Heino Lipp. Tiit Lääne

Heino Lipp, Aleksander Tšikin, Aleksander Sirel) 3.29,6

      Kehakultuur: “Heino Lipp oli meie populaarsemaks sportlaseks Dnepropetrovskis. Tema populaarsust aitas eriti tõsta 4x400 m teatejooks. Kui tehti teatavaks meeskondade koosseisud ja publik kuulis, et Eesti NSV meeskonnas jookseb kaasa H. Lipp, siis tahtmatult muiati selle üle, arvates, et eestlased ei suuda oma meeskonda teisiti kokku seada, kui hädaga sellesse võttes kuulitõukaja. Kui aga nähti Lippu teises vahetuses jooksmas, kus ta suuresti vähendas esimeses vahetuses tekkinud vahet, siis alles mõisteti, milline mitmekülgne sportlane peitub Lipus, ja publik tegi talle suuri ovatsioone. Tänu just Lipu kaasastartimisele tuli Eesti NSV teatejooksumeeskond kolmandaks.”

      Kui N Liidu juhtivaid treenereid V. Djatškov kirjutas meistrivõistluste ülevaates esilekerkinud noortest annetest, siis eraldi märkis ta eelkõige kahe noorkergejõustiklase edusamme. Nendeks olid Heino Lipp ja Aleksandra Tšudina.

      “Piisab meenutamisest, et Lipp on oma tagajärge kuulitõukes parandanud üle kahe meetri ja kettaheites neli meetrit, võites nüüd mõlemal alal tšempionitiitli. Lipu suurepärane start 4x400 meetri teatejooksus näitab ta tavatult suuri võimeid ka mitmevõistlejana.”

      Samal ajal paranesid Lipu tulemused tugevasti teistelgi aladel. Näiteks kettaheites, 400 meetris (51,7 ja seda üle sajakilose mehena) ja 110 m tõkkejooksus (15,6). Lipp on meenutanud, et “ajamõõtjad ei tahtnud vahel oma stoppereid uskuda, sest minusuurune mees poleks tohtinud nii kiiresti joosta”.

      Kuid ta arenes veelgi kiiremaks. Oktoobri keskel püstitas ta Tartus Eesti kümnevõistluse rekordi 6633 punktiga (11,2-6.23-14.72-1.65-53,3-15,6-38.90-3.10-50.06-5.04.8), mis kuulus sõjajärgse aja tosina parema tulemuse hulka. Ning seda veel suhtelise ebaõnnestumisega oma trumpaladel kuulitõukes ja kettaheites. Euroopa meistriks oli tulnud norralane Godtfred Holmvang 6987 punktiga. See oli Lipu esimene tõsisem kümnevõistlus.

      “Sel aastal puutusin Lipuga esimest korda võistlejana kokku. Tema oli kalevlasena ametiühingute värvides, mina dünamolane,” meenutab suusamees Karl Lont, kes oli suviti edukas takistusjooksja ja kümnevõistleja.

      Võit koduses konkurentsis oli mäekõrgune, sest Anton Jürisson kogus teisena 5388 ja Ervin Uuk kolmandana 5256 punkti. Senist valitsejat, tiitlikaitsjat Paul Toomlat polnud enam kohal.

      10. aprillil 1946 anti välja Eesti kümnevõistluse meistri Paul Toomla arreteerimiskäsk. NKVD sissekandes on märgitud:

      “Toomla Paul kuulus röövelliku Eesti sõjalis-natsionalistlikku organisatsiooni Kaitseliit. Saksa okupatsiooni ajal Eesti territooriumil astus vabatahtlikult sõjalis-fašistlikku organisatsiooni Omakaitse. Mitmeid kordi osales Nõukogude partisanide, parašütistide ja aktivistide jälitamisel, osutas aktiivset kaasabi saksa okupantide SS väesosale ja poliitilisele politseile SD. Tema reeturlikku tegevust kinnitavad tunnistajad. Et ta võib hoida kõrvale uurimisest, tuleb võtta ta vahi alla.”

      Viis päeva hiljem 1917. aastal Petseris sündinud ning nelja-aastaselt orvuks jäänud ja lastekodus kasvanud Paul Toomla (esialgne nimi ühe allika andmetel Pavel Bogdanov) arreteeriti.

      20. aprillil kuulati mees esmakordselt üle ja pärast paljude tunnistajate pealekaebamisi toimus 16. juulil 1946 NKVD tribunal, kus Toomla mõisteti Vene NFSV kriminaalkoodeksi järgi süüdi paragrahvi 58-1 ja 58-11 järgi. Karistuseks määrati kokku 15 aastat vabadusekaotust koos väljasaatmisega ning kogu vara (mis Toomlal täielikult puudus) konfiskeerimisega.

      Heino Lipu nimi Toomla toimikutest puuudub. Toomla kandis karistust Komi ANSV-s ja hiljem Kasahstanis. Vabanenuna 1955. aastal ei tohtinud ta Eestisse tagasi pöörduda. Seejärel elas Džezkazganis, kus töötas töökoja meistrina, sportis, tegi treeneritööd ning kuulus kaevurite spordiühingu Kuprum juhatusse. Paul Toomla suri Džezkazganis 30. märtsil 1988.

      Uue rekordimehe sünd

      12. ja 13. oktoober 1946 olid Tartus tähelepanuväärsed päevad. Varises 24 aastat Aleksander Klumbergi nimel püsinud Eesti rekord kümnevõistluses. 24-aastane Tartu ülikooli spordiklubi õpilane Heino Lipp kogus toonase tabeli järgi 6633 punkti. Klumbergi mark 1922. aastast, mis oli saavutamise hetkel ka maailmarekord, oli 1946. aasta vääringus 6480 punkti ja osutus alistatuks.

      “Põline Eesti kümnevõistluse rekord purunes,” kirjutas 1947. aasta märtsis Saksamaal ilmunud ajaleht Sport. “… Seda üllatavam oli aga noore Kiviõli sportlase Heino Lipu tõus eesti kergejõustiklaste kuningaks.”

      Ajaleht pühendas sel puhul Lipule pikalt ruumi, meenutades Kenneth Gorshkowi sule abil Lipu esimest edu kümnevõistluses, kui ta Eesti meistrivõistlustel teiseks jõudis. Kuigi artiklis nimetati seda võistlust ekslikult isegi Lipu debüüdiks kümnevõistluses. Ent põgenikelaagris kirjutatule polnud see ime.

      Gorshkow kirjutas: “Meenub pilt Tartust staadionilt aastast 1940 (tegelikult 1943. aastal – toim.). Tuntud kümnevõistlejate Õunapi, Koigi (Viljandi Sakala) ja Randeri (Tartu Kalev) kõrval äratab tähelepanu kõhn, pikk, kuid suure ja tugeva kondiga kiviõlilane Heino Lipp, kes püsib kangekaelselt esigrupis, mida juhib Koik tugeva punktide vahega.