ka lõiku Eestist – tuhandepäiseid miitinguid Tallinna ja Tartu lauluväljakutel. Diktor kommenteeris sapiselt, et toimus selline tragöödia, „nemad aga tegelevad laulva revolutsiooniga”. Tõsi, ta „unustas” täpsustada, et miiting leidis aset mõned päevad enne maavärinat, „nemad ise” aga andsid juhtunust teada alles kümme tundi hiljem, lükkasid sellega edasi arstide ja päästjate saabumist ja määrasid sadu inimesi hukule. Kolm päeva hiljem paluti saates näidatud materjali pärast vabandust – nõukogude televisiooni ajaloos juhtus selline asi esimest korda. Teatati, et Eesti arstid avasid esimestena Leninakanis (ja ühena esimestest Armeenias) kirurgilise hospidali ja osutavad kohapeal kvalifitseeritud arstiabi. Tartu brigaad töötas kaks nädalat, seejuures täiesti autonoomsel režiimil – kõik vajalik oli kaasas. Kui ravimid ja sidumismaterjal otsa lõppesid, pöördusid nad koju tagasi, andes hospidali koos kogu varustusega üle Siberi arstidele.
Kaks kuud hiljem said kõik Eesti anestesioloogid ja reanimatoloogid kokku, et Armeenia sündmustes osalenutelt kuulda, mis seal toimus. Kohe pärast meie arste oli Leninakani jõudnud Iisraeli arstide meeskond. Kõik päästjad ja päästekoerad said selga sinised vestid suure kuusnurkse tähega (selle riigi lipp, kellega meil polnud tollal diplomaatilisi sidemeid). Inimesed jagunesid kuude brigaadi ja läksid tööle, mõned neist püstitasid samale raudteejaama esisele platsile, Eesti hospidali kõrvale, väliköögi ja hakkasid valmistama sooja sööki. Seejärel läks eri suundadesse kuus meest tohutute termostega, mis võeti selga nagu seljakotid. Köök töötas ööpäev läbi, „söötjad” lahkusid regulaarselt, iga kaheksa tunni tagant, et omasid sooja söögiga toetada. Natuke aega hiljem saabusid ameeriklased. Kõigepealt valisid mõned sõjaväevormis inimesed samal platsil koha, püstitasid lipumasti ja heiskasid lipu. Seejärel ilmusid kohale päästjad, seisid ümber lipu, laulsid rahvushümni, saluteerisid lipule ja läksid oma kohust täitma. Kuus merejalaväelast jäid laagrisse pidevasse lipuvalvesse.
Meie arstid sõbrunesid Armeenias Moskva vereülekande teadusliku uurimise instituudi töötajatega. Moskvalased sõitsid spetsiaalselt Tartusse konverentsile ja näitasid meile tohutut materjali, millest selgus, et kõige hämmastavamaid tulemusi on nad saanud hemosorptsiooni ja/või plasmafereesiga, lisades krüoplasmat ja kasutades soliidset kohustuslikku hepariinidoosi. Tuletan meelde, et krüoplasmat ehk värskelt külmutatud plasmat valmistatakse järgmiselt: inimeselt võetakse 400 ml verd ja pannakse tsentrifuugi. Toimub eraldamine ehk kahte ossa jagamine – tihkeks (erütrotsüüdid ja teised vere vormelemendid) ning vedelaks (plasma). Seejärel eraldatakse steriilsetes tingimustes plasma ja pannakse külmutusseadmesse, erütrotsüüdid aga kantakse doonorile tagasi – veeni jääb kateeter ja selle aja jooksul, mil protseduur kestab, manustatakse talle 500 ml vedelikku. Kehaomaste erütrotsüütide valmimiseks kulub umbes kolm nädalat (kui inimene andis terviklikku verd), 200 ml plasmakaotust organism aga peaaegu ei märka ning kompenseerib kaotuse kiiresti ja ilma vaevata. Plasmaferees (eraldamine) – toksiline plasma eemaldatakse patsiendi verest ja vahetatakse välja krüoplasma vastu, kus on alles kõik hüübimissüsteemi komponendid ja isegi trombotsüüdid. Erütrotsüüte ei traumeerita sellisel määral, nagu vältimatult juhtub hemodialüüsi ajal. Protseduurile kulus 45–60 minutit 3–5 tunni asemel (hemodialüüsi korral), järelikult jõuab ööpäeva jooksul aidata rohkem kannatanuid ja see on palju kordi odavam. Selgus, et see palju lühem ja kõige vähem töömahukas protseduur mitte ainult ei aidanud päästa sadu kannatanuid, vaid vähendas kordades ka amputeeritud jäsemete hulka. Üks külaline rääkis, et nad võtsid Armeeniasse kaasa mitu vereseparaatorit, „igaks juhuks” kaks külmutusseadet ja nende arvates hiigelkoguse külmutatud plasmat, millest neile jätkus… kõigest kümneks päevaks. Külmuteid ei läinud vaja – kahju oli raisata aega verekogumiseks äärmiselt kurnatud kohalikelt, kes olid üle elanud raske psüühilise trauma. Sel ajal seisid inimesed kogu riigi doonoripunktides järjekorras, et verd anda. Kõikjal valmistati krüoplasmat ja saadeti spetsiaalsetes konteinerites lennukitega Jerevani.
Pärast Armeenia sündmustele pühendatud konverentsi tõusis reanimatoloogide huvi plasmafereesi vastu märgatavalt, kuid vaibus siis tasapisi taas.
Ükskord helistas mulle abipalvega poeg, kes töötas sel ajal ühe suure haigla anestesioloogiaosakonnas. Nende anestesist oli kolmandat päeva patsiendina reanimatsiooniosakonnas (hepatiit, maksapuudulikkus, kooma). Operatsiooni- ja reanimatsiooniosakonna (nüüd kaks eraldi teenistust) ülemused ei suutnud omavahel kuidagi kokku leppida – medõe seisund halvenes märgatavalt, kuid reanimatoloog keeldus kategooriliselt hemosorptsioonist.
„Teie haiglal on oma vereteenistus, ideaalne võimalus plasmafereesiks,” imestasin ma siiralt.
„Nad ei nõustu ja põhjendavad oma keeldumist sellega, et haige seisund on liiga raske ja eluliste näitajate põhjal ei saa nad endale sellist vastutust võtta. Kas sa kujutad ette, arst keeldus medtöötaja reanimatsioonist!?! Ta kirjutas isegi haiguslukku, et „risk on liiga suur”. Kõik vajalikud dokumendid (ja peaarsti resolutsioon) saavad poole tunni pärast valmis. Reanimobiil on praegu sõidus, kuid ma leppisin brigaadiga juba kõik kokku, nad toovad meid ära. Mis veel?”
Mul oli ainult üks tingimus: nad peavad kaasa võtma kellegi, kes täidaks kulleri rolli. Akna taga oli külm, vihmane ja tuuline märtsipäev, verejaama tuleb joosta vähemalt 7–8 korda, viia verd sinna ja tuua tagasi, mul aga polnud ülearust personali.
Teha tuli kaks operatsiooni: plasmaferees esimesel päeval ja hemosorptsioon teisel. Edasi suutsid nad hakkama saada ilma suurte aktsioonideta, mis kaasnesid väga raske haige viimisega teise statsionaari.
Selleks ajaks olime oma haiglas teinud plasmafereesi juba üle aasta – nagu ka hemosorptsioon, oli see meie jaoks igapäevane asi. Kui hakkasin selle vaevanõudva ja töömahuka asjaga tegelema, sai otsustavaks mitte väheoluline asjaolu – linna verejaam asus meie haigla kõrval, sellest oli kirurgiakorpuseni vaid 600–700 meetrit. Seal töötas minu ammune tuttav, kogenud arst Tatjana, kellega me leppisime kõiges kokku – töötasime aegsasti välja koostöö täpse stsenaariumi, arutasime läbi kõik detailid ja nüansid. Meie esimeseks patsiendiks sai 14-aastane poiss, kes oli septilise šoki terminaalses faasis. Tatjana ütles, et hetk on soodne: doonoripäev, kohe võetakse meile vajalikku, veel mitte külmutatud plasmat (pole vaja kulutada aega selle soojendamiseks) ja mis kõige tähtsam – üks separaator on vaba. Me kiirendasime peene dispersiooniga vedeliku manustamist, kanalüseerisime veel ühe veeni „tõsise” diameetriga kateetriga ja kogusime 200 ml verd. Meie medõde viis jooksuga verejaama pakikese verega ja seal pandi see kohe tsentrifuugi. Meile eraldati viis 150–200 ml plasmaportsjonit – kolm olid veel soojad ja kaks tulid külmutist. Umbes tunni pärast teatas doktor telefonitsi, et tal on kõik valmis, erütrotsüüdid on „pestud”, võib saata järgmise portsjoni. Selleks hetkeks oli lapse seisund pisut stabiliseerunud, pulsisagedus vähenenud, nahk polnud enam mullakarva, aga… 200 ml vere eemaldamine võis viia parandamatute ja saatuslike tagajärgedeni. Seepärast läks kõigepealt õde ja tõi meile puhastatud vere, meie viisime selle tagasi patsiendi soontesse ja saime alles seejärel teha teise „verelaskmise”. Ja taas kord saadeti hinnaline pakike ümbertöötlemisele.
Kolmanda portsjoni juba pestud erütrotsüüte tõi Tatjana meile ise – tema tööpäev oli ammu lõppenud, aga ta tegeles ikka veel separeerimisega. Ta tuli vaatama meie ühise töö tulemusi ja teatas, et peab neid siiralt kangelaslikeks. Talle oli loengutel loomulikult räägitud vere toksilistest muutustest sepsisehaigetel, kuid nähes oma silmadega seda „košmaari”, sattus ta segadusse. Ta ei osanud isegi ette kujutada, et plasma võib olla nii sogane ja must. Algul oli ta nõutu, kuid siis otsustas erütrotsüüdid läbi pesta. Selgus, et uuel aparaadil oli ka selline võimalus olemas, kuid varem polnud seda vaja läinud, ta kasutas seda esimest korda ning muretses väga. Viimane separeeritud plasmaportsjon oli pealtnäha peaaegu korralik ja see hämmastas teda samuti – niisugused muutused ja seda kõigest paari tunni jooksul?! Järgmisel päeva tegime kiirustamata hemosorptsiooni, edasi aga toimus meie jaoks tavaline intensiivravi.
Kirjanduslik-ajalooline ülevaade
Selleks et asuda nüüd oma jutustuse peamise osa juurde ja selgitada, MILLEGA me tegeleme, KUIDAS diagnoosime ja MIKS just sellisel meetodil, tuleb „keskmisele” lugejale vähetuntu ja arusaamatu kuidagi arusaadavaks