksa parema valikuga kohas, kui on külapood Patterdale’is. Ja siis algabki sõidu viimane osa. Mööda käänulist teed ja kesk maalilist maastikku, mida ööpimeduses on võimalik vaid aimata.
Valgustatud kiirteelt ära pööranud, oleme korraga sametises pimeduses, mille lõikavad lahti auto esituled. Kui silmad kohanevad, hakkab läbi ähmase kuuvalguse end näitama ka esialgu vaid künklik ümbrus. Lausa tee kõrval on hõbedaselt läikiv järv. Aeg-ajalt tuleb järsult pidurdada, sest lammaste helkivad silmapaarid vaatavad küsivalt auto poole – enne kui loomad otsustavad teelt kõrvale põigata. Ühe teeviida juures peavad nõu kolm mäkra. Vilksti jookseb üle tee rebane. Tunnen end otsekui selles lasteraamatu veduris, kes otsustab öösel omapäi metsa seiklema minna ning leiab end kesk uudistavaid loomi.
Vahepeal on pilve tagant välja tulnud kuu. Järveäärsed majesteetlikud mäed on nüüd nii lummavad, et raske on ahhetamist tagasi hoida. Kuna aga iga mu häälitsuse peale tahab ka Roger näha seda, mida mina parajasti näen, siis püüan end vaos hoida ja imetlushüüatused maha suruda. Muidu on nii, et nagu ta kõrvale vaatab, teeb auto ohtlikke jõnksatusi. Ja järves ei tahaks seda seiklust küll lõpetada.
Kui südaöö paiku lõpuks George Starkeysse jõuame, ei maga veel keegi. Selgub, et asjatu oli mu mure, kuidas võõras ja pimedas magalas vaid otsmikulambi kasinas valgusvihus üles leida just see mulle mõeldud koiku.
Kruusitäis kuuma teed teeb kogu keha meeldivalt soojaks. Märkamatuks ent ei jää seegi, kui kiiresti jook jahtub. Mina, kes ma kuumad joogid alati parajalt leigeks lasen minna, pean nüüd kiirustama, et jõuaks tee ikka soojana ära juua. Siin on nii külm ja niiske, et Londoni mugavustega harjunud ja pikast sõidust kangeks jäänud kehal võtab kohanemine aega – võib-olla isegi terve öö.
Köögis kohtun pika Chrisiga, kes on varem kohale tulnud, ning päeval jõudnud juba mägedeski käia. On teine veidi külmetunud olekuga ja teeb parajasti endale jooki hot toddy. Tee + viski + sidrunilõik + mesi. Tema pisikesse lapikusse viskipudelisse on ainult tilk veel jäänud.
Küsin: „Kas see tilgake jääb pudelisse homseks raviks?”
„No mis sa nüüd, homseks olen ma juba terve. Hot toddy mõjub kiiresti. Kuule, oled sa üldse seda jooki proovinud?”
„Ei ole. Aga ega ma ei tunne end haiglasena. Küsisin lihtsalt sellepärast, et kui sul tühi pudel üle jääb, siis võtaksin selle endale soojaveekotiks või soojaveepudeliks.”
„Noh ega hot toddy joomiseks peagi teab kui haige olema. Seda joovad lapsed ja ma olen kuulnud, et ka need, kellele meeldib dieeti pidada. Lastejooki muidugi viskit ei segata.”
„Nii et pisiperele sidruni ja meega tee, samal ajal kui täiskasvanud talvekülmaga võideldes kuuma viskijooki rüüpavad. Tegelikult aga kõlab hot toddy nii armsalt, nagu oleks see mingi süütu lastekokteil.”
Chrisi lapiku viskipudeli saan ma endale. See muutub hiljem vaat et talismaniks mu talvistel käikudel Põhja-Inglismaa ja Walesi mägedesse. Klaasist teine ja teeb koti raskeks, aga külmal ajal ilma selleta enamasti ka ei saa. Ja igasugused peened kuumaveekotid – loomanahka imiteeriva tekstiilkattega, kummaliselt kootud kangast ja aplikatsioonidega, ning isegi need supermoodsad, mida kasutatakse kõrgmägedes – tunduvad kuidagi kohatud. Vastupidiselt mu pisikesele lapikule, millel toretseb rabapüü. Tõtt-öelda on värvikirev lind ajapikku juba ühtlaselt heledaks kulunud.
Hommikul annab ilm endast märku läbi magala katuseakende. George Starkeys on traditsioon, et raadiot ja televiisorit majja ei tooda. Vahel harva tullakse arvutiga – aga selleks peab ikka väga mõjuv põhjus olema. Muidugi, naaberkülas Glenriddingis, mis viimase viiekümne aasta jooksul on muutunud kaevanduskeskusest turismikeskuseks, on ka internetikohvik. Sealt ja naabertalust saamegi me andmed ilma kohta, mis Järvepiirkonnas on alati väga eriline, sageli ettearvamatult muutlik.
Mobiiltelefonidega on aga nii, et Vodafone on ainus võrk, mis katab ka orgu, milles me elame. Minu Orange-võrgus töötava telefoniga saab enamasti helistada vaid mäetippudelt. Aga kaasas tuleb seda ikkagi kanda – selline on üks ohutusnõuetest.
Ning kui juba jutt ohutusnõuetele läheb, palun ma mägede pojal Gordonil – kelle esivanemad on šotlased – demonstreerida, mis tema tohutus seljakotis lisaks pika säilimisajaga varutoidule, mittevettivatele tikkudele, vilele, heale taskulambile, erilistele kinnastele, soojadele varuriietele, vihmakeebile ja kilepükstele veel on. Mees tõmbabki välja hõbedase paki ning hakkab seda lahti harutama. Ohhoo! On see mingi jõuluvanik? Milleks seda veel vaja? Et ohu korral tuju ülal hoida? Kõik naeravad ohjeldamatult.
Tuleb välja, et Gordon pole oma ülihead ilma- ja külmakindlat päästekilet, millesse (mõõtusid arvestades) võiksid mähkuda isegi kolm inimest korraga, juba vähemalt kümme aastat lahti lapanud. Nüüd on see niiskunud ja kokku kleepunud, ning pakike avaneb murdekohtadelt nagu hõbedane jõuluvanik. „Hea, et seda pole tegelikus olukorras vaja läinud,” ohkab muigel Gordon mõrult.
Hommikusöök