Ta naaldus neile lähemale ja küsis: „Nagu sobivaks peate, härra hertsog?”
„Minu hertsogiseisus pole sellega kuidagi seotud, härra preester. Minu kui Ankh-Morporki Linnavahtkonna vannutatud liikme kohus on kindlustada kinnipeetud kahtlusaluse turvalisus. Ideaalis peaksin ma otsima kartseri. Linnas meil kartsereid enam pole, aga ma saan aru, et maapiirkondades on need siiamaani olemas, isegi kui seal hoitakse ainult joodikuid ja kodunt jalga lasknud sigu.”
Jälle kõlas naer ja preili Beedle ütles: „Meil on külas konstaabel olemas, härra hertsog, ja ta hoiab vana silla juures kartseris tõesti sigu!”
Ta vaatas Vimesile, kelle näol oli tardunud ilme, erksa pilguga otsa. Vimes küsis: „Kas ta vahel inimesi ka kartserisse paneb? Kas tal ametitunnistus on? Kas tal ametimärk on?”
„Noh, mõnikord paneb ta sinna mõne joodiku end kaineks magama, ja ta ütleb, et sigadel ei paista selle vastu midagi olevat, aga mis on ametitunnistus, sellest pole mul aimugi.”
Jälle naerdi, aga naer vaibus kiiresti, sest Vimesi halastamatu vaikimine imes selle endasse.
Siis lausus Vimes: „Mina ei nimetaks teda politseinikuks ja kuni pole selge, kas ta töötab korrakaitsesüsteemi reeglite järgi, ei pea ma teda oma mõõdupuu järgi mitte politseinikuks, vaid natuke ülbeks tänavakoristajaks. Temast on kasu, aga ta pole politseinik.”
„Teie mõõdupuu järgi, härra hertsog?” kordas vaimulik.
„Jah, härra preester, minu mõõdupuu järgi. Mina otsustan. Mina vastutan. Minul on kogemused. Kui midagi viltu läheb, on minu pea pakul.”
„Aga härra hertsog, nagu te ütlesite, pole siin teie voliala,” lausus koloneliproua leebelt.
Vimes tajus tema mehe närvilisust ja oli täiesti selge, et toiduga pole sellel mingit pistmist. Kolonel soovis kogu südamest, et ta poleks seal. Naljakas, et kõik tahavad alati politseinikuga kuritegevusest rääkida, kuid ei mõista kunagi, mida nad oma ärevuses kehakeele väikeste kummaliste signaalidega reedavad.
Vimes pöördus koloneli naise poole, naeratas ja ütles: „Aga nagu ma ütlesin, proua: kui võmm satub karjuva kuriteo peale, tuleb tema voliala talle järele ja talle appi nagu vana sõber. Ja kas me tohiksime ehk teemat vahetada? Ärge pange pahaks, daamid ja härrad, aga ma olen aastate jooksul tähele pannud, et pankurid ja sõjaväelased ja kaupmehed saavad sellistel üritustel rahus süüa, samas kui vaene võmm peab rääkima politseitööst, mis tavaliselt on üsna igav.” Ta naeratas veel kord, et õhkkond sõbralik püsiks, ja jätkas: „Ma kujutan ette, et siinkandis oleks see lausa ülimalt igav. Mulle tundub, et siin on vaikne nagu… hauas.” Lask tabas märki: vana tubli kolonel võpatas ja preester langetas pilgu taldrikule – kuigi viimast märki ei saanud Vimesi meelest väga tõsiselt võtta, sest harva võib näha vaimulikku, kes ei töötaks õhtusöögilauas noa ja kahvliga nii usinalt, et need sädemeid löövad.
Sybil purustas vaikuse nagu jäälõhkuja, kõneldes oma võõrustajahäälega. „On vist aeg põhiroog lauale tuua,” lausus ta, „ja põhiroaks on imepärane lambaliha avec ilma igasuguse politseitööst rääkimiseta. Tõepoolest, kui Sam hoogu satub, tsiteerib ta Ankh-Morporki seadusi ja ettekirjutusi ning politseimäärustikku, kuni keegi teda diivanipadjaga viskab!”
Väga tubli, mõtles Vimes, vähemalt saan ma nüüd rahus süüa. Ta lõdvestus, jutuajamine tema ümber muutus ohutumaks ja täitus taas igapäevaste kuulujuttude ja nurinaga teiste ümbruskonna elanike üle, veel räägiti raskustest teenijatega, loodetavast saagist ja – muidugi – probleemidest härjapõlvlastega.
Sel kohal hakkas Vimes jutuajamisele jälle tähelepanu pöörama. Härjapõlvlased… Paistis, et Linnavahtkonnas oli vähemalt üks esindaja igast kahejalgsest mõtlevast liigist pluss Noobel Nobbs. Sellest oli saanud traditsioon: kes lõi läbi võmmina, lõi läbi liigina. Kuid keegi polnud Vimesile veel välja pakkunud, et ta peaks tööle võtma mõne härjapõlvlase, ning selle lihtsaks põhjuseks oli üleüldine teadmine, et härjapõlvlased on haisvad, kannibalistlikud, õelad ja ebausaldusväärsed närukaelad.
Muidugi teadsid kõik ka seda, et päkapikud on üks petiste kamp, kes tõmbavad sul naha üle kõrvade, kui ainult saavad, ja trollid on kõrilõikajatest ainult natuke paremad, ja ainus linnas alaliselt elav gorgo ei vaata kunagi kellelegi silma, vampiire ei saa usaldada, ükskõik kui palju nad ka ei naerataks, libahundid aga on põhimõtteliselt lihtsalt vampiirid, kes ei oska lennata, ja sinu naaber on tõeline lurjus, kes viskab rämpsu üle müüri sinu aeda, ja tema naine pole ka just vooruse verstapost. Aga samas on maailmas igaühel oma koht. Ja ei saa ju öelda, et linlased oleksid eelarvamuste kammitsas, sest lõppude lõpuks töötas ülikoolis kunagi ju isegi üks ork, aga talle meeldis jalgpall – kuidas veel! – ja kui keegi suudab väljaku keskelt väravasse lüüa, siis annad sa sellisele ju kõik andeks ja, noh, igaühte tuleb ju võtta sellisena, nagu ta on… Ainult mitte neid neetud härjapõlvlasi, tänan väga. Kui mõni härjapõlvlane linna tuli, kiusasid inimesed teda taga, nii et lõpuks läksid nad kõik linnast minema, mööda Ankhi jõge allavoolu, mõne Harry Kuninga taolise juurde tööle: luid jahvatama, nahku parkima ja vanarauda töötlema. Seal jäid nad linna piirist ja seega ka seadusest tubli jalutuskäigu kaugusele.
Nüüd aga pesitsesid mõisa läheduses mõned härjapõlvlased – sellest andsid tunnistust kadunud kanad ja kassid ja muu selline. Nojah, tõenäoliselt andsid need sellest tunnistust, aga Vimes mäletas aegu, mil inimesed arvasid, et ka trollid varastavad kanu. Tegelikult pole kana juures midagi, mis trollile huvi pakuks. See oleks sama hea, kui inimene sööks krohvi. Millestki sellisest Vimes praegu muidugi juttu ei teinud.
Jah, kellelgi polnud härjapõlvlaste kohta head sõna öelda, aga preili Beedle’il polnud öelda üldse ühtegi sõna. Tema pilk püsis kindlalt Vimesi näol. Söögilaua taga istujate mõtteid on võimalik lugeda, kui nõksu kätte saad, ja kui sa oled politseinik, võid sa kokku panna selge pildi sellest, mida iga õhtustaja teistest arvab. See kõik on pilkudest näha. Sõnadest, mida öeldakse ja mis ütlemata jäetakse. On aru saada, kes kuulub maagilisse ringi, kes mitte. Preili Beedle jäi sellest välja, temaga lepiti, sest headest kommetest tuleb ju ometi kinni pidada, aga teda ei võetud otseselt endi sekka. Kuidas selle kohta öeldaksegi? Ta pole oma.
Vimes taipas, et vahib preili Beedle’it täpselt samamoodi, kui preili Beedle vahib teda. Mõlemad naeratasid ja Vimes mõtles, et uudishimulik inimene läheks ja kohtuks selle kena naisterahvaga, sest see oli kirjutanud raamatud, mis tema pisipoisile nii väga meeldisid – mitte sellepärast, et see naisterahvas paistis nii väga rääkima kibelevat, et kahest kõrvast võiks tema kuulamiseks väheks jääda.
Preili Beedle kortsutas palju kulmu, kui härjapõlvlastest räägiti, ja vahel heitsid teised lauasolijad, eriti need lauasolijad, keda Vimes oli hakanud mõttes koloneliprouaks nimetama, talle pilke nagu lapsele, kes midagi valesti teeb.
Ja nii säilitas Vimes väliselt kenasti tähelepaneliku ilme, kuid hakkas mõttes päeva sündmusi läbi võtma. Seda protsessi segas koloneliproua, kes ütles: „Muide, härra hertsog, meil oli väga hea meel kuulda, et te Jeffersoni päeval läbi hutjasite. See mees on talumatu! Ta ärritab kõiki!”
„Nojah, ma panin tähele, et ta ei karda oma vaateid kõigile kuulutada,” vastas Vimes. „Aga seda ei karda ju ka meie.”
„Aga teie, härra hertsog, ei saa ju ometi arvata,” lausus vaimulik, tõstes siiralt pilgu, „et lihtne mees on sama hea kui tema isand?”
„Sõltub lihtsast mehest. Ja sõltub isandast. Ja sõltub sellest, mida „hea” all mõeldakse,” vastas Vimes. „Mina olin vist ka lihtne mees, aga kui jutt on Ankh-Morporki Linnavahtkonnast, olen ma isand.”
Koloneliproua pidi selle peale juba midagi ütlema, kui leedi Sybil lausus reipalt: „Kuna see juba jutuks tuli, Sam, siis ma sain proua Wainwrightilt kirja, milles ta sind väga kiitis. Tuleta mulle meelde, et ma seda sulle näitaksin.”
Kõigil kaua koos olnud paaridel on oma salamärguanded. Klassikaliselt on üks neist selline, millega naine hoiatab meest viisaka vestluse käigus, et kiiruga riietumise või hajameelsuse tõttu hakkab tema kubemepiirkond liialt