tekitav plärin esimesse tundi kutsus.
Keemiaklass võttis meid vastu veel enam-vähem hingamiskõlbliku õhuga, kuid õps, kohe-kohe pensionile jääv Lenini ilmega kiilakas vanamees, oli juba kõueilma tekitavas meeleolus. Ta kamandas meid kohtadele ning hakkas rääkima mingitest süsinikahelatest, joonistades samal ajal kõrbepruunile tahvlile lõpmatu hulga C-tähti ja kriipsukesi. Mida kauem ta rääkis, seda raskem oli mul silmi lahti hoida. Loengu esimese kümne minuti jooksul jõudsin täpselt 29 korda haigutada. Siis torkas keegi tagapingist mulle pastakaga ribide vahele ja ulatas pisikese hoolikalt kokkuvolditud paberlipiku. Kirjas seisis: „Tule pärast tundi ÕOV ruumi.Tax.”Vaatasin Taavi poole – ta istus kolm pinki tagapool – ja sain kinnituseks tema silmapilgutuse. Pärast keemilist jubedust ja õpsi teravat märkust („Unistage vähem, härra Rukkis!”) lonkisingi õpilasomavalitsuse ruumi. See asub neljandal korrusel kunagises abiruumis, mida ükski endast lugupidav pedagoog enam kasutada ei taha.
„Mis mureks?” küsisin sisse astudes.
Taavi istus juba arvuti taga ja klõbistas ägedalt klahvidega. „Mul on sulle üks jutt,” lausus ta monitorilt pilku tõstmata. „Järgmisel reedel toimub „Willemi juures” suuremat sorti läbu.”
„Willemi juures?”
„Kohvikus,” täpsustas Taavi.
„Õigus küll.”
Sellest vanasse veskihoonesse rajatud söögikohast olin tuhandeid kordi mööda jalutanud, kuid täna hommikul oli minu aju liiga kange, et kõike kohe esimese laksuga taibata.
„Ja kuna sa oskad hästi joonistada, võiksid selle jaoks ühe pisikese plakati valmis sirgeldada. See ei pea olema midagi geniaalset, lihtsalt parajalt värviline ja väljakutsuv. Mis arvad?”
Järjekordne „suuremat sorti läbu”, mõtlesin. Oskan Taxi meelest hästi joonistada? Tjah, joonistamine mulle meeldib, kõik minu vihikute kaaned on nii seest- kui ka väljastpoolt kaetud piltidega elust enesest, vahest ainult pisut sürrimas võtmes, aga… Aga? Hmmm… Tegelt – milles probleem?
„Okei…” venitasin. Seda, et minult teenet palutakse, ei juhtu just igal sajandil. Tavaliselt olen mina see hädapätakas, kes teisi palumas ja nurumas käib. „Teen ära. Palju mul aega on?”
„Ülehomseks saad? Toon sulle paberi ja värvid.”
Ma ei imestanud, et Tax seda värki ajab. Ta on kohvikupidajate naaber ja kohalik aktivist. Ilge naistemees veel pealekauba. Tema oskuste ja kogemuste põhjal võiks kirjutada raamatusarja „Kuidas moosida tüdrukuid”. Esimene osa kannaks pealkirja „Kuidas tüdrukule silma jääda”, teine „Kuidas tüdrukult kohting välja meelitada”, kolmas „Kuidas tüdruk voodisse (või auto tagaistmele) tõmmata” ja neljas „Kuidas tüdrukust lahti saada”. Oleksid need alles bestsellerid!
Kõigele lisaks räägitakse, et Taxil on plikside lantimiseks ka korralik varustus: priske sööt ja õngeritv. Mina isiklikult ei oska seda juttu kommenteerida – pole teda duši all näinud, kuid aimasin, et Enela on järjekordne siplev särjemaim ta õnge otsas. Just temaga ma lahkudes uksel kokku põrkasingi. Mind ei teinud see nipsakas plika märkamagi, kuid tema ilus-armas nägu tõmbus automaatselt naerule Taavit nähes.
„Tšau, Tax,” siutsus Enela, pähkelpruunid juuksed läikimas nagu hästitoidetud tõupeni karv. Ta ujus kutile külje alla ja hakkas midagi „väga tähtsat” seletama. Taavi heitis meevärvi karvadega kaetud käe talle naksti ümber. Mul polnud mingit tahtmist näha ega kuulda, mis edasi saab. Astusin selg ees ÕOV ruumist välja.
Järgnes matemaatikatund. Midagi nii kiretut, ebaloogilist ja ajudel istuvat – ühesõnaga igavat – pole maailmas veel leiutatud. Kui tunnis räägitakse pika numbrijoru lihtsustamisest, ei muutu need mis tahes valemeid rakendades iial lihtsamaks, arvude koondamisel tuleb neid ainult juurde, ja tundmatud, olgu nad x-id või y-id, jäävadki minu ajukäärudes tundmatuteks objektideks. Hüperaktiivne mata õps aga vuhiseb mööda klassi edasi-tagasi, veab tahvlile kriidi klõbinal üha uusi valemeid ning lõuad jahvatavad tal seejuures kiirelt ja isukalt.
„Lahendage ülesandeid, muudkui lahendage!” kraaksub ta tunnist tundi. „Mina ei pea teie eest kogu tööd ära tegema. Minul on ülikool juba ammu lõpetatud, teil alles 11. klass käsil! Lahendage, ärge istuge niisama!”
„Ma lahendaks sõrmed villi, kui klassi ees seisaks pikk ilusate säärtega blondiin, otse ülikoolist tulnud,” sosistas Kaupo mu selja taga. Tjah, kahjuks on meie mata õps täpselt vastupidine tema unistuste pedagoogile. Lühike kõverate jalgade ja halli peaga pensionär, väikesed silmad kortsulises nirginäos. „Võib-olla saaksin ma siis ka sellest ülesandest aru.”
Mida see Kaupo õige halab! Tema ei pea ühte arvestustööd viis korda ümber tegema, enne kui pika miinusega kolme kätte saab – visaduse eest. Minuga on alati nii. Õpi või pea pooleks, kasu ei midagi! Mata lihtsalt ei ole minu ala. Õpsi selline vabandus muidugi ei kõiguta, tema ajab oma matemaatilist täpsust taga ja nimetab mind vaid „laisaks ja vas-tu-tus-tun-de-tuks noormeheks”. Õnnetuseks ei ole ta suu peale kukkunud ja kui vaja, räägib terve klassi surnuks. Seepärast lähemegi me, vaesekesed, mata tundi nagu lahingurindele, lootuses, et 45 minuti pärast oleme endiselt elus ja suure vedamise korral isegi terved.
Miks me peame selles nõmedas komejandis kaasa mängima ja raiskama aega, kallist aega, mis kahekümne esimesel sajandil aina defitsiitsemaks ressursiks muutub? „Te ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks,” kordavad õpsid harvemal juhul üle päeva vanade roomlaste tarkusetera, mida nad ise tõsiselt ei võta, sest ainult õpilaste „koolilembusest” nemad oma kukruid täidavadki. Meie, õpilased, oleme vaid marionetid, keda õpside armee nööridest sikutab, laulma ja tantsima sunnib ning nõnda ennast lõbustab.
Ka tänane koolipäev, mis piirdus seekord seitsme tunniga, oli järjekordne farss. Ma ei õppinud midagi uut. Bioloogia oli jama, kodundus oli jama, inglise keel oli bullshit, vene keel tšepuhha, arvutiõpetus olnuks kah jama, kui seal netti poleks. Aga muidu oli pool päeva raisus ja seda tõhusamalt otsustasin kulutada ülejäänud aja. Toppisin Taavi antud valge paberipoogna ja õlivärvid kotti ning läksin koju. Nii-öelda koju.
Välisuks kriuksatas kaeblikult, kui ma üle läve astusin ja tossud koridoris jalast kiskusin.
„Kas sina, Joel?” küsis kähe hääl, mis kuulus emasele homo sapiensile.
Ma ei vastanud. Vantsisin mööda kääksuvat puittreppi oma toa suunas.
„Joel?” kumises nüüd otse minu selja taga. „On sul väga kiire?”
Pöörasin viimasel trepiastmel ümber. „Jah, mul on tegemist,” vastasin mutile näkku vaatamata.
„Süüa tahad? Tegin lõunaks mannaputru, see ei ole veel päris ära jahtunud.”
„Pole huvitatud,” ütlesin kiirelt ja sulgusin oma tuppa. Ma lihtsalt ei kannata, et muti püüab alkovabadel hetkedel toredat perekonda mängida. See kukub alati nii võltsilt välja. Viimasel ajal teeskleb ta lahkust ja heatahtlikkust tihemini kui kunagi varem ja see käib mulle kohutavalt närvidele. Ta vist arvab, et olen unustanud kõik tema igakuised suuremad laamendamised ja karjumised – või on ta need ise unustanud. Ta on juba aastaid minu ja Kaisa kallal iga pisimagi asja pärast näljase emalõvi kombel purelenud ning süüdistanud meid kuritegudes, mis paneksid isegi paadunud mõrtsukad punastama. Need on küll vaid sõnad, aga mõjuvad nagu rusikad. Ma ei saa tema sõnelusi purjutamise arvele kanda. Ta ongi selline.
Tõmbasin Taxi joonistamistarbed kotist välja ning lükkasin raamatukuhja laual koomale, et sinna värvid ja paberid laduda. Pean tunnistama, et igasuguste tähtsate ninade kirjutatud popteaduslikud teosed lebavad sageli mu kirjutuslaual ning jõuavad sealt ka minu käte vahele. Miskipärast huvitab mind kõik see jama, mis on olnud enne mind. Alates Aleksandrist ja Julius Caesarist ning lõpetades Stalini-Bushiga. Vallutajad ja valetajad, kangelased ja kurjategijad, kes hoolitsesid selle eest, et inimkonna kannatused otsa ei saaks. Ning ajaloolastel leib ei lõpeks. Muuseas, minu ajalooline lemmiktegelane on kahtlemata Martin Luther. Mõnus vend, võrgutas ära ühe nunna ja andis paavstidele sellise hoobi, et need pole