oktoobris 1986, kogu teadusmaailm juubeldas. Tema põhiline eesmärk oli edasi arendada Hoodi ja Tonegawa avastust immunoglobuliinsete geenide tuvastamise kohta.”
Birgitta Larsén vaatas Annikale otsa, otsides mingisugustki kinnitust, et too jõudis järele, Annika ei suutnud seda talle pakkuda.
„T-rakuretseptorid, tead küll,” ütles Birgitta, „see, mille eest Tonegawa hiljem Nobeli preemia sai.”
Annika noogutas, kuigi tal polnud õrna aimugi, ja kritseldas kärmesti oma plokki: hood tonegawa immuglob t-rakuretsept.
„Ja te saite lähedasteks sõpradeks?”
Birgitta Larsén vaatas üles taiesele nimega „Peegel”, Annika nägi, kuidas ta punaseks nutetud silmadesse valgusid pisarad.
„Väga lähedasteks,” vastas ta ja tõmbas uuesti taskurätiku välja. „Ma tundsin teda ehk kõigist pareminigi.”
Annika vaatas oma plokki ja teadis, et nüüd polnud enam taganemisteed, nüüd tuli ainult edasi rühkida, kangutada sellest nutvast ja šokeeritud inimesest välja võimalikult palju informatsiooni.
„Kuidas ta inimesena oli?”
Birgitta Larsén puhkes korraks naerma.
„Edev,” ütles ta valjusti. „Caroline neiupõlvenimi oli Andersson, von Behringiks sai ta tänu oma esimesele mehele. Ta jättis selle nime alles, kui abiellus uuesti Knutiga, Hjalmarsson ei ütle meditsiinimaailmas kellelegi midagi, eks ole, von Behring aga, hehee, talle nii meeldis, et vana Emilit peeti ta sugulaseks. Kas sa ikka tead, et Emil töötas välja seerumi ja vaktsiini?”
Annika noogutas, jah, sellega oli ta kursis.
„Lapsi tal küll ei olnud, aga seda sa ju tead,” jätkas naine. „Mitte et Carrol oleks midagi laste vastu olnud, küllap ta oleks selle ülesandega ka hakkama saanud, kui elu oleks talle lapsi pakkunud, kuid nii see ei läinud ja ma ei usu, et ta seda väga taga nuttis. On see sinu arvates imelik?”
Annika hingas vastamiseks sisse, kui professor jätkas.
„Carro elas oma töö nimel, ja ta oli tõeline feminist. Hoolitses alati selle eest, et teda ümbritsevad naised edasi jõuaksid, kuigi ega ta seda kõigile ei kuulutanud. Ega ta poleks siis ka komitee esimeheks saanud, eks ole?”
Annika muudkui noogutas.
„Muidugi läks mõnikord raskeks, kui ta üritas pidevalt naiste õiguste eest väljas olla, selle nimel avalikult lahingusse astumata, sest vastasel juhul oleks ta seadnud ohtu oma positsiooni, ja seda ei saanud ometi juhtuda lasta, on ju? Ta oli väärtuslikum eeskujuna kui eesliinil võitlejana, küllap on kõik sellega nõus…”
Birgitta Larsén jäi vait ja vaatas uuesti aknast välja, seal oli juba kottpime.
„Kuidas suhtus Caroline Wieselile ja Watsonile preemia andmise aadressil tulnud kriitikasse?”
Naise näos ei liikunud ükski lihas.
„Carro surus isiklikult selle läbi, et nad ikkagi preemia saaksid. Ta teadis, et kogu üldkogu valatakse sopaga üle, aga ta ei jätnud jonni.”
„Kas sinu arvates võib atentaadil olla midagi pistmist preemiaga?”
Birgitta Larsén jõllitas Annikat, nagu näeks ta teda esimest korda.
„Mida sa ütlesid?” küsis ta, pilk tumenes.
Annika tundis, kuidas ta käed suuremaks kasvasid, ja neelatas.
„Oli see sinu arvates õnnetu juhus? Et Wiesel oli sihtmärk ja Caroline juhtus lihtsalt olema valel ajal vales kohas?”
Professor tõusis jõnksuga ja vahtis Annikale otsa.
„Mulle ei meeldi, millele sa vihjad,” teatas ta kiledalt, silmad taas pisarais. „Ole palun kena ja mine nüüd ära.”
„Mida ma valesti ütlesin?” küsis Annika jahmunult. „Kas sa panid pahaks?”
„Kas sa võiksid, palun, nüüd siit lahkuda?”
Annika korjas oma asjad kokku.
„Aitäh, et sa oma aega minu peale kulutasid,” lausus ta, kuid naine oli selja pööranud ja vahtis taas aknast välja.
Väljas oli lumesaju asendanud krõbe külm.
Annikal oleksid reied äärepealt ära jäätunud, enne kui ta auto kohale vuras.
„Õhtulehe toimetus,” nentis taksojuht, kui ta oli aadressi teatanud. „Tead, minu meelest kirjutate te oma lehes nii palju jama, ainult mingid tõsieluseriaalid ja paljad tissid ja sahkerdavad poliitikud üksteise otsa, ma ei loe seda mitte kunagi.”
„Kuidas sa siis tead, millest seal kirjutatakse?” küsis Annika väsinult ja koukis oma mobiili kotist välja.
„Mis mõttes, kõik teavad ju, seal on ju alati jama ka moslemite kohta, et nad vägistavad ja lasevad maju õhku ja…”
Mees oli ise pagulane, aktsent oli tuntav.
„Eile oli meil artikkel selle kohta, et enamik ulamasid2 soovivad lubada tüvirakkude uurimist, kuna koraanis on kirjas, et uurimine tuleb inimesele kasuks,” valetas Annika. „Kas sa võiksid raadio välja lülitada, et ma saaksin helistada?”
Taksojuht keeras raadio kinni ega lausunud enam sõnakestki.
„Kuidas pressikas läks?” küsis Annika, kui Berit vastas.
„Politsei on alustanud koostööd oma saksa kolleegidega ja vihjab, et lähitulevikus toimub vähemalt üks vahistamine,” vastas Berit. „Naelal oli õigus, et nad on mingi asja taga oodanud. Samal ajal öeldakse, et teisi versioone uuritakse samuti edasi ja tööd jätkatakse laial rindel. Kuidas sul läks?”
„Nii ja naa, rääkisin ühe kurva kolleegiga. Tuleb lühike suts. Aga mida tähendab „laial rindel”?”
„Nii palju, kui mina aru sain, otsivad nad ainult al-Qaidale lähedal seisvatest ringkondadest. Arvatakse, et sihtmärk oli iisraellane ja Caroline mõrv on õnnetusjuhtum.”
Takso sõitis mööda Solnavägenit üle Essingeledeni, Annika pani tähele, et liiklus seisis mõlemal suunal, ja vaatas kella, veerand neli, reedene tipptund oli juba alanud.
„Ma ei usu üldse seda al-Qaida juttu,” ütles Annika. „Kui bin Laden oleks tahtnud rünnata Nobeli õhtusööki, oleks nad kogu raekoja õhku lasknud. Ta ei oleks küll sisse tunginud, et ühele inimesele ots peale teha, pealegi veel vehkat teinud pärast seda, kui oli vale inimese maha lasknud.”
Berit ohkas torusse.
„Ma tean,” lausus ta, „aga mis me teha saame? See on nende versioon, me peame sellest lehes kirjutama.”
„Me võime leida kellegi, kelle meelest on see arulage,” ütles Annika. „Kellegi, kes oskab tõmmata paralleeli Hans Holméri ja Olof Palme mõrva kurdide versiooniga.”
Rootsi peaministri mõrva lahenduseta jäämine tulenes eelkõige sellest, et uurimise juht istus terve esimese aasta oma kabinetis ja luuletas kokku erinevaid vandenõuteooriaid, mis kõik puudutasid Kurdistani Töölisparteid, see ei olnud mingi saladus.
„Ja kui tõenäoline on, et me selle artikli sisse saame?” küsis Berit väsinult, ning Annika teadis, et tal on õigus. Ajaleht ei avaldaks iialgi praeguses seisus politsei suhtes selgelt kriitilist teksti, tagajärg oleks, et politsei suhtleks hoopis Konkurendiga.
„Kas näeme toimetuses?” küsis Annika.
„Ma tulen vist hilja, lähen turvamehe juurde praegu. Tuled sa nädalavahetusel ka tööle?”
„Keegi pole palunud,” vastas Annika.
„Väga hea. Hoia eemale,” ütles Berit ja tahtis kõnet lõpetada.
„Üks asi veel,” jätkas Annika. „Miks peaks keegi tahtma tappa Caroline von Behringit?”
„Lootkem, et politsei rinne on piisavalt lai ja nad