mekutaksin natuke puuvilja,” vastas raskestimõistetavate nähtuste õppejõud. „Kuidas sinuga on, Raamatukoguhoidja?”
„Uuk,” uratas kamina ees laiutav kogu.
„Jah, loomulikult,” nõustus ülemkantsler. Ta andis ootavale teenrile märku. „Tooge puuviljakäru ka. Hoolitsege selle eest, Downbody. Ja… võib-olla peaks toidu tooma see uus tüdruk? Teda peaks Mitteühise Toaga harjutama.”
Ta oleks justkui võlusõnad lausunud. Kogu ruum, mille laealune oli sinisest suitsust hägune, oli korraga täis mingit rasket, kummaliselt sisukat vaikust, mis üldiselt tulenes igatsevatest unelustest, mõnel üksikul juhul aga kaugetest mälestustest.
Uus tüdruk… Juba selle mõtte peale hakkasid vanad südamed ohtliku kiirusega põksuma.
Ilu sekkus väga harva NÜ igapäevaellu – ülikool oli sama maskuliinne kui mustade sokkide ja piibusuitsu hais, vahel aga, arvestades õppejõudude hoolimatust piipude tühjakskoputamisel, ka suitsevate sokkide hais. Majapidajanna proua Whitlow oma kõlksuva võtmerõnga ja tohutu korsetiga, mille kriuksumise peale määratlemata uuringute õppetool iga kord minestas, valis tavaliselt töötajaid suure hoolega, nii et need olid küll naissoost, kuid mitte ülemäära. Tavaliselt olid nad usinad, puhaste kommetega ja roosapõsksed: lühidalt öeldes sedasorti naisterahvad, kes pole kunagi kuigi kaugel kodusest ruudulisest riidest ja õunapirukast. Võluritele, kellele ei meeldinud samuti õunapirukast väga kaugel olla, sobis see väga hästi, kuigi ruuduline riie võis nende poolest olla, aga ei tarvitsenud.
Miks siis oli majapidajanna Julieti tööle võtnud? Mis tal ometi mõttes oli? See tüdruk tuli ülikooli nagu uus planeet päikesesüsteemi ja taevas lõi kergelt võppuma. Ja tõepoolest, kergelt võppus ka Juliet.
Tavade ja kommete tõttu võlurid ei abiellunud – teoreetiliselt sellepärast, et naised juhivad tähelepanu vajalikelt asjadelt kõrvale ja ei mõju võluelunditele hästi –, aga nüüd, mil Juliet oli nädal aega ülikoolis töötanud, olid paljusid õppejõude haaranud nende jaoks (peamiselt) senitundmatud ihad ja kummalised unenäod, neil oli üsna raske, kuid nad ei saanud täpselt aru, mis lahti on: Juliet oli midagi enamat kui lihtsalt ilus. Temas oli selline kauniduse essents, mis liikus temaga kaasas ja levis ümbritsevasse õhku. Kui ta mööda kõndis, tundsid võlurid kihku kirjutada luuletusi ja osta lilli.
„Võib-olla on teil huvitav teada, härrased,” lausus uus traditsioonideülem, „et täna oli kõige pikem megapoodijaht selle traditsiooni dokumenteeritud ajaloos. Ma pakun, et me peaksime tänasele megapoodile kiitust avaldama…”
Ta mõistis, et tema sõnad olid langenud kurtidele kõrvadele. „Ee… härrased?” ütles ta.
Ta tõstis pea. Kõik võlurid vahtisid kuidagi hingestatult midagi, mis iganes nende peas toimus.
„Härrased?” kordas Ponder ning seekord kostis kollektiivne ohe, võlurid ärkasid neile äkitselt peale tulnud unelustest.
„Mis on?” küsis ülemkantsler.
„Ma lihtsalt märkisin, et tänane megapood oli kõigist teadaolevatest kahtlemata kõige parem. See oli Rincewind. Ametlik megapoodi peakate sobis talle väga hästi, kui kõike arvesse võtta. Ma arvan, et Rincewind läks pikutama.”
„Mida? Ah see. Ja-jah. Muidugi. Tubli mees,” heitis Ridcully ja võlurid alustasid aeglast plaksutamist ja vastu lauda tagumist, mis on teatud vanuse, teatud klassi ja teatud vööümbermõõduga meeste juures kiituse märgiks, saates seda hüüetega „Väga-väga hea!” ja „Tubli poiss!” Kuid kõigi pilgud püsisid kindlalt uksel ja kõrvad tõusid kikki, et kuulda toidukäru kolinat, mis kuulutaks uue tüdruku ning muidugi ka sadat seitset sorti juustu ja rohkem kui seitsmekümne vürtsi, terava kastme ja muu toidukõrvase saabumist. Uus tüdruk võis olla küll ilu võrdkuju, kuid NÜ ei olnud koht, kus inimene juustu meelest laseb.
Noh, igatahes juhib see tüdruk kõigi mõtted mujale, mõtles Ponder, lüües raamatu laksuga kinni, ja just seda oli ülikoolil praegu vaja. Pärast Dekaani lahkumist oli siin keeruline olnud, väga keeruline. Kes on enne kuulnud, et keegi lahkuks töölt NÜ-s? See oli asi, mida lihtsalt ei juhtunud! Vahel lahkuti küll häbiga, kasti sees või, mõningatel juhtudel, tükkidena, aga siin ei olnud mingit lahkumise traditsiooni. NÜ-s oli võluril koht kogu eluks ja tihti veel pikaks ajaks pärast seda.
Traditsioonideülema amet oli paratamatult jäänud Ponder Stibbonsile, kuna tema osaks jäid tavaliselt kõik tööd, mis nõudsid inimest, kelle arvates kõik peaks toimuma õigeaegselt ja numbrid peaksid klappima.
Kui ta oli aga läinud rääkima eelmise traditsioonideülemaga – keda, nagu kõik ühel meelel olid, polnud viimasel ajal eriti ringi liikumas nähtud –, oli ta õnnetuseks teada saanud, et see mees oli juba kakssada aastat tagasi surnud. Selline olukord ei olnud siiski midagi täiesti uut. Ponder, kes oli palju aastaid Nähtamatus Ülikoolis olnud, ei teadnud seniajani, kui palju seal täpselt õppejõude on. Kuidas nende kõigiga järge pidada sellises kohas, kus sadade kabinettide peale on üksainus aken, kuid ainult väljastpoolt vaadates, ja kus toad ekslevad öösel oma ustest eemale, rändavad märkamatult läbi suikuvate saalide ja seavad end sisse hoopis kusagil mujal?
Oma kabinetis võib võlur teha, mida tahab, ja vanadel aegadel oli see tähendanud peamiselt kõige suitsetamist, mis pähe tuli, ja tohutute peerukärtsude laskmist ilma vabandust palumata. Tänapäeval tähendas see aga oma kabineti laiendamist kõrvaldimensioonidesse. Isegi ülemkantsler tegi seda, nii et Ponderil oli raske midagi öelda: ülemkantsleril oli vannitoas poole miili pikkune lõheoja ja ta väitis, et just oma toas nokitsemine ei lase võluritel pahandust teha. Ja nagu kõik teadsid, see oligi nii. Tavaliselt sattus pahandustesse hoopis tema, Ponder.
Ta ei teinud sellest numbrit, sest nüüd nägi ta oma eluülesannet hoopis selle tule kohendamises, mis hoidis Mustrum Ridcully rõõmsalt podisemas ja tegi ülikoolist õnneliku paiga. Nagu koer peegeldab oma peremehe tujusid, nii on iga ülikool oma rektori peegel. Nüüd sai Ponder kui ainus inimene ülikoolis, kes oli ise kuulutanud, et on täiesti terve mõistusega, asjade käiku suunata, nii palju kui võimalik, püüda vältida pahameelehooge, mida tõi kaasa isiku mainimine, keda varem oli kutsutud Dekaaniks, ja leida võimalusi anda ülemkantslerile nii palju tegevust, et tal poleks aega Ponderile jalgu jääda.
Ta tahtis Traditsioonide Raamatu juba käest panna, kui rasked lehed end lahti lõid.
„Kummaline.”
„Oh, need vanad köited muutuvad väga jäigaks,” märkis Ridcully. „Teinekord on neil justkui elu sees.”
„Kas keegi on kuulnud professor H.F. Pullunderist või doktor Erratamusest?”
Võlurid lõpetasid ukse jälgimise ja vahetasid pilke.
„Tuleb kellelegi tuttav ette?” küsis Ridcully.
„Ei ette ega taha,” torkas hilisruunide lektor lõbusalt.
Ülemkantsler pöördus vasakule. „Aga sulle, Dekaan? Sina tead kõiki vanu…”
Ponder ägas. Ülejäänud võlurid panid silmad kinni ja tõmbusid pingule. Asi tõotas halba.
Ridcully tunnistas kahte tühja tooli, mille mõlema peal oli kannika jälg. Paar auväärset võlurit tõmbasid endale kübara näo peale. Nüüd oli sellest juba kaks nädalat möödas, aga asi ei olnud sugugi paremaks läinud.
Ridcully hingas sügavalt sisse ja möirgas: „Reetur!” – kohutav sõna kahe lohukese jaoks polstrinahas.
Määratlemata uuringute õppetool müksas Ponder Stibbonsit, andes märku, et täna on jälle ohverdamiseks välja valitud tema.
Jälle.
„Ta jättis meid peotäie hõbeda pärast!” hüüdis Ridcully kogu universumile.
Ponder köhatas. Ta oli väga lootnud, et megapoodijaht viib ülemkantsleri mõtted sellelt teemalt kõrvale, kuid Ridcully mõtted sattusid aina tagasi Dekaani peale, nii nagu keel liigub tagasi tühja koha juurde, kus oli olnud hammas.
„Ee, kui aus olla, siis