Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš

30 Volli aparaadi plaadile, arst justkui küsib patsiendilt, õigemini tema sisemiselt superbiokompuutrilt, kas pakutav homöopaatiline preparaat on sarnane selle „energiatrombiga”, mis parajasti takistab tema eluenergia normaalset ringlemist. Kui organism vastab jaatavalt, siis normaliseeruvad kõik näitajad. Teiste sõnadega me justkui küsime, kas väljaselgitatud häired on seotud radionukliidide üleküllusega patsiendi organismis. Kuna korrektsioon tehakse energoinformatiivsel tasandil, siis manustatav preparaat justkui peseb patsiendi biokompuutri mälust konkreetse „energiatrombi” välja ning taastab seega ringluse.

      Kui kaua kestab tasakaalustatud seisund? Millal tuleks määrata järgmine doos? Need küsimused on mind algusest peale huvitanud. Seepärast on loomulik, et esimesel paaril aastal tegin kõigile patsientidele kordusvisiitide ajal ikka ja jälle testimise, et välja selgitada, kas organismi on kuhjunud radionukliidid ja kas korrigeerimiseks on vaja just seda preparaati. Vastus oli alati sama: ei, praegu pole midagi vaja. Esimeseks Radium bromatum 30 kordusdoosi vajavaks inimeseks osutus oma tööd fanaatiliselt armastav programmeerija, kes iga päev, ilma puhkepäevadeta, veetis kümme tundi arvuti taga. Kolme (!) aastaga kogunes tema organismi taas nii palju radionukliide, et ta vajas sama preparaadi kordusdoosi. Noor inimene jätkas armastatud tööd ja sai iga päev kindla portsjoni šlakke. Tema organism sai aga kogu selle aja jooksul iseseisvalt selle konkreetse saastega hakkama. Kogu tollal saadud info olulisus jõudis kohale alles ligi kümme aastat hiljem, kui meil oli turjal juba soliidne kogemustepagas – mitu tuhat kontrollitut.

      Seminaridele, mida neli korda aastas korraldasid aktiivsöesorbendi väljatöötajad, kogunesid ka juhid suurtest meditsiinikeskustest, kus tehti kliinilisi uuringuid ja anti praktilisi nõuandeid. Peamiselt arutasid nad aplikatsiooni-sorbendi kasutamist haavatutel (Afganistan), traumade ja põletuste puhul. Professorite ja kindralite keskel osutusin ma ainsaks tavaliseks meditsiiniteaduste kandidaadiks. Minu teateid väikeste dooside ja lühikeste kuuridega ravimise tulemuste kohta kommenteerisid nad sapiste märkustega: „Jälle Gabovitš oma mikrodoosidega.” Volli meetodit õppides ja sorbenti testides, s.t ühekordset annust kindlaks määrates sain kiiresti aru, et pole vaja määrata kõigile järjest kaht tabletti kolm korda päevas, nagu kinnitasid Kiievi spetsialistid. Rõhuval enamusel juhtudest piisab ühest tabletist päevas. Lisaks sellele õnnestus teha põhimõtteliselt oluline järeldus: enterosorbent lubab teha diferentsiaaldiagnostikat ja välja selgitada, millisel juhul on häired esile kutsutud jääkainete poolt ja kus on juba tegemist funktsionaalsete häiretega. Kui üks sorbenditablett viib normi enamiku näitajaid, siis soovitab õpik, et pole vaja valida eraldi homöopaatilist preparaati maksale, eraldi neerudele, eraldi sooltele… Kui endokriinsüsteemi organite näitajad paranevad ainult natuke, siis tuleb leida see üks preparaat, mis parandab ja normaliseerib kogu endokriinse meridiaani.