kuid neist ei olnud vihase ülemkantsleri juures mingit tolku, kui kasutada kohast akadeemilist terminit. Ja Ponder unustas sellistel puhkudel strateegilise mõtlemise – see on kaasakadeemikutega suheldes alati viga, selle tõttu tegi ta nüüd aga veel ühe vea ja võttis appi terve mõistuse.
„See on sellepärast, et me ei maksa tegelikult eriti millegi eest,” lausus ta, „ja kui kellelgi on natuke raha vaja, võtab ta lihtsalt meie suurest purgist…”
„Meie oleme selle ülikooli tuum, härra Stibbons! Me võtame ainult niipalju, kui meil vaja on! Me ei aja rikkust taga! Ja eriti ei võta me vastu „kriitilise tähtsusega ametikohta, millega kaasneb atraktiivne tasustamispakett”, mida kuradit see ka ei tähendaks, „ja teised hüved, kaasa arvatud kõrge pension”! Pension, kas te kuulsite? Millal enne on mõni võlur pensionile läinud?”
„Noh, doktor Kõrvaparuk…” alustas Ponder, kes ei suutnud end tagasi hoida.
„Ta lahkus, sest ta abiellus!” nähvas Ridcully. „See pole pensionileminek, see on sama hea kui surm.”
„Aga doktor Majapääsuke?” küsis Ponder.
Hilisruunide lektor lõi talle jalaga vastu pahkluud, aga Ponder tegi ainult: „Ai!” ja jätkas: „Ta oli raskes seisundis konnade tõttu, kellega ta tööalaselt kokku puutus!”
„Kui hunti kardad, ära vetsu mine,” pomises Ridcully. Nüüd oli õhkkond natuke rahunenud ja teravatipulisi kübaraid kergitati kartlikult. Ülemkantsleri väikesed hood kestsid ainult mõne minuti. See oleks olnud lohutavam, kui poleks tõsiasja, et ligikaudu iga viie minuti järel tuletas miski talle jälle meelde Dekaani läbinisti reeturlikku käitumist, nimelt seda, et Dekaan oli tavalise ajalehekuulutuse peale kandideerinud töökohale ühes teises ülikoolis ja selle ka saanud. Niimoodi võlukunsti valitsejad ei käitu. Nemad ei istu riidekaupmeestest, köögiviljamüüjatest ja saapameistritest komisjoni ette (kuigi need on imelised inimesed, kahtlemata, maa sool, aga ikkagi…), et neid hinnataks ja mõõdetaks nagu mõnda tõuterjerit (kindlasti loeti tal hambad ka üle!). Dekaan oli kogu võlurite vennaskonda alt vedanud, täpselt nii see oli…
Koridorist kostis rataste kiuksumist ja kõik võlurid tõmbusid ootusest kangeks. Uks avanes ja esimene ülekoormatud toidukäru lükati sisse.
Kõlas terve rida ohkeid, kõik pilgud koondusid käru lükkavale teenijatüdrukule, seejärel aga oluliselt valjemaid ohkeid, kui võlurid mõistsid, et tüdruk pole, kui nii võib öelda, õige.
Ta ei olnud inetu. Teda oleks võinud nimetada liiga… koduseks, kuid sellisel juhul oleks see üsna kena kodu, puhas ja korralik, roosid ukse ees, uksematil sõnad „Tere tulemast!” ja õunapirukas ahjus. Aga praegusel hetkel ei olnud võlurite mõtteis hämmastaval kombel mitte toit, kuigi mõned neist ei saanud ikka veel päriselt aru, miks siis mitte.
Tegelikult oli ta päris kena tüdruk, kuigi tema rind paistis olevat mõeldud kaks jalga pikema tüdruku jaoks; kuid ta ei olnud SEE.4
Võlurid muutusid nukraks, kuid elavnesid tunduvalt, kui toidukärude karavan tuppa lookles. Miski ei tõsta niimoodi tuju kui väike eine kell kolm öösel, kõik teavad seda.
Noh, mõtles Ponder, vähemalt möödus see õhtu, ilma et midagi oleks ära lõhutud. Vähemalt parem kui teisipäeval.
Igas asutuses on üldteada tõsiasi, et kui sa tahad, et midagi ära tehtaks, tuleb see anda teha kellelegi, kes on juba niigi väga hõivatud. See on olnud paljude mõrvade põhjuseks – ühe asutuse direktor näiteks suri, kuna tema pea suleti korduvalt üsna väikesesse kaustakappi.
NÜ-s oli selleks hõivatud inimeseks Ponder. Ta oli hakanud sellest mõnu tundma: esiteks ei olnud suuremat osa töödest, mida tal paluti teha, vaja teha ja enamikul kõrgematest võluritest oli ükskõik, kui need tegemata jäid, tingimusel, et neid ei pidanud tegemata jätma nemad ise. Pealegi oskas Ponder mõelda välja väga tõhusaid väikesi süsteeme aja säästmiseks, eriti uhke oli ta oma süsteemi üle koosolekuprotokollide kirjutamiseks: selle oli ta välja töötanud Hexi, ülikooli mõtlemismasina abil, millest oli aina rohkem abi. Eelmiste protokollide üksikasjalik analüüs koos Hexi hämmastava ennustusoskusega võimaldasid etteantud muutujate lihtsa valiku põhjal – nagu päevakord (mille määras niikuinii Ponder ise), osalejad, hommikusöögist möödunud aeg, õhtusöögist lahutav aeg ja nii edasi – koostada protokollid enamasti juba enne koosolekut.
Kokkuvõttes arvas Ponder, et ta andis oma panuse, et NÜ saaks püsida valitud kursil, milleks oli heasüdamlik, dünaamiline paigalseis. Asjade seisu niimoodi hoidmine pakkus alati rahuldust, sest oli teada, mis oleks teine võimalus.
Aga raamat, mis end ise lahti lööb, oli Ponderi meelest anomaalia. Ja nüüd, samal ajal kui tema ümber tõusid hommikusöögieelse õhtusöögi hääled, silus ta avanenud lehekülje sirgeks ja hakkas hoolega lugema.
Glenda oleks hea meelega mõne taldriku vastu Julieti armsat tühja pead puruks löönud, kui tüdruk lõpuks öökööki ilmus. Vähemalt oleks ta sellest hea meelega ja üsna sihikindlalt mõelnud, kuid ei olnud mingit mõtet endast välja minna, sest tema viha sihtmärk ei pannud eriti tähele, mida teised mõtlevad. Julietis ei olnud kübetki tigedust, tal oli lihtsalt väga raske mõista, et keegi võiks üritada tema vastu halb olla.
Niisiis ajas Glenda läbi sõnadega: „Kus sa olid? Ma ütlesin proua Whitlow’le, et sa oled tõbine ja läksid koju. Sinu isa muretseb ennast haigeks! Ja teistel tüdrukutel on raskem.”
Juliet vajus toolile nii graatsilise liigutusega, et see tundus lausa laulvat.
„No ma käisin ju jalgpalli vaatamas! Me mängisime nende Pimekaevu väärakate vastu.”
„Kella kolmeni hommikul?”
„No reeglid on ju sihuksed: mäng käib, kuni aeg saab täis, keegi saab surma või värav lüüakse.”
„Kes võitis?”
„I’tea.”
„Sa ei tea?”
„Kui ma ära tulin, otsustati parajasti peahaavade järgi, kes võitis. Ja ma käisin seal Näruse Johnnyga.”
„Ma mõtlesin, et sa jätsid ta maha.”
„No ta käristas mulle õhtusöögi välja.”
„Sa ei oleks pidanud minema. Sa ei tohiks sellistes kohtades käia.”
„Nagu sina teaks?” nähvas Juliet, kes vahel pidas küsimusi vastusteks.
„Hea küll, pese siis nõud ära, eks?” lõpetas Glenda. Ja mina pean need pärast üle pesema, mõtles ta, kui tema parim sõbranna suurte keraamiliste kraanikausside juurde hõljus. Juliet otseselt ei pesnud nõusid, ta pigem ristis neid kergelt veega. Võlurid ei ole sedasorti inimesed, kes märkaksid taldrikul eelmise päeva kuivanud muna, kuid proua Whitlow nägi selle mitme toa kauguselt ära.
Juliet meeldis Glendale, tõepoolest meeldis, kuid vahel mõistatas Glenda, miks see nii on. Muidugi olid nad koos üles kasvanud, aga Glendat oli alati hämmastanud, kuidas saab Juliet, kes oli nii kaunis, et poisid muutusid närviliseks ja teinekord minestasid, kui ta mööda kõndis, olla igas asjas nii… noh, juhm. Tegelikult oligi üles kasvanud ainult Glenda. Julieti osas ei olnud ta kindel: vahel oli Glendal tunne, et tema oli üles kasvanud nende mõlema eest.
„Kuule, sa pead ju neid ainult natuke küürima, muud midagi,” heitis ta, kui nõusid oli mõni sekund loiult vette kastetud, siis aga võttis harja Julieti täiuslikust käest ja mõtles, kui rasv äravoolutorust alla läks: juba jälle. Tegelikult lausa jälle jälle. Kui kaua see juba kestnud on? Isegi tema nukkudega pidin tema eest mina mängima!
Taldrikud lõid Glenda käe all üksteise järel kiiskama. Miski ei aita tõrksaid plekke nii hästi puhastada kui allasurutud viha.
Nii et Närune Johnny, mõtles Glenda. Pühad jumalad, see poiss haiseb ju kassipissi järele! Ta on ainus poiss, kes on nii loll, et usub, et tal oleks Julietiga võimalus. Taevas küll, Julietil on selline keha, aga ta käib ainult täielike puupeadega! Mida ta