Me püüdsime ülekande tempot aeglustada, kui arteriaalne rõhk hakkas langema. Olukord oli kriitiline.
Mul oli sama veregrupp mis sünnitajal ja me otsustasime, et 200–250 ml annavad meile võimaluse vähemalt mingi aja vastu pidada, kuni kedagi leitakse. Tavaliselt antakse doonorile enne vere kogumist midagi juua, kõige sagedamini teed, pärast aga kindlasti süüa. Meditsiinilise personali puhul seda reeglit kahjuks alati ei järgita. Sel õhtul kodust lahkudes ei olnud ma jõudnud süüa ja operatsioonisaalis olin töötanud juba neli tundi. Õde viis mu veeni nõela vere kogumise süsteemist ja jooksis operatsioonisaali, öeldes, et edasi saan ise hakkama – ma pidin loksutama pudelit konservandiga, et veri ei hüübiks. Kogu mu tähelepanu oli keskendunud sellele, et verepudelit loksutada ja seda mitte maha pillata. Kui tahtsin üles tõusta, et žgutt maha ja nõel veenist välja võtta, hakkas mul pea tugevasti ringi käima ja ma kukkusin tagasi kušetile.
Samal ajal sisenes sünnitusmaja peaarst doktor Petermann – suur, kogukas, alati rahulik mees. Kogu oma enam kui 120 kg kaalu juures astus ta kuuldamatult ning rääkis alati vaikselt, viisakalt ja pehmelt. Ta märkas mind ja tardus ukse vahele, tema järel jäi seisma „kaaskond”… Kolleegid rääkisid, et pilt olnud üsna maaliline: lamasin kušetil, nägu valge, mullakarva varjundiga, silmad suletud (pea käis hirmsasti ringi), üks käsi küünarnukist kõverdatud, selle küljes žgutt ja vere kogumise süsteem, teise käega jätkasin iseenda verd täis pudeli raputamist.
Ma poleks kunagi arvanud, et peaarst suudab nii kõvasti karjuda ja jalgadega trampida: „Kes julges sellelt sääselt verd võt-ta-aa!?! Kindral lahkub lahinguväljalt viimasena!”
„Doktor Petermann, miks te niimoodi karjute? Ma ei lahku lahinguväljalt, ma ei lähe kuskile. Kohe joon teed ja tulen tagasi.”
Mu poeg tormas karjumise peale välja ja Petermann sööstis tema kallale:
„Ja millega sina tegelesid?”
„Doonoritega,” vastas ta ja läks tagasi oma kohustuste juurde: saabunud inimesi vastu võtma, neid ümber riietama, teed ja võileibu valmistama, doonoreid söötma ja pärast neid saatma.
Mind viidi ära, söödeti millegi maitsvaga ja joodeti kuuma teega, mille juurde pakuti šokolaadikomme. Tulin tagasi umbes poole tunni pärast, peaarst aga rahunes alles siis, kui oli veendunud, et ma suudan tööd jätkata. Veel üks arst tuli kodust kohale ja andis samuti verd, mõneks ajaks oli meil nüüd varuks 500 ml. Siis aga helistas autojuht ja teatas, et nimekirja viimane doonor on haigeks jäänud. Kuidagi tuli hommikuni vastu pidada, kell oli alles kolm öösel. Meil oli järel vaid üks, viimane pudel… ja ma helistasin linna sõjaväekomandatuuri, selgitasin olukorda ja palusin otsida sõjaväeosadest noormehi, kes on valmis andma vajaliku grupi verd. 20 minuti pärast helistas mulle komandatuuri korrapidaja ja ma kuulsin noort murelikku häält: „Kannan ette. On 49 vabatahtlikku ja me saame nad kiiresti kohale tuua, kuid nende dokumentides pole mingeid andmeid veregrupi kohta, nad ei tea, milline see on.”
„Kullake,” vastasin, „meil pole ei aega ega töötajaid, et kontrollida peaaegu 50 inimest! Meil on vaja vaid teatud veregruppi, mis on dokumendis templiga kinnitatud.”
„No aga äkki te saate ikkagi kuidagi kontrollida ja kedagi välja valida?” küsis ta haledalt.
Kell pool neli öösel. Olukord oli katastroofiline. Kuidas seda talle arusaadavalt selgitada?
„Kas te tsirkuses olete käinud? Köietantsijaid olete näinud? Kujutage ette, et mina siin operatsioonisaalis olen praegu köietantsija, astun tsirkusekupli all ilma julgestuseta mööda köit. Ühes käes on mul see tüdruk, sünnitaja, aga teises käes kohver ravimite ja verega. Esialgu ma veel suudan tasakaalu hoida, aga ma ei tohi komistada, muidu lasen tal kukkuda ja ta hukkub.”
Noormees ütles, et sai kõigest aru, ja riputas toru hargile. 40 minuti pärast peatus vastuvõtu ees auto, mis tõi kohale neli noort meest vajaliku veregrupi ja templiga dokumentides. Korrapidaja leidis nad reidil seisvatelt sõjalaevadelt, saatis valvekaatri ja sõidutas nad patrullautoga haiglasse. Nüüd oli meil otseülekande jaoks kaks liitrit verd. Hommikul teatati laevaremonditehases, kus töötasid sünnitaja vanemad, valjuhääldi kaudu, et vajatakse doonoreid. Juba kell pool üheksa toodi meile 20 inimest ja tund hiljem veel sama palju. Tol ööl kasutasime lisaks kohustuslikule hepariinile esimest korda ka krüoplasmat (värsket külmutatud plasmat). Veri hakkas ringi käima. Mõne tunni pärast õnnestus verejooks peatada. Kokkuvõttes sai sünnitaja ööpäeva jooksul 10 liitrit värsket verd enam kui 30 doonorilt. Meil oli võimalus hoida erütrotsüüdi läbimõõtu kontrolli all, mis lubas meil iga kolme tunni tagant korrigeerida infusioonravi tempot ja mahtu. Laborandid võtsid kogu öö jooksul verd, ilma et neile oleks pidanud seda meelde tuletama. Nad tulid teisest korpusest, aga käes oli hilissügis, puhus kõva tuul ja sadas. Hiljem palusin juhtkonnal neile ametlikult kiitust avaldada.
Seekord lõppes kõik hästi. Kuna kardeti neerupuudulikkuse tekkimist, oli patsient mõne ööpäeva jooksul tugevdatud kontrolli all. Ta sai ka infusioonravi. Kui võtta arvesse, et naise tsirkuleeriva vere hulk on keskmiselt 3–3,5 liitrit, siis võib vaid ette kujutada, milline „biokeemiline torm” möllas organismis, kui me verd suisa kolmel korral asendasime. Veel mitme päeva jooksul oli vaja värsket verd juurde kanda, sest võõraste valkudega võitlev organism lagundab ülekantud erütrotsüüte – toimub hemolüüs. Kogu aeg tuleb tasakaalustada, hoolikalt iga sammu kaaludes, et ühelt poolt mitte põhjustada aneemiat ja teisalt mitte häirida maksa ja neerude funktsiooni. Vere- ja uriinianalüüse korrati iga 2–3 tunni tagant.
Möödus aastaid. Doonorid operatsioonisaalis, hepariin ja krüoplasma olid muutunud kõigi jaoks tavalisteks, standardseteks ja peaaegu rutiinseteks… Järjekordne ööpäevaringne valve oli läbi saanud. Olime peaaegu 20 tundi tegelenud noore sünnitajaga, kes oli väga raskes seisundis: eklampsia (sünnitusaegsed krambid – üks hirmsamaid tüsistusi sünnitusabis) ning maksa- ja neerupuudulikkus. Selleks et last päästa, oli tehtud keisrilõige ja välja tõmmatud elujõuline poiss, kuid emal tekkis koagulopaatia – juba mitu tundi veri praktiliselt ei hüübinud ja uriini ei eritunud. Neerude funktsioneerimine näitab kõige täpsemalt seda, kuidas töötab vereringe perifeerias. Sünnitajal jätkusid krambihood, mida juhtub väga harva (pärast platsenta eemaldamist need reeglina kaovad), seepärast olime sunnitud teda narkoosi all hoidma ega saanud kunstliku hingamise aparaati välja lülitada. Iga kolme tunni tagant saime laborist uut teavet, mis lubas infusioonravi tempot ja mahtu korrigeerida. Haige sai kolloidlahuseid, hepariini, krüoplasmat ja värsket doonoriverd. Pärast kuut intensiivravitundi ilmusid esimesed uriinitilgad, s.t neerud hakkasid tööle, see on aga esimene märk, et õnnestus vältida pöördumatu šoki faasi. Alles kaheksa tundi pärast operatsiooni, juba vastu hommikut, hakkas haige veri hüübima ja meil tekkis lootus, et kõik lõpeb hästi. Veel tunni aja pärast polnud enam kahtlust, et me saime hakkama, et me võitsime.
Sel ajal ilmus operatsioonisaali Petermann ja küsis ukselävelt: „Hepariini andsite?” Mina muidugi vastasin: „Kas te küsite seda minult? Ma annan juba 15 aastat hepariini.” Ta pomises: „Ah jaa, jaa…” Kohale tuli sünnitusjärgse osakonna juhataja, hiljem veel mingid ämmaemandad ja günekoloogid ning juhatajad, kes kõik küsisid, kas ma hepariini andsin. Pärast 18 tundi katkematut tööd operatsioonisaalis, tööd niisuguse pinge all, et kõik, mis sellesse otseselt ei puutu, tundub ebaoluline ja mõttetu. Tunded on sedavõrd allasurutud, et rinnus tunned vaid „jääkamakat”. Üldjuhul on sel ajal ka huumorimeelega kehvasti. Aga alles siis, kui mult neljandat korda sama asja päriti, hakkasin huvi tundma, et mis toimub. Selgus, et tervishoiuministeeriumist oli saabunud instruktsioon selle kohta, et verejooksude ja eriti sünnituse ajal toimuvate verejooksude puhul hepariini mitte lihtsalt ei või, vaid tuleb kasutada.
Kõikvõimsad instruktsioonid! Need kipuvad vananema ja muutuma piduriks meditsiini arengu teel ning liiga palju aega kulub, enne kui kirjutatakse uued…
Hemosorptsioon
1982. a kevadel kutsus haigla peaarst mind enda juurde. Sel ajal pidid kõik täitma spetsiaalsed ankeedid – deklareerima oma sotskohustused. Üks meie osakonna arstidest kirjutas juba kolmandat aastat hemosorptsiooni selgeksõppimise vajadusest ja võttis kohustuse omandada see uus perspektiivikas