mul panna artiklite kirjutamisel võõrad mõtted jutumärkidesse ja viidata allikale, oma arvamus või seisukoht avaldada aga arusaadavalt – milleks muidu üldse kirjutada? Mulle tundus palju vastuvõetavam teha justkui referaat ja kasutatud kirjanduse ülevaade esitada põhiliste esoteeriliste mõistete järgi. Minu raamatu kõige keerulisemaks ülesandeks osutus küsimus, mida välja valida niivõrd mahukast kirjandusest, mis pealegi sisaldab tihtilugu üsna vastukäivat infot, ja kuidas seda esitada. Nii on näiteks paljud autorid kirjeldanud peentasandi maailma nii, nagu nad oleksid selle ise avastanud. Pärast aga selgub teistest allikatest, et samu asju tunti juba üle 2000 aasta tagasi. Niisugust pattu tehakse kahjuks ka mõnedes homöopaatiaraamatutes. Kõik kirjalikud tööd, nii väikesed artiklid kui ka monograafiad, põhinevad Hahnemannil, kuid tihti ei viidata kuidagi, et tegemist on tsiteerimisega – võiks arvata, et geniaalne mõte tuli autori pähe alles eile. Nii pole alati võimalik aru saada, kus autor kommenteerib raamatu „Ravikunsti põhimõtted” mingit peatükki, kus tsiteerib Õpetajat või mõnda teist kolleegi, kes oli asjast jõudnud enne teda kirjutada, kuid kes samuti ei vaevunud võõrast mõtet või mõistet jutumärgistama. Loen näiteks soliidset autorit ja peatükis „Miasm Sycosis” leian suhteliselt harva kasutatava mõiste „фанфарон” ehk kehkenpüks, mis tähistab sükoosi peamist omadust. Varsti pärast seda nägin teisel autoril sama terminit. Siis kolmandal. Polnud aru saada, kes oli kellelt laenanud.
Ma otsisin tükk aega ja leidsin lõpuks algallika ehk esimese autori. See juhtus palju hiljem, alles siis, kui võtsin kätte S. Hahnemanni „Kroonilised haigused” ja leidsin sealt sama mõiste. Seepärast olen pidanud kõigis oma töödes vajalikuks näidata ära selle „Ravikunsti…” peatüki, millele viitan, kuigi on juba nurisetud, et minu artiklites on liiga palju tsitaate. Mul kulubki alati kõige rohkem aega algallika otsimisele. Äärmiselt keeruline on leida paragrahv või märkus ja selgitada siis välja, kust on võetud tsiteeritud fraas või veel enam, selle üks osa. Teisalt on vahel isegi väga kasulik mõni paragrahv üle lugeda ja jälle leida midagi uut ja huvitavat. Valisin välja mõned üksikud raamatud, kus minu arvates on ammendav ja arusaadav sõnastus ning kõige huvitavam ja värvikam kirjeldus. Seepärast ei jutusta ma enda raamatus midagi oma arusaamise järgi ümber, vaid tsiteerin lugupeetud autoreid täpselt ja panen tsitaadile kindlasti jutumärgid ümber. Kui vahel tundub, et erinevad autorid selgitavad mingit nähtust ühtmoodi, siis neid kordusi kasutasin teadlikult.
Juba 200 aastat on kogu homöopaatia-alane kirjandus olnud pühendatud sellele, et näidata ja selgitada homöopaatia põhimõtteid ja seadusi, mis täielikult vastavad universumi reeglitele ja seadustele. Tahaksin meelitada võimalikult paljusid arste iseseisvalt mõtlema ja eluprintsiipidest sügavamalt aru saama, s.t arukalt nägema nii haigust, haiget kui ka loodust. Üldjuhul on olnud kogu see kirjandus, väheste eranditega, nende arstide „kokkuvõttedokument”, kes pettusid allopaatilises meditsiinis, läbisid pika ja vaevalise tee, et hakata mõtlema teisiti, kui klassikaline meditsiiniharidus, päheõpitud „teaduslikud dogmad” ja üldlevinud reeglid ette kirjutasid. Mõne aja pärast, olles näinud läbiproovitud, kahe sajandi vanuse meetodi kogu keerukust ja sügavust, aga ka tulemuslikkust ja ilu, on nad tahtnud oma avastamisrõõmu ka teiste arstidega jagada. Nad on tahtnud nende silmad avada ja selgitada, et mis tahes kroonilise haiguse all kannatab kogu organism – isereguleeruv süsteem, kuhu loodus on paigaldanud võimsa kaitsemehhanismi. Et haiguse põhjus on alati inimese sees, kes on looduse lahutamatu osa, sellega miljoni niidiga seotud ja elab looduse seaduste järgi.
Kõik nad, ka teerajajad Paracelsus ja Hahnemann, põrkuvad mõistmatusele ja soovimatusele loobuda stereotüüpidest ja dogmaatilisest mõtlemisest. Valitseva meditsiinikooli sajanditepikkused traditsioonid võtsid sarnasuse seaduse vastu äärmiselt vaenulikult, mis on ka täiesti arusaadav, kui mõelda Friedrich Engelsi poolt öeldule: „Ükskõik millise ideoloogia puhul on traditsioonid kõige püsivamad.” Need viivad hukkamõistuni „agressiivse enamuse” poolt ja nn musta lamba väljaajamiseni „normaalsete” arstide oivalisest karjast.
La Rochefoucauld ütles 17. sajandil: „On kaks võimalust esile kerkida: teha ise midagi tähelepanuväärset või alandada kolleege. Teine võimalus on lihtsam ja kättesaadavam.” Mitmesaja aasta jooksul pole midagi muutunud, tänapäeval võimaldab aga teaduslik-tehniline progress alandada teisi palju kiiremini ja mastaapsemalt. Homöopaatia vastaste väited olid ja on väga eriilmelised. Seepärast homöopaadid ühinevadki, et üksteist toetada, probleeme arutada, infot vahetada ja kogemusi jagada. Üksikud neist otsivad ja leiavad oma tee kõige lahtimõtestamiseks, jõuavad milleski oma õpetajatest kaugemale, teevad tulemuste nimel kõvasti tööd, veenduvad ise ja püüavad veenda teisi oma järelduste õigsuses. Nad osalevad konverentsidel ja seminaridel, kus kannavad tulemustest ette. Kaasamõtlejate abil nad selgitavad, argumenteerivad ja kaitsevad oma positsioone, alati tsiteerides suurt S. Hahnemanni, viidates tema suurteosele „Ravikunsti põhimõtted”. Nüüd saavad nad ise lugupeetud ja tunnustatud autoriteetideks, kes loevad arstidele-allopaatidele loenguid ja püüavad nende silmi avada, annavad välja monograafiaid, neil on õpilased, poolehoidjad ja järgijad.
Ja selles etapis juhtub midagi vältimatut, triviaalset ja šabloonset – alati läheb sama stsenaariumi järgi. Need, kelle maailmanägemine mitte nii väga ammu muutus – just nimelt nemad ei võta enam uusi ideid vastu ja tõrjuvad neid käigupealt, riputavad üles sildi, kuhu on kirjutatud „ketser”, kes rüvetavat suurt, püha ja puutumatut doktriini. „Uue” poolehoidjad leiavad Hahnemannilt mingeid väljendeid, fraase või märkusi, mis kinnitavad nende oletusi. Midagi, millele keegi varem tähelepanu ei pööranud või nad ise ei andnud sellele tähendust või ei mõistnud nüansse. Ja kõik „klassikalise homöopaatia” poolehoidjad tsiteerivad kõigi vaidluste ja diskussioonide ajal samuti „Ravikunsti…” kui peamist argumenti, pidades Õpetaja iga sõna siiralt seaduseks, dogmaks, viimase instantsi tõeks. Vaidluse lõpetamiseks teatavad nad: „Nii ütles Suur Hahnemann!” või: „Tema nii ei teinud!” ja peaaegu nagu lõpliku kohtuotsusena: „See pole homöopaatia!” Keevalise poleemika käigus ilmselt unustatakse, et Hahnemann elas 200 aastat tagasi, sõitis tõllaga, kirjutas oma tööd petrooleumilambi valgel hanesulega ning valdas hästi epistolaarset žanrit. Ja mis kõige tähtsam – ta oli leppimatu üldtunnustatud dogmade eitaja, mille tõttu võimude poolt toetatud arstid ja farmatseudid ajasid ta koos tema paljulapselise perega linnast välja. See kordus 14 (!) linnas. Miks siis teha temast tänapäeval iidolit, kellele ei tohi vastu vaielda, tuleb vaid kaasa noogutada ja tema juhtnööre järgida?! Vaevalt et see Hahnemannile endale oleks meeldinud. Me elame hoopis teisel ajal – sõidame masinatega, lendame lennukitega, helistame tuttavatele kuhu tahes, kasutame arvutite lõputuid võimalusi ja meditsiinidiagnostikaaparatuuri. Kodus vaatame telerist mitte ainult kontserte ja filme, vaid ka uudiseid reaalajas – jälgime kõiki sündmusi, mis leiavad aset maakera eri punktides, kosmosest kuni meresügavusteni välja.
Ka kõige lähemad aatekaaslased ei mõistnud alati Õpetajat. Elu lõpus (ta oli üle 86 aasta vana) tegi ta ettepaneku alustada antimiasmiravi juba raseduse ajal, s.t emaihus. Hahnemann ei jõudnud selle kohta midagi täpsemalt kirja panna, sest oli sel ajal hõivatud homöopaatiliste preparaatide valmistamisega 50 000 lahusena (LM potents) ja „Ravikunsti…” täiendavate peatükkide (nt § 270) kirjutamisega. Piisab, kui meenutada „kummalist” lugu, kui ta valmistas sellist LM-preparaati mitu tundi patsiendi juuresolekul, andis talle nuusutada ja viskas seejärel minema. Ma tahaksin väga teada, kas ta andis valmistatud preparaati ainult nuusutada või lasi patsiendil seda ka käes hoida? Kui viimast, siis see meenutab väga ravimite testimist Volli meetodil!
Raamatut kirjutades tundus mulle, et oleks hea kas või lühidalt rääkida mõnest autorist, kelle töödele olen pidanud kõige tihedamini viitama. Siin nad on.
Hermes Trismegistos sõnastas peaaegu 10 000 aastat tagasi kosmilised seadused. Egiptlased pidasid teda tarkusejumalaks, kirjades ja kroonikates nimetati teda kõigi teaduste ja kunstide meistriks, kõikide käsitööde oskajaks, kolme maailma valitsejaks, kolmekordselt suursuguseks (kõikide filosoofide, preestrite ja kuningate seas). Nendeks teadus- ja kunstiharudeks, mille Hermes inimestele avalikustas, olid meditsiin, anatoomia, keemia, juura, astroloogia, muusika, retoorika, maagia, filosoofia, geograafia, matemaatika (eriti geomeetria) ja kõnekunst.