ja mikropoorsus. Seda saadakse hüdraattselluloosikiudude karboniseerimise ja aktiviseerimise teel, see koosneb süsinikust ja sisaldab vähem kui 4 % mineraalseid lisandeid. Materjalil on suurenenud hügroskoopsus, hea niiskus- ja gaasijuhtivus, suur metaboliitide ja toksiinide mahutavus molekulmassi laias diapasoonis, suurenenud adgeesia haavadetriidi suhtes ja võime haava pinda kliiniliselt puhastada. Lisaks on sel hemostaatilised, bakteriostaatilised ja valuvaigistavad omadused. Need omadused koos elementaarkiudude väikse läbimõõduga tagavad sorptsiooni kõrge kineetika ja suurenenud võime sorbeerida madal-, keskja kõrgmolekulaarseid füsioloogiliselt aktiivseid aineid, kaasa arvatud proteolüüsi produkte, bakteriaalseid toksiine ja mikroobide kehi. Sõltuvalt termotöötlusrežiimist saab aktiivsöekiududest materjal laia diapasooniga poorse struktuuri ja sorbeerimisomadused, suure kapillaarsuse ja hügroskoopsuse, mis ületab 3–5 korda marli oma. Materjali on mugav kasutada, sel pole ärritavaid või allergeenseid omadusi ning vastupidavus ja elastsus tagavad, et see püsib igal juhul haava peal.
Gastrointestinaalne meetod ehk enterosorptsioon tähendab aktiivsöe suukaudset manustamist. Tänapäeval eristatakse ravimisel järgmisi mehhanisme.
Esimene enterosorptsiooni mehhanism on seotud makku ja sooletrakti väljastpoolt sattunud toksiliste ainetega.
Teine mehhanism on seotud selliste toksiinide imamisega, mis on ilmunud seedetrakti valendikku passiivse difusiooni teel verest ja lümfist. See sarnaneb soolestiku dialüüsiga ja realiseerub suurte sorbendikoguste kasutamisel tähelepanuväärsetes mastaapides. Fakt, et mõned eksogeensed toksiinid suudavad samuti verest tagasi soolestikku liikuda, muudab erinevate toksiliste infektsioonide puhul otstarbekaks pikaajalise enterosorptsiooni.
Kolmas mehhanism keskendub seedemahlade (sülg, maomahl, sapp, kõhunäärme mahl, soolemahl) puhastamisele. Neid sekreteerub 6–9 liitrit ööpäevas ja sarnaselt lümfiga kannavad need endas märkimisväärset toksiliste ainete kogust. Nende mahlade depuratsioon enne verre imendumist blokeerib erinevate patoloogiliste seisundite puhul ühe olulise toksiliste ainete ülekandekanali.
Neljas seisneb soolesisu lipiidide ja aminohapete spektri modifitseerimises. Näiteks kui valikuliselt imatakse aromaatseid aminohappeid ja pika süsinikuketiga rasvhappeid või muudetakse toitainete fermentatiivse lõhustamise tingimusi seoses ensüümide füüsilise immobiliseerimisega sorbendi pinnal.
Viies on seotud nende toksiliste ainete imamisega, mis tekivad soolestikus endas, ja sellega vähendatakse funktsionaalset koormust maksale. Nende ainete hulka kuuluvad indoolid, skatool, fenoolid, polüamiidid ja mõned füsioloogiliselt aktiivsed polüpeptiidid.
Kuues kiirendab bioloogiliselt aktiivsete, jämesoolt puhastavate ainete väljutamist mao- ja seedetrakti ülemisest osast. Nende ainete hulka kuuluvad näiteks maohapped (Nikolajev ja kaastöötajad, 1982).
Seitsmes enterosorptsiooni mehhanism pole teistest vähem tähtis – see eeldab osmolaarsuse seaduste mõistmist. Omades suurt sorbeerivat pinda ja imades toksiine soolevalendikus, käivitab meditsiiniotstarbeline aktiivsöekiududest materjal vastupidise mehhanismi, mille jooksul toksiinid kanduvad rakkudest ja kudedest verre ja sealt edasi soolevalendikku, kust väljuvad loomulikul teel.
1987. a aprillis alustasime Pelgulinna haiglas katseid enterosorbendiga. Kirjeldatud mehhanismide analüüs lubab praktiliselt veatult ennustada mitte ainult piirkonda, kus meetodit saab efektiivselt kasutada, vaid ka üksikuid nosoloogiaid, mille puhul enterosorptsioon on kõige efektiivsem. Nii on see näiteks näidustatud mürgituste ravimisel, sealhulgas alkoholismi ja narkomaania puhul. Samuti kõigi nende patoloogiliste seisundite puhul, mille arenemisel ja säilimisel mängivad olulist rolli sapi tekkimise ja eritumise häired: sooleseina läbilaskvuse suurenemine, disbakterioos, maksa makrofaagide (immuunrakkude) sorbeerimisvõime vähenemine ja lõpuks süsteemne endotokseemia. Seejuures sorbent mitte ainult ei vabasta organismi jääkainetest, vaid vähendab ka maksa koormust ja päästab seega kopsud, limaskestad ja naha saastumisest. Ägedate seisundite puhul määrame positiivse dünaamika toetamiseks sorbenti kaks korda päevas, sest see läbib soolestiku umbes 12 tunniga.
Eraldi tasub peatuda viiruslikel hepatiitidel, mis on maailmas laialt levinud (olenevalt piirkonnast haigestub 100 000 inimesest 40–2000). Viiruslikesse hepatiitidesse haigestumine kasvab aasta-aastalt. 69 %-l 30–49-aastastest ja 76 %-l üle 50-aastastest avastatakse A-hepatiidi antikehad. Kahjustatud maksa puhul on bilirubiinil, metaboliitidel (ammoniaagil, uureal, indoolidel, mõnedel polüpeptiididel) ja teistel toksilistel ainetel laialdane toksiline mõju nii maksale endale kui organismile tervikuna. Praktikas puuduvad efektiivsed vahendid viiruslike hepatiitide patogeneetiliseks raviks ja see seisneb invasiivsete meetoditega desintoksikatsioonis (veenisisene manustamine). Katsetusi tegi noor arst, ühe Tallinna nakkushaigla osakonna juhataja. Aktiivsütt kasutati 235 viirusliku hepatiidiga haige ravi peamise komponendina, seejuures ei rakendatud allopaatiat. Peamiselt oli tegemist A-hepatiidi haigetega (92,3 %), neist 81 % olid täiskasvanud. Kerged kollatõvevormid moodustasid 82,7 %, keskmise raskusega 17,3 %. Enterosorbendi manustamise tulemusena (1,2 kuni 3,0 grammi ööpäevas) paranesid oluliselt kiiremini kliinilis-laboratoorsed näitajad, seejuures vähenes märgatavalt aminotransferaas. Alates 6.–8. ravipäevast alanes bilirubiin 100–213 mmol/l kuni 22–30 mmol/l, mistõttu patsientide haiglas viibimise aeg lühenes 25 %. Mulle helistas üks arst ja kaebas paradoksi üle: voodipäevade plaan jäi täitmata ja peaarst otsustas kogu osakonna preemiata jätta! Mul tuli sekkuda ja talle üht-teist selgitada. Preemiad maksti välja.
Enterosorbenti võib kasutada ka vastsündinute kollasuse puhul. Esimene laps, kes sai sorbenti kolmandal päeval pärast kesirilõiget, oli mu oma lapselaps – ta muutus järjest kollasemaks. Peeneksjahvatatud aktiivsöe suspensioon viidi sondi abil makku kaks korda päevas ning 4–5 päeva hiljem bilirubiini- ja verenäitajad normaliseerusid. Kahjuks on selliseid vastsündinu ravimise juhtumeid olnud vähe, alla kümne, kuigi kõik olid algul tulemustest vaimustuses. Sünnitusmajas töötanud pediaatrid pidasid sorptsiooni liiga tülikaks ega jätkanud sellega.
Minult küsitakse tihti, kas võib kasutada ka teisi sorbente. 1986. aastal oli meil võrdlemiseks ja aprobatsiooniks enam kui kümme erinevate tehnoloogiatega toodetud ja Nõukogude Liidu eri linnadest pärit varianti. Nõukogude Liidu Tervishoiuministeeriumi käskkirjaga (1987. a) lülitati meie tavaline linnahaigla nende viie meditsiiniasutuse koosseisu, kellele oli antud luba erinevate kangassorbentide ja enterosorbentide kliiniliseks katsetamiseks. Teised neli olid suured instituudid Kiievis, Moskvas, Minskis ja Donetskis.
Meie andmete põhjal võib kasutada suvalist kättesaadavat sorbenti, oluline on doseerimine, sest nende sorbeerimismaht on erinev. Kõige võimsam (mahukam) oli toona aktiveeritud süsi, mille ühel 0,3 g tabletil on 500 (!) m2 sorptsioonipind. Ühekordse doosi saab valida Volli meetodi järgi testides. Analoogne mõju on 1,5 supilusikatäiel (20 g) polüfepanil. Viimastel aastatel kasutame laialdaselt mikrokristalltselluloosi – puuvillsorbenti Ankir-B. Selle mahutavus on väiksem, kuid see töötab oluliselt kiiremini ja paremini peensoole ülemises osas. Tänapäeval kasutame seda kõige rohkem, järgneb söesorbent.
Ma tahaksin veel kord meelde tuletada, et see, mida me sööme ja joome, lõhustub sooltes ja jõuab värativeeni kaudu maksa, kus töödeldakse ümber kõik toksiinid, sealhulgas ka medikamendid. Maksa peamine ülesanne on detoksikatsioon. Ja mitte ainult seedetrakti jõudnud toidu, vaid ka halvasti lõhustunud või oksüdeerunud ainevahetusproduktide. Kui viimane tõke – maks – ei saa hakkama, sest organism on jääkainetest pungil, siis jõuavad endotoksiinid väiksesse vereringesse. Lisaks hingamisfunktsioonile on kopsudel veel üks, mitte vähem oluline roll: olla peeneks filtriks erinevatele jääkainetele. Organism saab kogu selle prahi eemaldada vaid ühel viisil – lülitades sisse köhimisrefleksi, mille summutamiseks on meditsiin juba palju sajandeid jõupingutusi teinud. Köha allasurumine erinevate mikstuuride abil põhjustab aga kroonilist bronhiiti, pidevat nohu ja muid ninaneelu, limaskestade ja nahahaigusi. Pediaatrias on need ühendatud mõiste „diatees” alla.
Maavärinad
Kõik teavad, et verejooksu peatamiseks paigaldatakse jäsemele žgutt, mida ei tohi seal hoida kauem kui kaks tundi. Vähesed teavad aga seda, miks just nimelt