klikkis edasi interneti ammendamatus varamus – mis imenipiga oli ta omal ajal suutnud infot leida, kui internetti veel olemaski polnud?
Ta leidis ühe joonealuse märkuse raamatust pealkirjaga „Eetika ja geenitehnoloogia. Filosoofilised ja religioossed vaatenurgad geeniteraapiale, tüviraku-uuringutele ja kloonimisele”, ning sealt ilmnes, et uurimisele avaldavad kangekaelset vastupanu ennekõike katoliiklased ja protestandid.
Lääne kultuurid on muutunud nii individualistlikuks, et munarakkudele omistatakse inimese väärtus.
Juutidel seevastu ei ole sellest erilist probleemi, et inimese embrüoid kokku sätitakse. Võimalust päästa elu peetakse tähtsamaks kui embrüo inimõigusi. Inimene on Jumala tööriist loodu parandamiseks, meie ülesanne on olla viljakas, täita maailm inimestega ja see hõivata. Kui geenitehnoloogia saab sellele kaasa aidata, siis milles küsimus.
Ka islam paistab arvavat, et tüviraku-uuringud on igati mõistlikud. Enamik usuharitlasi tahab uurimist lubada, kui see tuleb inimesele kasuks. Nende maailmas saab lootest täisväärtuslik inimene alles siis, kui see omandab hinge, ja see sünnib sada kakskümmend ööpäeva pärast viljastumist.
Kui siin on mängus olnud al-Qaida käsi, siis ei ole vähemasti motiiviks see, mis Wieseli katseklaasides oli, mõtles Annika ja siirdus tagasi Caroline von Behringi juurde.
Surnud naine oli telefonikataloogis kolme erineva numbri all. Ta oli samal real oma abikaasa Knut Hjalmarssoniga. Kodune aadress oli Lärkstanis Östermalmis, peenes piirkonnas.
Annika helistas kõigile kolmele numbrile. Esimene oli suunatud ühele väljalülitatud mobiilile, vastas Telia neutraalse häälega postkast. Teisel numbril vastas faksiaparaat. Kolmas kutsus kakskümmend korda, ilma et keegi oleks vastanud.
Ta pani toru käest ja ohkas, siit küll artiklit ei saa. Ta vaatas kella, pool üks, hiljemalt kell viis pidi lastele järele minema. Siis pidi veel poes ka käima, tema kord oli süüa teha. Lisaks oli reede, mis tähendas, et kõik pidi olema natuke erilisem kui argipäeviti. Ta ohkas uuesti ja tõstis toru, et takso tellida.
Külmemaks oli läinud. Lumesadu näis tihedam, sest räitsakad ei kleepunud enam kokku. Helbed lendlesid hoopis tugevnenud tuules ringi ja sundisid inimesi kõnniteedel kössi tõmbuma, kraed ja kapuutsid üles tõstma. Hallikasmusta massina kulgesid nad läbi lörtsi, Annika nõjatus tagaistme peatoele ja pani silmad kinni, et neid mitte näha.
Ta tundis, kuidas tõelisus hajus, ja ta lasi sel minema libiseda, jäi tukkuma, pea vastu autoistme peatuge, samal ajal kui takso mööda suurlinna liiklussaginat edasi siksakitas. Ta magas, suu lahti, Sankt Eriksgatanil ja Torsgatanil, terve tee kuni Karolinska Instituudini teispool Solna omavalitsuse piiri.
Järsk kurv ülikooli territooriumile lükkas ta tagaistmel külili ja ehmatas üles. Ta maksis pisut uimasena arve ja leidis end seismas lameda kahekorruselise pruunikaspunastest tellistest ja piklike akendega hoone ees.
Nobeli Foorum, aadress Nobeli tee 1.
Ta astus lähemale ja helistas ukse taga kella.
Maja paistis jahe ja inimtühi, peaaegu nukker. Annika otsis üles Nobeli kantselei ja hakkas just uksele koputama, kui üks sassis juuste ja punaseks nutetud silmadega naine ukse lahti tegi.
„Mida te soovite?”
Naine oli lühike ja tüse, hennapunaste juustega, seljas valge pluus ja jalas heledad püksid.
Annika tundis end alati ühtviisi ebamugavalt, kui lähenes õnnetult surma saanud inimeste lähedastele ja kolleegidele.
„Mul on mõned küsimused Caroline von Behringi kohta,” ütles ta ega teadnud, mida oma kätega pihta hakata.
Naine tõmbas ninaga ja näis kahtlev.
„Mis mõttes? Missugused küsimused?”
Annika lasi koti põrandale ja sirutas käe välja.
„Annika Bengtzon,” ütles ta ja kogus end, „ma olen Õhtulehest. Loomulikult kajastame ka meie eilsel Nobeli õhtusöögil toimunut ja sooviksime seetõttu Caroline von Behringist kirjutada.”
Naine oli ta käe kõhklevalt vastu võtnud.
„Ah nii,” vastas ta, „mida siis näiteks?”
„Caroline von Behring oma eraelu avalikkuse ette ei toonud,” lausus Annika. „Seda me muidugi respekteerime. Samas oli tal ju vägagi avalik roll oma ametipostil, ja ma tahaksin uurida natuke tema töö ja positsiooni kohta Nobeli komitee esimehena.”
„Kuidas te oskasite minu käest küsima tulla?” küsis naine.
Annika osutas uksele, millel oli Nobeli kantselei silt.
„Ei-ei,” sõnas naine, tõmbas püksitaskust taskurätiku ja nuuskas nina. „Ma ei tööta siin.”
Ta võttis uuesti Annika käe.
„Birgitta,” ütles ta, „Birgitta Larsén. Ma kuulun Carro võrgustikku. Või õieti kuulusin… kuidas nüüd öeldagi? Võrgustik on ju alles, kuigi see ei ole enam Carro oma. Kuidas nüüd peaks ütlema, küllap sina tead, sa töötad ju sõnadega?”
Annika mõtles korraks, mida öelda, kuid Birgitta Larsén ei tundunud enam vastusest huvitatud olevat.
„Siin istuvad kantselei ametnikud,” selgitas ta, osutas üle õla ja hakkas koridori mööda astuma. „Üldkogu ja komitee koosneb ju töötavatest professoritest, kes paiknevad mööda instituuti laiali, mida sa õieti teada tahtsidki?”
Ta peatus ja vaatas Annikat, otsekui oleks teda äsja esimest korda märganud.
„Ma tahaksin lihtsalt rääkida kellegagi, kes tundis Carolinet,” ütles Annika. „Kellegagi, kes võiks pisut jutustada sellest, milline ta oli inimese ja kolleegina.”
Birgitta Larsén pööras järsult ringi.
„Sel juhul,” lausus ta, „võiksime otsida mõne koha, kus istuda.”
Ta tormas kontsaklõbinal mööda koridori minema, Annika püsis kannul, tundes end pisut uimaselt. Lühike uinak taksos klammerdus kramplikult tema külge ega tahtnud kuidagi lahti lasta.
Väljapääsu lähedal keeras Birgitta Larsén järsult vasakule ja astus ühte heledasse koosolekusaali, kus olid grafoprojektor ja väike ratastel televiisor.
„Seda ruumi kasutatakse väiksemateks nõupidamisteks, näiteks Nobeli komitee kogunemisteks. Kunstiteose nimi on „Peegel”,” ütles ta ja osutas paari mustvalge ruudu poole toa idaseinal.
Annika pilk libises üle toa ja peatus aknal, mis oli kummaliselt paigutatud suure seina ühte nurka.
Oli läinud pimedaks, hämarik väljas oli sügavhall.
„Kas sa töötad ka siin KI-s?” küsis Annika ja võttis ümmarguse koosolekulaua taga istet.
„Ma olen FBF-is professor, jah, see on füsioloogia ja biofüüsika instituut,” vastas Birgitta Annika mittemidagiütlevat näoilmet nähes. „Carro tegeles immunoloogiaga MEM-is, see on meditsiinilise epidemioloogia ja molekulaarbioloogia instituut.”
„Kui hästi sa Carolinet tundsid?” küsis Annika ja hoidis märkmeplokki enda ees.
Professor jäi televiisori kõrvale akna alla seisma ja vaatas lumesadu, mis oli tasahilju vaibuma hakanud.
„Me kaitsesime ühel ajal,” lausus ta. „Meid oli mitu, mitu naist, kes samal kuul doktorit kaitsesid. Tol ajal polnud see sugugi tavapärane, kuigi sellest on ainult kakskümmend viis aastat möödas.”
Ta pööras pilgu uuesti Annikale.
„Uskumatu, kuidas aeg lendab, kas pole?”
Annika noogutas vaikides.
„Caroline oli muidugi kõige noorem,” jätkas Birgitta Larsén, „nagu alati.”
„Ma olen aru saanud, et ta oli väga edukas,” jätkas Annika.
Birgitta Larsén vajus ühele väikesele lauale istuma.
„Edukas,