Alles pärast seda otsustas ta sõita koju, kus teda ootasid pere ja patsiendid.
Siis jäin ma lõplikult ja pöördumatult uskuma nn ebatraditsioonilise meditsiini võimalustesse olukordades, kus tavameditsiin oma tohutu ravimiarsenaliga osutub võimetuks. Peale selle sain ma aru, et haigete edukaks ravimiseks on isegi suurepäraseid ekstrasensoorseid võimeid omades vaja omandada elementaarne meditsiiniharidus või teha arstiga koostööd. Sügisel astus Lev meditsiinikooli. Ta elab ja töötab ammu edukalt „kaugel piiri taga”, seepärast kohtume nüüd haruharva, viimati viis aastat tagasi.
Niisiis, kaks aastat pärast meie kohtumist õppisin ma Volli meetodit. Lev tundis selle kõige vastu suurt huvi. Me kohtusime sageli ja poolteise kuu pärast suutsime paljustki aru saada. Selgus, et tema tegevuses pole midagi müstilist, lihtsalt tema nägi energeetilise tasakaalu muutusi ja häireid, mina aga sain neid oma aparaadiga mõõta. Neid kahjustusi, mida tema parandas oma „sooritustega”, võisin mina ravida homöopaatiliste preparaatidega. Mitte igasugustega, vaid sellistega, mis on õigesti valitud. Igal kohtumisel rääkisime Leviga pikalt, mina püüdsin aru saada ja tema püüdis selgitada, kuidas ta töötab. Me proovisime ikka ja jälle uuesti, kontrollisime oma oletusi, homöopaatiliste preparaatide testimisel aga võrdlesime lõpmatuseni tema „nägemise” ja minu mõõtmise tulemusi. Palju aastaid hiljem tunnistasime mõlemad, kui palju meile need ühised eksperimendid andsid. Tookord me lihtsalt arutasime midagi segast ja arusaamatut (teiste jaoks), jagasime oma teadmisi, vaidlesime hääle kähedaks ja leidsime küsimustele vastuseid. Ja mis kõige tähtsam – tegime seda sooviga aru saada, me mõlemad tahtsime mõista oma meetodi võimalusi. Kumbki meist ei kasutanud kordagi sellistes vaidlustes tavalist argumenti: „Aga mina näen seda nii!” või „Mina olen arst, sellepärast ma tean.” Ma käisin kolm-neli korda aastas Moskvas ja ka tema sõitis korduvalt meie juurde Tallinna. Kumbki meist rõõmustas, kui nägi, kuidas teine on oma töös edasi liikunud.
Esialgu aga õppisin Moskvas meetodit ja harjutasin kätt, piinates sõpru ja tuttavaid. Esimesel võimalusel sõitis Ljova sinna, kus ma trenni tegin. Ükskord kohtusime minu sõbranna juures, kelle tõbesid arvasin ammu tundvat. Ta oli peamiseks ja kõige kannatlikumaks katsejäneseks. Mõlemal käel samade organite testimisel märkasin äkki, et paremal ja vasakul on näitajad täiesti erinevad. Sellepärast äkki, et varem olin kogu tähelepanu keskendanud õige punkti leidmisele. Eriti üllatas kilpnääre – paremal olid näitajad tunduvalt madalamad, aga vasakul isegi üle normi. Kui palju ma ka ei mõõtnud, ikka sama tulemus. Lev jälgis vaikides minu manipulatsioone.
„No nii ei saa ju olla,” küttis sõbranna end üles, „tegemist pole ju kahe neeruga, mis võivad erinevalt funktsioneerida, vaid ühe kilpnäärmega!”
„Aga just nii see on,” sekkus lõpuks Lev. „Varem ma ei pööranud sellele miskipärast tähelepanu, aga tal on üldse kogu parem pool kehvem.”
Ma alustasin kõike algusest ja kirjutasin üles mõlema käe kõigi organite näitajad. Tõepoolest, paremal olid pea kõik näitajad 20–30 ühikut madalamad kui analoogsetes punktides vasakul. Alles siis mõistsin, kui oluline on info, mida olin algul tõrjunud kui eriti üle mõistuse käivat. Olin ju loengul kuulnud ja ei saa öelda, et ei pööranud sellele tähelepanu – pöörasin küll, kuid ei mõistnud, miks jagunevad homöopaatilised preparaadid parempoolseteks ja vasakpoolseteks. Jutt käis sellest, et vahendi valimisel tuleb vaadata, kummal kehapoolel sümptom asub, kus kahjustus domineerib. Varsti selgus, et peaaegu pooltel meie patsientidest on endokriinsüsteemi talitlushäired: paremal asuvate kontrollpunktide näitajate järsk alanemine ning samade organite normilähedased või isegi normi ületavad näitajad vasakul. Sellise „paremale viltu olemisega” kaasnes alati hulk kaebusi: halb enesetunne, unetus, närvilisus, elujõu kadumine, üleväsimus jne. Reeglina olid kliinilised analüüsid normis ja organite patoloogia puudus.
Selliste patsientide anamneesis leidus psüühiline trauma, mis oli seotud konfliktidega tööl (sealhulgas koolis ja koolieelsetes asutustes) ja perekonnas, lähedaste raske haiguse või surmaga, emigratsiooniga, harjumuspäraste stereotüüpide purunemisega, majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega. Sarnast pilti märkasime mitte ainult sadade „tavaliste” patsientide juures, vaid ka nende 39 inimese puhul, kes viibisid sissesõitnud gastrolööride „kõike ravivatel” vastuvõttudel ja… enam kui 300 tšernobõllasel, kellest enamik töötas likvideerijatena. Tekkis kahtlus, et meil on tegu millegagi, mis ei mahu „normaalse” arstiloogika standardsetesse raamidesse. Mõtisklused sel teemal ei andnud tükk aega rahu. Helistasin mitu korda Ljovale Moskvasse, et oma oletustele kinnitust saada või need, vastupidi, ümber lükata. Ja ta nõustus, tõsi, mitte kohe, et mul õnnestus mitte ainult mõõta, vaid ka fikseerida miski, mida rahvasuu nimetab „kaetamiseks”.
Selleks et üles ehitada haiguste tekkepõhjuste hierarhiat ja mõista organismi elutegevuse erinevate häirete ilmnemise loogikat, tuleb eraldi tähelepanu pöörata endokriinsüsteemile. Just see reguleerib kogu ainevahetust ja tagab homöostaasi. Ühel endokriinsel meridiaanil paiknevad ühtses ahelas kõik sisesekretsiooninäärmed:
• hüpofüüs;
• kilp- ja harknääre (vastutavad immuunsuse eest);
• piimanäärmed;
• kõhunääre ehk pankreas (peamised seedefermendid);
• neerupealise hormoonid (stressihormoonid);
• neerud (eritussüsteem);
• sugunäärmed (reproduktsioon).
Selle süsteemi funktsioonide alanemine kujundab nii eriilmelise pildi (allergiast kuni neuroosini), et inimene käib ringiratast – ühe spetsialisti juurest teise juurde. Igaüks neist tegeleb aga vaid oma lõiguga ja määrab „konkreetse” ravimi: allergia VASTU, peavalu VASTU, kõhuvalu VASTU, vasaku põlve valu VASTU, parema kõrva valu VASTU… Tavaline ja tundus, et vääramatu sümptomaatilise ravi idee muutus Volli diagnostika kõrval jõuetuks. Ja mina püüdsin leida ning valida vahendeid mitte millegi vastu, vaid mitte niivõrd konkreetse organi, kui terve organismi normaliseerimise JAOKS. Soovitatud üksikute preparaatide testimisel selgus mõnikord, et sellest ei piisa, kui järgida homöopaatiateatmiku juhiseid. Vaja oli põhjalikult tunda homöopaatia põhimõtteid ja omandada soliidne pagas teadmisi erinevate ravivahendite patogeneesidest. Just selles oli minu jaoks tollal peamine probleem.
Saada oli ainult kaks raamatut – Köhleri „Homöopaatia” ja suurepärane, ent õhuke raamatuke Varšavskilt.
Enne kojusõitu koostasin korraliku nimekirja ja sõitsin homöopaatiaapteeki, et preparaadid ära osta. Tallinnas tuli millestki alustada, mul oli aga vaid hämar ettekujutus sellest, mida mul vaja hakkab minema. Kui me koos apteegi juhatajaga jõudsime nimekirjas olnud preparaadini Lachesis, ütles ta, et niisugust pole, ja lisas, et loomsed preparaadid on üldse keelatud. Ilmselt oli mu üllatus nii suur, et ta rahustas mind sosinal: „Ärge kurvastage niimoodi. Te olete meie hulgiostja teisest vabariigist ja aitasite meid oma soliidse tellimusega hädast välja, päästsite finantskriisist. Me teeme teile selle preparaadi, muidugi on see meil olemas, ainult ärge kellelegi rääkige, kust te selle saite. Kviitungile ja ostutšekile kirjutame teise nime. Muidu võivad meile osaks saada ebameeldivused.”
1990. aastal oli Moskvas juba mõnda aega töötanud Homöopaatiakeskus, mis koondas enda alla nii polikliiniku, apteegi kui ka õppeosakonna, kus regulaarselt viidi läbi homöopaatiakursusi. Seal pidasid loenguid kogenud spetsialistid ja arstidele väljastati tunnistused. Farmatseutidele võisid aga sellele vaatamata „saada osaks ebameeldivused”… Nagu selgus, polnud kartused asjatud, selline keeld tõepoolest eksisteeris. Halvas mõttes on tuntud V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia 1948. a istungjärk, kus pandi vande alla geneetika ja küberneetika, nimetades neid „imperialismi müüdavateks tüdrukuteks”. Arreteeriti tuhanded teadlased, kes veetsid palju aastaid laagrites ja vanglates. Mõned, kes ei näinud enam väljapääsu, tegid oma elule lõpu. Teadlased ütlevad, et nendel aladel jäi Nõukogude Liit lõpuni teistest maha. Sellest meie ajaloo traagilisest perioodist on juba palju teada, on kirjutatud raamatuid ja tehtud filme. Tänapäeval aga mäletavad üksikud, et oli ka kolmas õnnetusekaaslane – homöopaatia. Tõsi, ligi