hakkas tagasi pinnale tõusma.
Ma jõudsin koju kurnatuna, kuid märkimisväärselt paremas meeleolus. Mu peas oli tunne, nagu oleks keegi seal tolmulapiga tööd teinud. Ma tegin oma voodiga vaherahu, nähes selles taas puhkamiskohta. Ma hindasin aega, mida veetsin vabana, kättesaamatuna ja üksi. Lõputute ööde jooksul mu meelte ümber tihedamaks keerdunud vedrud andsid veidi järele; mu kujutlusvõime tundis vajadust uidata positiivse poole, mitte enesekesksete katastroofistsenaariumide suunas, millega ta varem nii hõivatud oli. Ma jään veendumusele, et need jalutuskäigud 2006. aasta suvel päästsid mu. Mitte ainult seepärast, et nad taastasid mu võime hästi magada, aga seepärast, et nad viisid mu esimese pisikese füüsilise enesekindluse algeni. Kui ma suudan kõndida neli tundi, mis võib juhtuda, kui ma kiirust lisan … ja siis veelgi? Mu süda hakkas uskuma, et kõik on võimalik, mu pea hakkas plaani pidama. Võib-olla saan isegi … joosta.
Niisiis oli see optimismivaim, mis inspireeris toda esimest jooksu Queen’s Parki aasta hiljem. Kui mu süda elab üle säärase pekslemise, on mu jalgadel kindlasti veel nii mõndagi pakkuda. Ma arvasin, et kui olen aasta jooksul regulaarselt kolmetunniseid jalutuskäike teinud, olen ma võib-olla valmis jooksma. Mu ettevalmistused olid põhjalikud: kõigepealt ma mõtlesin kaks nädalat selle üle. Mis tunne see oleks? Kas ma kukun kokku? Kuidas ma koju saan, kui see on minu jaoks liig? Ma olin siiski täidetud positiivsuse ja entusiasmiga. Veetsin tunde, et valida võimalikke uusi spordiriideid „uue mina” jaoks. Ma läksin paanikasse, seejärel tundsin rõõmu, siis otsustasin minekuga veel paar päeva oodata. See lükkas tsükli taas kaheks nädalaks edasi, kuni tolle õnnetu päevani.
Kui saabus suur jooksuhommik, tõusin ma üles ja sõin kohe kolm viilu meesaia „energia” jaoks. Siis passisin vähemalt poolteist tundi iTunesis, püüdes koostada nii võimsat playlist’i, mis jooksutaks mind ümber pargi, ükskõik, kui kurnava ma selle kogemuse leian olevat. Põhjalikule veebipoodide lappamisele vaatamata ei olnud ma tihanud mingeid uusi riideid osta. Selle asemel otsisin ma välja ühed vanad dressipüksid, mida olin viimati kandnud siis, kui juba täiskasvanuna mumpsi põdesin ja vaatasin ühe nädalavahetuse jooksul ära kaks „Sopranode” hooaega. Ma sobrasin sahtlites, kuni leidsin rinnahoidja, mis võimalikult suure osa minust ära kattis, lootes, et õnnestub vältida sellist võdisemist, mis mind kohe amatöörina välja annab. Ja ma leidsin ühed vanad tossud oma kapi tagaosast, mingite jõuluhõnguliste põhjapõdrasarvede tagant.
Siis ründasin ma tänavaid – ja kaotasin. See oli üks laupäev augustikuus, samal kuul olid mu õe pulmad. Oli päikseline, kuid mitte liiga kuum päev, ideaalne jooksuilm. Sel pärastlõunal sõitsin ma Norfolki oma pere juurde, sest nad korraldasid peo nendele pulmakutsututele, kes ei saanud tulla laulatusele, mis pidi toimuma välismaal. See on ideaalne aeg vormi saamiseks, ütlesin ma endale. Suurpäev pidi ikkagi olema paari nädala pärast ja ma olin endale lubanud, et kui esimese jooksuga hakkama saan, tähendab see, et võin end hiljem peotoitudega premeerida; keset seda perekondliku pulma õnnelikku kaost pidin ma end uue julgustava hobiga toetama. Mu pettumus poleks saanud olla valusam.
Kui ma tol laupäeval koju jõudsin, olin nii kehaliselt kui vaimselt peaaegu täiesti katki. Kuigi mu kopsud ja jalad olid valusad, tegi aju isegi rohkem haiget, pekstes mind tuhandete väikeste löökidega. Kas jooksmine ongi nüüd selline? Kas iga jooks tähendab vastu astumist sellisele jälgile segule häbist, valust ja vihast? Miks inimesed seda teevad? Miks mina seda teha tahan? Millise osani endast loodan ma pääseda? Tahan ma saledat keha või saavutusi? Etteheiteid muudkui sadas, kui ma kurnatuna vannis lebasin. Pärast seda jubedat esimest katset kerisid need mõtted end mu ajusse kuudeks, nagu vana radiaatori taha kukkunud pliiats. Alati käeulatusest väljas, nii et ma ei saanud nendega tegeleda, aga mitte ka täiesti märkamatud.
Mu õe pulmad saabusid ja möödusid kui kiire rõõmusähvatus. Mu reaktsioon paljudele fotodele minust polnud aga nii rõõmsameelne. Olin end enesekindlalt kurvikaks pidanud, aga pilte vaadates sain aru, et esimese jooksu agoonia ja võdisemine oli osaliselt selle süü, et ma olin kahtlemata kaalus juurde võtnud. Jooksmisest on sellise kaalu puhul abi, kuid selline kaal joosta ei aita.
Ma hakkasin aru saama, mida teised naised mõtlesid, kui rääkisid sellest, et tunnevad end oma kehas lõksus olevat. Ajakirjad, mida vaksalis või arsti ooteruumis lehitsesin, olid neid naisi täis. Aga ma olin harjunud mõtlema, et mina ei kuulu kunagi nende sekka. Kuni leidsin end üha kasvava igatsusega vaatamas jooksjaid, mõeldes, mis on nende saladus, kuidas nad teavad, mida teha, mis neid käigus hoiab. Ja ikka veel tundus jooksmine olevat võimatu. Kõigil on piirid ja mina olin enda omadeni jõudnud. Ei olnud mingit lootust, et oleksin hakkama saanud tolle laupäevahommiku kogemuse lõputu kordamisega, seepärast oli parem püüda see täiesti unustada.
Andsin endast parima kuni ühe nädalavahetuseni, mil koos õe ja vennaga vanemaid külastasin. Mu vend mainis muuseas, et kavatseb end Londoni maratonile kirja panna.
„Ohoo!” ahmisin ma õhku. „Kui imeline, et sa seda suudad! Ma olin nii üllatunud, kui käisin üht jooksvat sõpra ergutamas, maraton on väga emotsionaalne sündmus.”
„Sa peaksid siis ka osalema,” arvas mu isa. Ta hääl ei vääratanud. Ta pilk ei tõusnud kohvitassilt, mida ta täitis. Ta käed jäid selle ülesande juures kindlaks. Need sõnad ütles mees, kes oli jooksnud mitu maratoni, kui me lapsed olime, aga see olin ju mina, kellest ta rääkis.
„Ära tee nalja!” hüüdsin mina. „Ma ei suuda joosta.”
„Sa ei jookse,” parandas isa. „Aga sa oled selleks suuteline küll.” Tema hääles polnud kahtlusevarjugi. Korraga, kuuldes seda kellegi teise suust, sain ma aru: mitte miski peale minu enda ei takista mind jooksmast.
Ja nii see oligi. Seeme oli mulda pandud.
Järgmisel hommikul kuulutasin ma, et ma ei ole murtud. Tõesti, ma jooksen taas. Tollest hetkest hakkasin ma nii hullusti sebima, et võis jääda mulje, nagu plaaniksin South Wiltshire’ist koju Põhja-Londonisse joosta. Piinasin isa arvutit mitu tundi, guugeldades „väike jooks Loode-Londonis”, „kuidas aru saada, kas pead vastu viis kilomeetrit”, „mida on vaja 5 km jooksuks” ja sama mõtte mitmeid erinevaid variante. Ma laadisin alla kaarte, arutasin toitumist ja jooksustiile vennaga ning vestlesin tossudest ja rinnahoidjatest õega. Viimaks teatas isa veidi tüdinenult, et mul on kaks töökorras jalga, mul ei ole terviseprobleeme ja mul on ette näidata palju pikki jalutuskäike. Ta tuletas mulle meelde, et see on ju vaid pool tundi jooksu, ja siis lisas: „Kui ära väsid, lihtsalt kõnni. Sa ju tead, et suudad seda teha.”
See oli pärastlõunal enne Londonisse naasmist. Selleks ajaks, kui ma Regent’s Parki staadionile jõudsin, oli pimedaks läinud, aga selle asemel, et karta, oli mul pimeduse üle hea meel. Tundsin kergendust, et keegi ei näe mu jooksuhirmu. Ma läksin parki, tegin kindlaks, et keegi ei vaata, ja hakkasin jooksma.
Algus oli täpselt samasugune nagu eelmisel korral: põletav valu, hingeldamine, paanika. Kuid sel korral oli kaks tähtsat erinevust: ma ei olnud kodukandis, seega oli vähe tõenäoline kohtuda mõne tuttavaga, ja ma jooksin ringiratast, seega ma pidin jõudma tagasi sinna, kust alustasin. Siis, umbes kaheteistkümne minuti pärast juhtus ime: mul läks kergemaks. Mu pulss, kuigi ikka veel kõrge, hakkas rahunema. Selle asemel, et olla nagu lõputud Ameerika mäed, mis ainult ülespoole kihutavad, jäi see ühtlaseks. Sammud hakkasid sobituma hingamisega – sisse ja siis välja. Ma tegingi seda. Jah, mu jalad valutasid. Jah, ma kartsin ikka veel, et ei pea tervet ringi ümber pargi vastu. Aga jah! Ma jooksin.
Selleks ajaks, kui jõudsin koju oma teiselt jooksult, olin ma ääreni täis endorfiinide ja lahjendamata eneseimetluse joovastavat kokteili. Tegin mõned suurustlevad venitusharjutused, tuled põlemas ja kardinad eest ära, käisin vannis (kardinad ees) ja sõin peaaegu sama suure kausitäie pastat, kui suur oli mu õe pulmatort.
See oli selline tunne, nagu kogeksin vastupidist pohmelli. Imeline, maagiline, püsiv joovastustunne kestab nii lühikest aega – tunni, parimal juhul kolm tundi, enne kui sulab ebamugavuseks, deliiriumiks või lihtsalt igavuseks.
Pohmell aga võib kesta päeva või kaks. Viimaks sain ma jahmatava selgusega aru, et valudega joostud aja kaalus mängleva kergusega üles see aeg, mil ma end jooksmise pärast hästi