Uurijad arvavad, et just nimelt Hermes Trismegistos oli juutidele tuntud kui Eenok (Jumala teine saadik), kreeklastele kui jumal Hermes, egiptlastele kui Thot, muutus siis roomlastel Mercuriuseks, sest teda kummardati kui Päikesele lähimat planeeti Merkuuri. Hermese poolt avastatud seadused on rakendatavad nii makrokosmose (universumi) kui ka mikrokosmose (inimese) puhul.
Esimene, mentaalsuse printsiip: kõik on mõistus. Universum ilmneb mõistusena, energiana ja mateeriana.
Teine, vastavuse printsiip: see, mis on üleval, on ka all. See, mis on all, on ka üleval. Tänapäevases keeles öeldes on tegemist holograafilise printsiibiga, mis näitab, kuidas universum peegeldub inimese mitmemõõtmelises ehituses. Holograafia peamine printsiip kõlab nii: iga osake kannab endas infot terviku kohta. Iga keha elab oma mikrokosmose seaduste järgi ja allub samal ajal kosmilistele seadustele, olles universumi (makrokosmose) seitsme tasandi holograafiliseks peegelduseks. Üheks näiteks selle kohta on organite ja süsteemide väikesemõõduline peegeldumine keha pinnal: kõrvalestal, silma vikerkestal jne. Teadlased on üsna ammu sõnastanud, teoreetiliselt põhjendanud ja katsetega tõestanud idee, et organismis toimub holografeerimine ajukoore tasandil.
Kolmas, vibratsiooni printsiip: kõik vibreerib, kõik kiirgab. Inimese kõik seitse keha on seitse vibratsioonitasandit, igaüks neist vastab universumi vastavale tasandile ja teeb sellega koostööd. Inimesel on seitse keha, mis osaliselt kattuvad, ehk seitse mateeria olekut. Kõige tihedam on füüsiline keha, edasi eeterlik keha ja seejärel viis peenkeha.
Neljas, polaarsuse printsiip: looduses on kõik polaarne: soe ja külm, hele ja tume, mees ja naine…
Viies, rütmi printsiip: kõik on rütmiline.
Kuues, põhjuslikkuse printsiip: igal põhjusel on tagajärg, igal tagajärjel on põhjus.
Seitsmes, duaalsuse printsiip: on nii aktiivne kui ka passiivne. Organismis väljendub see kahe energiana: yang (aktiivne, mehelik), mis teenib erutusprotsesse, ja yin (passiivne, naiselik), mis teenib pidurdusprotsesse.
Šifreeritud 7 on kodeeritud kogu meie universumisse. Tänapäeva teadus on kinnitanud paljut Hermese pärandist, kuid mitte kõike. Fundamentaalne füüsika suutis Einsteini geometriseerimisvõrrandi põhjal kirjeldada kõiki seitset mateeria olekut, mis iseloomustavad inimese keha (G. I. Šipovi avastus, 1993. a). Juba tuntud neljale mateeria olekule (tahke, vedel, gaasiline ja plasma) lisandusid: füüsiline vaakum või eeter, mis lubab kirjeldada eeterlikku keha; torsioonväljad ehk pöörisväljad, mis annavad võimaluse kirjeldada meie peenkehi (astraalset või kolme mentaalset); seitsmes olek on absoluutne MITTEMISKI, millest saab alguse KÕIK, mis lubab kirjeldada meie hingekeha, „kõrgemat mina”, energeetilisi nähtusi kosmoses ja seletada paljusid religioossest kogemusest saadud fakte.
Hippokrates (460–377 e.m.a) kehtestas kliinilise vaatluse kunsti kui haiguse diagnoosimise kohustusliku aluse. Ta mõistis tervise all organismi kõikide jõudude täieliku harmoonia seisundit, tasakaalu, mille rikkumisel areneb haigus – kaotatud tasakaalu taastada püüdva organismi reaktsioon. Ta uskus, et tervis ja haigus on organismi ühe ja sama funktsiooni ilmingud ja selleks on püüe säilitada oma terviklikkust (praegu nimetatakse seda homöostaasiks). „Arst peab kõigepealt õppima looduse keelest aru saama, sest ta on eelkõige looduse abiline.” Hippokrates esitas kaks kontseptsiooni: kui on teada haiguse vahetu põhjus, siis tuleb „vastandlikku ravida vastandlikuga” – janu kustutatakse joomisega jne. Tundmatu etioloogiaga (põhjus teadmata) haiguste ravimiseks tuleb juhinduda printsiibist „sarnane ravib sarnast”, preparaadi mõju aga sõltub selle annusest. „Arst peab täpselt teadma seda piiri, millest teisel pool muutub ravimi toime vastandmärgiliseks: mürk muutub ravimiks, lahtisti kutsub esile kõhukinnisuse… Tänu sel viisil toimivatele vahenditele tuuakse haige tervise juurde tagasi, haigusi ravitakse ainetega, mis suudavad neid esile kutsuda.” (Hippokrates T.3 lk 131, Galleri väljaanne).
Galenus (129–201 e.m.a), suure autoriteediga vana-rooma arst, kes levitas Hippokratese õpetust kogu meditsiinimaailmas, kuid põlgas ära sarnasuse seaduse.
Georg Vitulkas (Kreeka): „Viimase 2000 aasta jooksul on klassikaline, ametlik, akadeemiline või koolimeditsiin astunud Galenuse jälgedes ja kasutab ühekülgselt ainult vastandlikkuse meetodit. Tugevate keemiliste vahendite pidev ja ebakorrapärane manustamine aitab enamikul juhtudel kaasa organismi agressiivsele hävitamisele.”
Didier Grangeorge (Prantsusmaa): „Meditsiin kasutab praegu (1992. a) ravimeid, mille abil saab lühikese aja jooksul vähendada põletikku, maha suruda ärevust, ohjeldada infektsiooni, vaigistada valu. Kõigi nende edusammude taga on aga tehniline progress (loodud on tänapäevane aparatuur, näiteks kunstneer) ja keemilised uuringud, mitte arstikunst ise. Meditsiin on hõivatud „häirete kõrvaldamisega”, seepärast usaldavad arst ja patsient täna laborit ja aparatuuri enam kui arsti kogemust ja intuitsiooni. Pealegi käivad need tulemused ainult tõsise organipuudulikkusega haiguste kohta, puudutavad peamiselt haiglameditsiini. Suurema osa ägedate (külmetus, bronhiit, lihtne angiin või otiit) või krooniliste haiguste (allergia, astma, une- või käitumishäired jne) puhul on selline meditsiin väheefektiivne ja sageli liiga raskepärane. Meditsiin, mida esindavad kõrgetasemelised, kuid kitsa profiiliga haiglaspetsialistid, puudutab kõigest üht viiesajast tavalisse polikliinikusse pöördunud haigest. Ülejäänud 499 on terapeutilises vaakumis, mida halvasti täidavad laboriandmed, mis tõukavad arste määrama vaid haiglatingimustes kasutatavaid ravimeid. Näiteks rinofarüngiiti „ravitakse” medikamentidega, mida haiglas kasutatakse meningiidi ravimiseks.”
Paracelsus (1493–1541) otsustas reformida omaaegset meditsiiniteadust. Kahekümneaastase noorukina võttis Teofastus Bombastus von Hockenheim pseudonüümiks Paracelsus ja läks 12 aastat kestnud teekonnale. Ta külastas paljusid Euroopa maid, kaasa arvatud Venemaad. Konstantinoopolis usaldati talle hermeetiliste kunstide suured saladused. Ammused ravijad vaatlesid haiguste põhjusi kui inimese peenkeha kahjustamise tulemust. Paracelsus tõi meditsiinipraktikasse nii keemilise kui ka füüsikalise analüüsi, ta vastandas end Galenusele ja kirjutas: „Nii nagu haigus sünnitab tervist, nii sünnitab ka tervis haigust. Just seepärast tuleb teada saada mitte ainult haiguse päritolu, vaid ka see, kuidas taastada tervis. Loodus on suur ravija ja see ravija on inimese enda sees. Inimesel ja elutu looduse objektidel on teatud sarnasus, nad justkui täiendaksid teineteist… Suure maailma, makrokosmose analoogseid seoseid inimese ehk mikrokosmosega tuleb hoolikalt tundma õppida. Nähtavate ilmingute süvaanalüüs, olemasolevate sümptomite mõistmine analoogia järgi viitab vajalikule ravimile. Arst peab tundma inimese, haiguste ja taimede anatoomiat.” Anatoomia all mõistetakse inimese, haiguste ja looduse (mineraalide ja taimede) vormi, morfoloogiat. Paracelsus järeldab, et „sarnane ravib sarnast”, et ravim peab olema haiguse sarnane. Paracelsuse üks peamisi postulaate: „Looduses pole mürke ega ravimeid, olenevalt annusest võib iga aine muutuda mürgiks või ravimiks.” Ainult haiguse tõelise olemuse reaalne tundmine ja patsiendi hoolikas jälgimine lubavad arstil sellise ravivahendi välja selgitada. Kui haiguse põhjusi ei tea, siis ei saa sellega hakkama. „Haigust ei saa arsti teadmistele vastavaks kohandada,” kirjutas ta tol ajal moodsate meditsiinisüsteemide kohta. „Arst peab haiguse põhjust mõistma, ta peab olema looduse teener, mitte tema vaenlane. Ta peab talutama ja suunama haiget võitluses elu pärast, mitte püstitama takistusi tervenemise teele.” Paracelsus pühendas kogu oma elu hermeetilise filosoofia tundmaõppimisele ja sõnastamisele, järgis ja arendas hermeetilist meditsiini, jahvatades oma vaadete veskil igat mõistet ja teooriat. Hermeetilise meditsiini kõige suuremaks teeneks võib pidada seda, et see tunnistas füüsiliste haiguste põhjustena hingelisi ja psühhofüüsilisi segadusi. „Inimese keha on hermeetiline anum.” Eitamata kuidagi füüsilise keha tähtsust, uskus ta, et inimese materiaalne konstitutsioon on tema nähtamatute hingeliste printsiipide emanatsioon. Haigustel on seitse peamist põhjust ja seitse võimalust nende ennetamiseks ja edukaks ravimiseks. Haigus annab tunnistust lahkhelidest keha organite vahel, tervist ei saa taastada enne, kui on taastatud harmoonia. Paracelsus kasutas kõiki seitset ravimise meetodit, kaasa arvatud dieeti, palveid, vibratsiooni (värvi, talismane ja eri metallidest ehteid), ravimtaimi ning kaasaegset „praktilist meditsiini”, mis seisnes peamiselt aadrilaskmises ja organismi puhastamises.