ülekoormus ja ta võib saada kahjustatud.”
Mis leiab tegelikult aset homöopaatilise vahendi valmistamisel? R. Steiner kinnitab, et kogu asi ongi valmistamises. Võib öelda, et substants saab lahjendamisel teatud null-punktile lähenedes teised omadused, s.t läheb vastandmärgiga olekusse. „Kui mul on varandus, mida ma pidevalt laiali jagan, siis jõuan null-punkti ja pärast selle läbimist ei saa ma lihtsalt varanduse puudumise osaliseks, vaid varanduse loomus muutub võlgade loomuseks. Kui siit edasi liikuda, siis kujunevad antud keskkonnas välja vastandlikud omadused. Kui te potentseerite, jõuate kõigepealt null-punkti. Sellest teisel pool on vastupidine mõju – te võite nüüd sellel teel, teisel pool null-punkti leida uue null-punkti, mis osutub null-punktiks selle vastassuunalise mõju jaoks. Läbides selle punkti, jõuate veel palju kõrgetasemelisema rühmani – jõudepunkti, kus lõpeb madalate potentside mõju ja esimest korda hakkavad tegutsema kõrged potentsid või kus asub teine null-punkt.” Selleks et viia homöopaatiline preparaat inimese kõrgema, hingelis-vaimse või mentaalse tasandini, tuleb potentseerida „peenelt”, s.t kasutada kõrgeid potentse. Madalama pooluse (eeterlik-füüsilise tasandi) jaoks on soovitatavad keskmised või madalad potentsid, välispidine kasutamine eeldab üldse madalaid potentse.
R. Steiner pidas regulaarselt loenguid (kokku üle 6000) ja viis läbi lühikesi seminare (kolmest kuni kümne päevani) mitte ainult enda juures Dornachis (Šveits), kuhu tema austajad kokku sõitsid, vaid ta sõitis ka ise mööda Euroopa linnu. Intensiivne loengupidamine kattis väga erinevaid alasid. Tema ettekanded käsitlesid loodusteadust, põllumajandust, geoloogiat ja teisi fundamentaalseid teadusi, pedagoogikat, sotsiaalseid küsimusi, meditsiini, kunsti, teoloogiat, kosmoloogiat, religiooni ja filosoofiat.
„Teosoofia pakub välja teooria, mis põhineb hoopis teistel algetel, kuigi ta ei vähenda nende teadmiste väärtust, mida saab omandada vanu kirjutisi või filosoofilisi järeldusi uurides. Teosoofia vaatleb inimese struktuuri ja evolutsiooni kui midagi, mida saab uurida praktikas, mitte teoreetiliste mõtiskluste objektina.” Iga kord vaatles ta detailselt mingit probleemi ja lahkas seda oma vaimuteaduse uuringute positsioonilt, opereerides värvikate kujundite ning kõigile tuntud ja arusaadavate sümbolitega. Ta pidas hädavajalikuks viia maksimaalselt paljude inimesteni info, mis oli enamiku eest varjatud, kuid talle nähtav ja kättesaadav.
R. Steineri teaduslik pärand koosneb enam kui 300 köitest. Selgus, et peaaegu kõik need kujutavad endast tema loengute stenogramme. Ta esitab niivõrd loogiliselt oma (eri keerukusastmega) mõtteid ja selgitusi, et üks mõte (trükitud fraas võtab teinekord enda alla pool lehekülge) justkui libiseb sujuvalt välja eelnevast ja suubub sama sujuvalt järgmisse, mis võib enda alla võtta juba terve lehekülje. Jääb mulje, et ta vaatleb arutluse objekti igast küljest, justkui veeretab seda, et seda ka meile täies ilus näidata. Ilmselt just sellepärast on teda väga keeruline tsiteerida, 5–7, aga vahel ka 10 leheküljest sujuvast tekstist on väga raske välja rebida tükikest tsitaadi jaoks.
Lisaks kõigele muule kirjutas ja lavastas R. Steiner Münchenis müsteeriumidraamat, lõi uue liikumiskunsti eurütmia ning valmistas ette ja pidas aastate jooksul regulaarselt spetsiaalseid kahepäevaseid „jõululoenguid”, mis lõppesid alati eriliste muusikaliste eurütmiaseadetega. Kuna tema meditsiinikursused sisaldasid arvukaid näpunäiteid uute homöopaatiliste vahendite kasutamiseks, rajasid tema kaasvõitlejad mõned „kliinilis-terapeutilised instituudid, mis töötasid vaimuteaduse põhimõttel”. Eelmise sajandi kahekümnendate aastate algul loodi ettevõtted, mis tootsid uue meditsiini tarbeks ravimeid – peamine labor oli WELEDA (Šveits), natuke hiljem väike firma WALA (Saksamaa).
Prantsuse arst Victor Bott usub, et antroposoofia on eelkõige niisugune suund, tunnetusmeetod, millele on omased samasugune täpsus ja nõudlikkus tõendite suhtes nagu puhtalt teaduslike uurimistööde puhul. Ta on kindel, et ainult antroposoofiline meditsiin annab järk-järgult tõesed vastused sügavatele meditsiiniküsimustele. Iga selle teaduse haru on tee, mida mööda saab minna, ja kindlasti on oluline uurida kaarti, millel see tee lookleb. Seda teed mõista ja seal takistusi ületada suudab aga ainult sellel käija. Raamat kirjutati 1976. a „sooviga jagada oma usku edusse nende arstidega, kes on rahulolematud „universaalse meditsiini” traditsiooniliste meetoditega…” ja „esitab materjali kõigile arusaadaval moel”.
Annie Besant (Prantsusmaa), madame Blavatsky õpilane, kes oli üle 25 aasta (1907–1933) Ülemaailmse Teosoofia Ühingu president, kirjutas: „Teosoofia olemus on selles, et inimene, kes on jumalikku päritolu, võib tunnetada jumalat, kes elab tema sees. Iga religioon, iga filosoofia, iga teadus ja mis tahes tegevus saab ilmutada jumalikku tarkust, kuid ükski neist ei saa pretendeerida selle tarkuse ainuvaldamisele. Kõik oluline säilib, vaid ebaoluline vahetatakse välja. Kõigi religioonide samasust saab tõendada sümbolitega, mis korduvad neis kõigis. Sümbolid (ring, kolmnurk, rist, silm, päike, täht jt) moodustavad religioonide ühise keele ja kannavad kõigi maailma religioonide ühtsuse vaikivat pitsatit. Jumal ilmutab end kolmes aspektis ehk kolme näoga nagu Looja, Säilitaja ja Taassünnitaja, teisisõnu – kristlaste Isa, Poja ja Püha Vaimuna, hindude Brahma, Višnu ja Šivana, juudi kabalistide Keteri, Hokma ja Binana, teosoofide Esimese, Teise ja Kolmanda Logosena. Me loeme pühadest käsikirjadest seitsmest vaimust: kristlastel ja muhameedlastel on seitse peainglit, Zarathustra järgijatel seitse Amesha Spenta’t, juutidel seitse Sefiroti, teosoofia nimetab neid seitsmeks planetaarseks logoseks, mis valitsevad seitset planeeti. Inimesel on seitse üksteisega osaliselt kattuvat keha, seitse mateeria viisi või olekut, millest igale vastab teatud teadvuseseisund.”
Dion Fortune (Inglismaa) oli üks tuntumaid filosoofe okultismi taassünni ajaloos 20. sajandi alguses. 1919. aastal sai ta pühitsuse maagiaseltsi Kuldne Koidik hermeetilises ordus. Läänemaailma salajase traditsiooni aluse moodustab kabala, mis on väga tihedalt seotud selliste okultsete teadustega nagu astroloogia ja taro. See okultse teadmise ja vaimse arengu süsteem on oma tähenduse ja mastaapide poolest analoogne joogaga Ida müstilises süsteemis. „Kabala on vaimse arengu elav süsteem, mitte ajalooline haruldus.” Läänemaailma maagia tundmaõppimine andis erilise teravuse ja sügavuse tema psühholoogiamõistmisele. Psühholoogiat oli ta eelnevalt õppinud Londoni Ülikoolis.
Drunvalo Melchizedek, hariduselt füüsik (California Ülikool Berkeleys), seejärel 25 aastat õpinguid 70 kõige erinevamaid traditsioone, kõikvõimalikke uskumusi ja ettekujutusi esindavate vaimsete õpetajate juures. Ta viib regulaarselt läbi seminari „Elulill”, mille püha kujutis on kõigi füüsiliste vormide esmane geomeetriline allikas. Ta näitab inimese keha kui „universumi mõõtu ja holograafilist kujutist”, räägib üksikasjalikult inimese keha ümber asuvatest energiaväljadest ja Mer-Ka-Ba-meditatsioonist (jumalik vanker). Ta jagab kuulajatega oma avarat maailmanägemist, haarab inimteadmiste kõiki alasid, uurib ja käsitleb inimkonna arengut iidsetest tsivilisatsioonidest kuni tänapäevani välja. Ta viib kuulajad rännakule mineviku maailmadesse, loodusteadustesse, Egiptuse maagiasse ja praegusaegsetesse ökoloogilistesse probleemidesse. Ta pühendas mõned loengud sakraalgeomeetriale (lad. k sacri – püha, kultuslik, rituaalne), Pythagorase koolile, alkeemiale, Platoni kehadele. Tema seminaride (1985–1994) redigeeritud tekstid on välja antud kahes köites. Tahaksin märkida, et varem polnud minu kätte sattunud „tõsiseid” raamatuid, mis oleksid olnud nii rikkalikult illustreeritud. Pakun, et niimoodi näevad välja vaid lasteentsüklopeediad.
Bob Frissell praktiseeris 12 aasta jooksul vabastavat hingamist – see on emotsionaalse keha treening, meetod, mis tegeleb vahetult hirmude, tunnete ja emotsioonidega. 1991. a tutvus ta kõigepealt video põhjal ja siis isiklikult kohtudes Drunvalo Melchizedeki õpetusega. Ta tunnistab, et „seminar sünnitas uskumatuid üleelamisi”. Kolm aastat hiljem avaldas raamatu, millel on suurepärane pealkiri „Selles raamatus pole sõnagi tõtt”. Veel kolm aastat hiljem publitseeris ta „ametliku täienduse” esimese raamatu pealkirjale: „… kuid just nimelt nii kõik toimub”. Ta oli omandanud uusi teadmisi ja kogemusi, palju oli selgeks saanud, seepärast nimetas ta selle nii: „Selles raamatus on natuke tõtt.” See tõde osutus äärmiselt meeliköitvaks.
Kirjapandut üle lugedes avastasin äkki sarnasuse, mis on nii ilmselge, et ma üllatusin – võib-olla just sellepärast olingi intuitiivselt teinud sellise