mosaiigid mõlemas vannitoas, neli magamistuba.
Talle meenusid internetis olnud majakuulutuse pildid, hele magamistuba, avarad pinnad.
„Miks sisse ei tohi minna?” küsis Kalle. „Need, kes siin elasid, on ju ära kolinud.”
„Me ei ole veel maja eest maksnud,” vastas Annika. „Sellepärast ei ole meil ka oma võtmeid. Me tohime majja minna ainult koos maakleriga, ja praegu teda ju ei ole.”
„Kus issi on?” küsis Ellen, kes oli äkki märganud, et Thomast ei ole autos.
„Issi tuleb natuke hiljem, ta jäi veel mõneks ajaks vanaema ja vanaisa juurde.”
Annika keeras võtit, mootor suri välja ja pimedus neelas auto endasse.
„Emme, pane tuled põlema!” viiksatas pimedust pelgav Ellen ja Annika lülitas salongitule kärmesti põlema.
„Ma lähen vaatan natuke ringi,” ütles ta. „Kas tahate kaasa tulla?”
Lapsed ei teinud temast väljagi ja kummardusid taas oma mängude kohale.
Annika avas autoukse ja astus ettevaatlikult jäisele asfaldile. Mere poolt puhus tuul, niiskust oli aimata, kuigi vett polnud näha. Kuulutuses lubatud „merevaade” piirdus pisikese sinise merevilksatusega ühest ülakorruse magamistoast, kuid mis seal ikka.
Ta lasi autouksel oma selja taga kinni vajuda ja astus aia poole.
Vaid kolme nädala eest oli ta paljastanud Luleås ühe vana maoistliku grupeeringu, seoses sellega oli ta leidnud vanast trafokapist kotitäie eurosid. Rootsi kroonidesse arvutatult oli seal sada kakskümmend kaheksa miljonit. Kümnendiku summast pidi ta saama tuleva aasta aprilli lõpus leiutasuna endale, see oli kaksteist koma kaheksa miljonit krooni.
Djursholmi maja oli ta internetist leidnud juba enne, kui raha talle sülle kukkus, see oli peaaegu uus, vaikses ja rahulikus kohas, ainult kuus koma üheksa miljonit.
Ta oli selle kätte saanud kuue koma viiega. Keegi teine polnud üle pakkunud.
Üleandmine pidi toimuma 1. mail, kui leiutasu on välja makstud. Hantverkargatani korter tuli kevadel maha müüa, ta oli juba pöördunud ühe maakleri poole ja lasknud selle ära hinnata. Nad saaksid kuni kolm ja pool miljonit.
„Siis sa saad ehk paadigi osta,” oli Annika öelnud ja Thomasele sülle pugenud.
Mees oli teda juustele suudelnud ja seejärel rinnast näpistanud.
„Äkki lähme puhkame natuke?” oli Thomas sosistanud ja naine oli eemale tõmbunud.
Ei saanud, ei suutnud. Iga kord, kui mees seksida tahtis, nägi Annika teda vaimusilmas koos Sophia Grenborgiga, nende avalikku kudrutamist NK kaubamaja juures, mille tunnistajaks ta tahtmatult sattunud oli, kujutas ette nende higist leemendavaid kehi ja ekstaasis pilke.
„Emme,” ütles Ellen, kes oli autoukse praokile lükanud. „Mul on pissihäda.”
Annika keeras ringi ja läks auto juurde tagasi.
„Tule, ma aitan sind,” sõnas ta ja tegi tüdruku turvatooli rihmad lahti.
Ta vaatas ringi, et leida lapse pissitamiseks hea koht, lasi pilgul libiseda üle taeva ja puulatvade ja hoonete. Taevas oli selge, tähed süttimas. Vaikus nende ümber oli suur ja tume.
Maja, tema maja paiknes ühe tavalise ristmiku nurgakrundil. Selle ümber olid erineva stiili ja arhitektuuriga majad, alates eelmisest sajandivahetusest pärit uhketest kõrgklassi villadest kuni viiekümnendatel ehitatud hiigelakende ja poolkeldrikorrustega tellismajadeni välja. Oli hakatud küünlaid ja tulesid süütama, need panid aknad pimeduses helkima nagu kassisilmad. Ta aimas naabermaju raagus lehtpuude tagant, krundid olid suured. Neid eraldasid hekid ja aiad.
Peast käis läbi, et tema maja oli ainus uus. See oli oma saja üheksakümne ruutmeetriga ka selle kandi üks väiksemaid.
„Kus ma pissin, emme?”
Annika kõndis ümber auto.
„Kükita siiasamasse, keegi ei näe.”
Samal ajal, kui laps oma sukkpükse alla sikutas ja kraavi pissile sättis, kuulis Annika läheneva auto mootori heli. Heli valjenes, auto sõitis liiga kiiresti.
Siis katkestasid valgussõõrid pimeduse ja liikusid üle tema ja ta auto, see oli must täistuledega Mercedes. Vaistlikult tõstis ta käe silme ette, et tuled teda ei pimestaks, kuid auto keeras ära.
See keeras sissesõiduteele, sellele, millest pidi saama tema sissesõidutee, sõitis edasi majast mööda ja otse üle muru järgmisele krundile.
„Mida põrgut…” ütles Annika ja astus paar sammu aia poole.
„Emme, valmis on,” teatas laps tema selja taga.
„Istu autosse, ma kohe tulen,” vastas Annika ja astus sissesõiduteele.
See oli paksult autojälgi täis. Kõik viisid majani, jagunesid seejärel ja jätkasid eri suundades.
Ta astus mõne sammu külmunud murul ja saatis jälgi pilguga.
Kõige sügavam ja kõige rohkem sisse sõidetud jälg suundus edasi krundile, kuhu mersu oli just kadunud. Ta nägi, kuidas auto pidurituled põõsaste taga süttisid ja mootor välja suri.
Autost astus välja suur ja tugev nokkmütsiga mees, lukustades auto korralikult oma selja taga. Seejärel tõstis ta pilgu ja näis vaatavat otse Annikat, too astus alateadlikult rohkem varju.
Ta kasutab juhust ja sõidab otse üle krundi, kui maja tühjana seisab, mõtles Annika. Eriti ülbe laiskvorst.
Mees kraapis lume oma taldade alt korralikult ära ja läks seejärel majja sisse, see oli tõeline sajandivahetuse villamonstrum tornikestega tükkis.
Siis vaatas Annika taas muruplatsi ja katsus näha, kuhu teised rattajäljed pimeduses viivad. Need kadusid teiste kruntide ja teiste majade juurde.
„Emme, millal me sõitma hakkame?”
Kalle nõudlik hääl katkestas jälgede kohta järelduste tegemise, enne kui need olid kuju võtnud.
„Kohe,” hüüdis ta vastu ja keeras tagasi tänava poole.
Üks naine, koer rihma otsas, tuli mööda tänavat, kui Annika auto poole läks.
„Tere,” ütles naine ja naeratas.
„Tere,” vastas Annika ja avastas, et tal on külm.
„Kas te teate, on see juba müüdud?” küsis naine ja osutas peaga maja suunas.
„On küll,” vastas Annika, „mina ostsin selle ära.”
Naine peatus, pisut üllatunult, koer kiskus rihmast.
„Väga meeldiv,” sõnas naine, tõmbas kinda käest ja sirutas käe välja. „Ebba Romanova, mina elan seal.”
Ta osutas rihma hoidva käega pisut eemal asuva maja poole, Annika nägi aimamisi veel üht tohutut kaupmehevillat koos punšijoomisverandade ja aiamajakesega.
„Ja see on Francesco,” tutvustas naine ja silitas koera.
„Kuigi me kolime alles maikuus,” lausus Annika ja tegi auto juhiukse lahti.
„Oi,” ütles Ebba Romanova, „kui tore, mai on siin kandis imeilus. Tere tulemast…”
Annika astus sammu naisele lähemale ja näitas käega maja poole, kuhu mersu oli kadunud.
„Kas te teate, kes seal elab?”
Ebba Romanova jälgis ta pilku.
„Seal elab Wilhelm Hopkins, villaomanike ühistu esimees.”
Naine krimpsutas nägu.
„Ta on natuke omapärane,” ütles ta naerdes.
Annika pidi vägisi kaasa naerma.
„No aga siis kohtume ju edaspidi rohkem,” sõnas naine, tõmbas kinda kätte ja hakkas mööda teed edasi minema.
Annika