pole oletatavasti tema viimane sõna sel hooajal, ületab kõik senised arengu traditsioonid.
Ei meenu ühtki ega ole vahest ühtki teist säärast eeskuju kuulitõuke ajaloos. Heade füüsiliste eelduste teadlik edasiarendamine on tõstnud H. Lipu NSVL väljapaistvamate kergejõustiklaste esirinda.”
Lipp juhtis 16.12-ga ka Euroopa edetabelit ja tundus, et lähenevatel, esimestel sõjajärgsetel Euroopa meistrivõistlustel Oslos on eestlastel tõsine võimalus jätkata kuulitõukes meistritiitlite võitmist. Nagu seda 1934 tegi Arnold Viiding ja 1938 Aleksander Kreek.
Lipp võetakse Oslo lennukilt maha
Kuigi N Liit ei olnud veel IAAF-i (Rahvusvaheline Kergejõustikuliit) liige, kutsuti ta siiski Oslosse III Euroopa meistrivõistlustele, mis peeti Bisletti staadionil. Võistkonna nimekirjas oli ka Heino Lipp, keda peeti kuulitõukes ülekaalukaks favoriidiks, kuna tema rekord oli palju parem kui edetabeli teisel mehel islandlasel Gunnar Husebyl.
Rootsi Idrottsbladet kirjutas enne EM-i muuhulgas: “Kuulitõuge kujuneb võibolla kõige toredamaks alaks meie oma uue välgu Roland Nilssoniga, Islandi esimese suure rahvusvahelise tähe, hiiglase Huseby vastu, kes pidavat olema midagi Torrance taolist, ja Eestis sündinud venelase Lipuga, kes tulemuste põhjal peaks olema EM-i kindlaim võitja juba saavutatud 16.59-ga (ekslik tagajärg – toim.).”
N Liidu võistkond oli Moskvas juba lennukisse istunud, mootoridki töötasid, kuid siis järsku seisati…
Lennukile pandi taas trapp külge ning hoovõturaja kõrval seisnud limusiinist sisenesid mööda trappi lennukisse erariides mehed – NKVD töötajad, kes sammusid otsejoones Heino Lipu juurde ja viisid ta endaga kaasa. Väidetavalt puudus eestlasel Norra viisa. Vaevalt võinuks siis keegi arvata, et sedavõrd lähedal välisvõistlusele sõidule ei pääse Lipp oma sporditeel enam kunagi.
Mis võis olla julgeoleku tegelik põhjus Lipu viimasel hetkel eemaldamiseks, selle üle on spekuleeritud mitmeti. Sugulasest nimekaimu metsavennaga ei aetud teda enam ammu segamini, küll aga vaevles Siberi vangilaagris viimaseid päevi tema vanem vend. Päevakorrale oli tõusnud ka Lipu kuulumine saksa ajal Omakaitsesse (seda küll ainult tehase valvurina), kuid seegi oli pinnuks silmas. Esinemine sakslaste sõjaaegses Tümmleri luureorganisatsiooni nimekirjas, olgugi et passiivse liikmena, kerkis päevakorda alles hiljem.
Igatahes avati just 1946. aastal, aga mitte 1945. aastal, kui Lipp kinni istus, tema jälgimistoimik. Toimik nr. 6170, mis suleti alles 1955. aastal, on nagu paljud teisedki julgeoleku möödanikku käsitlevad materjalid viidud hoiule Venemaale.
Võimalik, et julgeolek sai Lipu Oslo sõidu eelsel kontrollimisel eeltoodud andmed alles vahetult enne väljasõitu ja tegutses välkkiirelt, nö kaheteistkümnedal tunnil.
Ju siis oli perekonnanimele Lipp lisatud must märk ja ükski selle nime kandja ei tohtinud riigist lahkuda.
“Oslo-sõidult mahavõtmise järel olin ma märgitud mees,” on öelnud Lipp ise hiljem.
Oslos asus võistlustulle 13 meest, lisaks kaks mittestartijat. EM-i protokollis seisab võistleja nr. 197 Heino Lipu nime taga tähekombinatsioon: DNS. Nagu ka islandlasel Jon Olafssonil.
Samas kirjutas Stockholmi Tidingeni eestlaste leht: “Lipp oli küll Oslos, kuid ei võistelnud kuulitõukes kaasa, kuna, lehtede teatel, ta lamas eelvõistluste ajal majutuspaigas voodis, olles tugevasti külmetanud.”
Rootsi kommunistlik ajaleht Ny Dag märkis enne võistlust: “Venelaste peamine trumpäss meeste poolel EM-il Oslos kuulitõukaja Heino Lipp, kellele kuulub tänavune Euroopa parim tulemus 16.59-ga (ekslik tagajärg – toim.), on haigestunud ega saa järelikult asuda võitlusse ülejäänud Euroopa eliidiga. See oli Bisletti publikule kurb uudis, mille vene järelvägi kiiruga teatas meile, kui see tegi Brommas lühikese vahemaandumise teel Norrasse. Lippu on tabanud raskekujuline külmetus, jutustas vene EM-rühma ülemjuht Pusjanov. Seevastu poputatakse kuulitõukajat parimal moel, ja juhul, kui ta peaks kiiresti paranema, on võimalik, et ta tuleb Oslosse järele.”
Lõppvõistluse päeval, 24. augustil, kirjutas rootslaste Dagens Nyheter venelaste jutu põhjal: “Kahju, et Lipp sai jalavigastuse, kuid me oleme siiski rahul omade saavutustega… Kuulitõukes, kus kvalifikatsioonipiir oli 14 meetrit, tunti puudust venelas-eestlasest ja suursoosikust Lipust. Ta on muide majutuskohas külmetusega.”
Vastukäivad lood ja kommentaarid, usu, keda tahad. Ent Lipp ei jõudnud lennujaamast kaugemale.
Kulla võitis Bislettil tagasihoidliku 15.56-ga Islandi mees Gunnar Huseby. 32-aastane leningradlane Dmitri Gorjainov päästis N Liidule hõbeda 15.25-ga.
Vaikne ja tagasihoidlik spordimees jäi pärast sellist üleelamist veel mõneks päevaks Moskvasse ning läks EM-võistluste kuulitõuke finaali päeval staadionile. Harjutusväljakul pani ta naglid jalga ja saatis raudmuna tublisti kaugemale kui värske Euroopa meister Huseby Oslos. N Liidu mehed võitsid Oslos aga ainult ühe kuldmedali.
Sel aastal taipas Lipp, et mis spordisse puutub, on ta poliitvang. “Heino Lipp oli riigi vang, ta ei saanud kunagi luba sõita välismaale, ei reisima ega võistlema. Kergejõustikumaailmale oli ta tundmatu isik, kelle kahtlaselt vägevad tulemused olid saavutatud sellistes salapärastes kohtades nagu Tbilisi, Ašhabad, Pärnu ja Naltšik,” kirjutas aastaid hiljem oma raamatus “Olympic Glory Denied” (“Olümpiakuulsusest ilma”) Frank Zarnowski.
Lipp leidis Käärikul endale ka hea treeningupartneri – Saaremaalt pärit mitmekülgsete võimetega Aleksander Transtoki. Tema oli ka märgitud mees, saksa sõjaväes olnud ja piiri taha ei pääsenud.
“Lipp vaatas, et olen selline vaikse olemisega, ei jutusta ega päri palju. Ütles, et tal oleks vaja kedagi, kes kuuli tagasi tõukaks ja kutsus mind. Nii oligi. Lipp tegi trenni ja mina tõukasin talle kuuli tagasi. Olin vait ja tegin, mis vaja. Koostöö sobis ja Lipp kutsus mind alati endaga kaasa. Sain isegi hea treeningu,” mäletab Transtok.
Esimene topeltkuld
Septembris suvises Dnepropetrovskis toimunud üleliidulistel meistrivõistlustel oli Lipp kohal ja võitis oma esimesed kullad. Tegi kuldse duubli. Vähe sellest. Oma erakordselt mitmekülgsete võimetega äratas ta spetsialistide ja publiku tähelepanu veerandmailerina, seda 4x400 m teatejooksus. Kerkis huulile küsimus kümnevõistlusest. Mida suudaks ta veel seal?
N Liidu meistrivõistlused
9. -15. septembrini 1946 Dnepropetrovskis
kuulitõuge
1. Heino Lipp (Eesti) 15.68
2. Dmitri Gorjainov (Leningrad) 15.62
3. Viktor Tutevitš (Moskva) 14.49
Võit tuli pärast tõsist duelli Gorjainoviga. Leningradlane andis eestlasele tugeva lahingu.
“Lipu tõuked olid madalad, sest tal ei õnnestunud korralikult jalgade töö,” arvas võistkonnakaaslane Friedrich Issak.
kettaheide
1. Heino Lipp (Eesti) 46.26
2. Leonid Mitropolski (Moskva) 44.61
3. Sergei Ljahhov (Turkmeenia) 44.56
Heino Lipu edu kettaringis oli üllatus paljudele, mille järel Kehakultuur kirjutas: “Ka sel alal tuli ta tšempioniks, näidates 46.26, millega ta oli kahest järgmisest – Mitropolskist ja Ljahhovist – ümmarguselt 1,5 meetrit ees. Lipp heitis esmakordselt ilma naelkingadeta, võimlemiskingades, mis andis häireteta hoovõtu. Kahtlemata on ta võimeline järgmisel hooajal kettaheites näitama üleliidulist rekordit.”
Eduka võistluse järel märgiti koduses spordipressis, et Lipp on esimene eestlane, kes tulnud üleliidulistel meistrivõistlustel kahekordseks tšempioniks. “Kahtlemata oleks ta edukalt suutnud konkureerida tšempionitiitlile ka kümnevõistluses, kui ta ainult oleks varem selleks ette valmistanud.”
Kettaheites jäi Gorjainov tagaplaanile, sest vahepeal oli avastatud tema sohitegemine, millega ta ka tubli kettaheitja suutis olla. Nimelt oli Gorjainov puurinud oma kettal kruvi aluse tühjaks. Kui ketta kaalumisele