paadisilla ja suure kivi vahet, mis on viiekümne meetri kaugusel järves, enne kui laotab oma teki laiali ja heidab murule, pisut kaugemale kitsast valge liivaga kaldaribast. Kalad on elavnenud ning sääsed liuglevad koos kiilide ja vesijooksikutega veepinna kohal.
Ta suleb silmad ja naudib häirimatut üksindust, kuni kuuleb äkki metsa poolt hääli.
Üks mees ja naine tulevad mööda rada ning nende ees jookseb väike, pikkade heledate lokkidega poisike.
Nad tervitavad teda ja küsivad, kas see on erarand. Ta vastab, et ta ei ole päris kindel, aga tema teada tohivad siin küll kõik käia. Vähemalt tema on siin alati ujumas käinud.
„Ah nii, sina oled siin siis juba tükk aega elanud,” märgib mees naeratades.
Väike poiss jookseb vaimustunult vee äärde ja naine kiirustab talle järele.
„Kas teie maja ongi see seal?” küsib mees ja näitab käega. Suvemaja paistab eemalt puude vahelt.
„Jah. Ema ja isa on linnas tööl ja ma olen siin nädal aega täitsa omaette.”
Ta valetab, sest tahab näha mehe reaktsiooni. Tal on oma teooria, mille paikapidavusele ta tahaks kinnitust saada.
„Ah et sina oled siis iseseisev tütarlaps?” küsib mees.
Tüdruk näeb, kuidas naine aitab väikesel poisil eemal kalda ääres riideid seljast.
„No üsna,” vastab ta ja pöördub mehe poole.
Mees näib muhelevat.
„Kui vana sa siis oled?”
„Kümme.”
Mees naeratab ja hakkab särki seljast võtma.
„Kümneaastane ja nädal aega üksi. Täpselt nagu Pipi Pikksukk.”
Tüdruk naaldub tahapoole ja tõmbab käega läbi juuste. Siis vaatab ta mehele otse silma.
„Ja mis siis sellest on?”
Mees ei paista tema pettumuseks üldsegi üllatunud. Ta ei vasta, vaid pöörab pilgu oma perekonnale.
Poiss hakkab vette minema ja naine läheb talle järele, teksad põlvedeni üles kääritud.
„Tubli, Martin!” hüüab mees uhkustundega.
Siis võtab ta kingad jalast ja hakkab pükse lahti nööpima. Teksade all on tal liibuvad ujumispüksid, Ameerika lipu mustriga. Ta on päevitunud ja tüdruku meelest nägus. Mitte nagu isa, kellel on õllekõht ja alati lubivalge nahk.
Mees mõõdab teda pilguga.
„Tundub, et sa oled paras väike ninatark.”
Tüdruk ei vasta, ent põgusaks hetkeks näeb ta mehe pilgus midagi tuttavlikku. Midagi, mis talle ei meeldi.
„Ei, nüüd peab küll ennast vette kastma,” ütleb mees ja pöörab talle selja.
Ta läheb vee äärde ja katsub seda. Victoria tõuseb püsti ja korjab oma asjad kokku.
„Ehk näeme veel mõni päev,” ütleb mees ja lehvitab talle. „Nägemist!”
„Nägemist,” vastab ta ja tunneb äkki, kuidas üksindus teda painama hakkab.
Kui ta mööda rada maja poole kõnnib, proovib ta endamisi pakkuda, kui kaua aega läheb, enne kui mees külla tuleb.
Küllap ta tuleb juba homme, mõtleb ta, ja tahab muruniidukit laenata.
Turvatunne on kadunud.
Gamla Enskede
Stockholm on truudusetu nagu vana hoor. Alates 13. sajandist on linn paiknenud soolakas vees ja meelitanud oma saarte ja laidudega, oma süütu välimusega. Ta on sama ilus kui reetlik ning tema ajalugu palistavad veresaunad, põlengud ja pagendamised.
Ja purunenud unistused.
Kui Jeanette hommikul Enskede Gårdi ja metroojaama poole jalutas, oli õhk niiskelt jahe, peaaegu udune, ja maju ümbritsevaid murulappe kattis öine kaste.
Rootsi varasuvi, mõtles ta. Pikad valged ööd ja rohelus, külma ja sooja salakaval vaheldumine. Tegelikult talle see aastaaeg meeldis, ent just praegusel hetkel tundis ta end selle tõttu kuidagi üksi. Kollektiivne käsk oli seda lühikest aega ära kasutada. Rõõmus olla, end välja elada ja viimast võtta. Kahe silma vahele jäi ainult see, et käsk tõi kaasa ka stressi.
Selles linnas on varasuvi reetlik, mõtles ta.
Oli hommikune tipptund ja rong peaaegu täis. Liikluspiirangud liipriparanduse ja tehnilise rikke tõttu, mis tõi kaasa hilinemise. Ta pidi püsti seisma ja pressis end ühte uksealusesse nurka.
Tehniline rike? Ta oletas, et see tähendas kedagi, kes oli rongi alla hüpanud.
Ta vaatas ringi.
Ebaharilikult palju naeratusi. Küllap seetõttu, et puhkuseni oli jäänud veel üksnes paar nädalat.
Ta mõtles, millise mulje oli ta endast jätnud kolleegidele. Vahel oli ta kindlasti pesueht tujutseja. Mühakas. Domineeriv ehk. Aeg-ajalt kergesti ägestuv.
Tegelikult ei olnud ta üldse teistsugune kui paljud teised juhtivuurijad. Töö eeldas mõningast autoriteeti ja otsusekindlust ning vastutus tähendas seda, et vahel oli latt alluvatele pisut liiga kõrge. Tuju läks nulli ja kannatus katkes. Kas ta meeldis neile, kellega ta koos töötas?
Jens Hurtigile ta meeldis, seda ta teadis. Ja Åhlund respekteeris teda. Schwarz ei seda ega teist. Teiste puhul küllap nii seda kui teist.
Ent üks asi häiris teda.
Enamik neist hüüdis teda Janneks ja ta oli täiesti veendunud, et kõik teadsid, et see ei meeldi talle.
See andis tunnistust mõningasest lugupidamise puudumisest.
Neid sai jagada kahte leeri. Janne-leeri eesotsas oli Schwarz, tema sabas hulk kolleege. Jeanette’i-leer koosnes Hurtigist ja Åhlundist, kuigi mõnikord nad libastusid, ja üle jäi käputäis kolleege või äsja politseikooli lõpetanuid, kes olid tema nime ainult kusagil paberi peal näinud.
Miks ei austatud teda samamoodi kui teisi ülemusi? Tal oli märksa parem kvalifikatsioon ja suurem lahendatud juhtumite suhtarv kui enamikul neist. Igal aastal, kui palku üle vaadati, sai ta mustvalgel teada, et oma kategoorias on tema palk endiselt allpool mediaani. Kümneaastane kogemus unustati täiesti, kui ametisse pandi uusi, kõrge palganõudmisega juhte, ja edutati teisi.
Kas tõesti oli võimalik, et napi austuse põhjus oli puhtalt seksistlik ja tulenes sellest, et ta on naine?
Rong peatus Gullmarsplanil. Paljud väljusid ja ta istus vaguni tagumises otsas vabanenud kohale, samal ajal kui rongi sisenesid uued reisijad.
Temal kui naisel oli ametikoht, kus olid ülekaalus mehed, ja teda hüüti, mitte just harva ka üleolevalt, Janneks.
Ta teadis, et paljude silmis on ta mehelik. Naised ei olnud politseis juhtival kohal. Nad ei jaganud korraldusi ei töökollektiivis ega jalgpalliväljakul. Nad ei olnud nagu tema, käsutavad, robustsed ega domineerivad, mis sõna iganes parem paistab.
Rong nõksatas, lahkus Gullmarsplanilt ja libises üle Skanstulli silla.
Janne, mõtles ta. Oma poiss.
Patoloogiaosakond
Ohvri tuvastamise töö kulges aeglaselt. Poisil oli võõramaine välimus. Kõik hambad olid välja tõmmatud ja seetõttu polnud mingit mõtet kutsuda odontoloogi hambakaarti koostama.
Solna patoloogiaosakonnas võttis Ivo Andrić riiulist kulunud ja kapsaks loetud ravimiteatmiku.
Esialgsed analüüsid näitasid, et Thorildsplanilt leitud surnud poisil oli kehas suures koguses Xylocain adrenalin’i, ja ta luges, et preparaat on kohaliku tuimastuse vahend, mille aktiivsed toimeained on lidokaiin ja adrenaliin. See on üks tavalisemaid tuimastusvahendeid, mida kasutavad Rootsi hambaarstid, ja see on populaarne, kuna tänu adrenaliinile pikeneb tuimastuse mõju.
Hambaarst, mõtles