mitte.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Ma olen ikka veel šokis.”
„Sisimas pole sa kindel, et mees seal akna taga oli tema.”
Anna vaatas talle paluvalt otsa.
„Ma tean, et see oli tema. Kui ei olnud, siis pidi mu ajus mingi lühiühendus toimuma. Sellepärast ma küsisingi sinult, kas oled kunagi kartnud, et lähed hulluks.”
„Miks oleks ta pidanud nüüd tagasi tulema? Pärast kahtekümmet nelja aastat? Miks ta sind läbi akna vaatas? Kuidas ta teadis, et sa seal oled?”
„Ma ei tea.”
Anna tõusis uuesti püsti, läks akna alla ja tuli siis tagasi.
„Ma olen mõnikord mõelnud, et tegelikult ta ei kadunudki ära. Ta lihtsalt otsustas nähtamatuks muutuda.”
„Aga miks?”
„Ma arvan, et ta lihtsalt ei jaksanud rohkem. Asi polnud ei minus ega emas. Ma arvan, et ta tahtis midagi rohkemat. Elul pidi olema pakkuda midagi rohkemat. Lõpuks sundis see teda meie juurest ära minema. Võib-olla tahtis ta iseenda käest pääseda? On inimesi, kes tahaksid kõigest hingest olla nahka vahetavad ussid. Aga võib-olla on ta kogu aeg mu lähedal olnud, ilma et ma seda teadnud oleksin.”
„Sa palusid mul siia tulla, et ma sind ära kuulaksin ja seejärel ütleksin, mida ma arvan. Isegi kui sa oled kindel, et mees teisel pool akent oli tema, pole sul minu arvates õigus. Sa lihtsalt soovid, et ta tagasi tuleks ja uuesti nähtavaks muutuks. Kakskümmend neli aastat on pikk aeg.”
„Ma tean, et see oli tema. See oli minu isa. Pärast kõiki neid aastaid näitas ta mulle end uuesti. Ma ei eksinud.”
Jutuajamine jäi soiku. Linda tajus, et Anna tahab nüüd üksi olla, täpselt sama moodi, nagu ta varem oli seltsi vajanud.
„Räägi oma emaga,” ütles Linda. „Sa kas nägid teda, või siis nägid seda, mida sa tahtsid näha.”
„Sa ei usu mind?”
„Küsimus pole selles, mida ma usun või mitte. Ainult sina üksi tead, mida sa hotelliakna taga nägid. Sa pead aru saama, et mul on raske seda tõe pähe võtta. Loomulikult ma ei ütle, et sa valetad. Miks sa peaksidki seda tegema? Ma ütlen ainult, et inimesed, kes on kakskümmend neli aastat kadunud olnud, tulevad äärmiselt harva tagasi. Mõtle selle peale, homme võime uuesti rääkida. Ma saan kell viis sinu juurde tulla, kas see sobib?”
„Ma tean, et ma nägin teda.”
Linda kortsutas kulmu. Anna hääletoonis kajas midagi pingelist ja õõnsat. Võib-olla ta siiski valetab, mõtles Linda. Miski selles jutus ei vasta tõele. Aga miks ta mulle valetab? Ta peab ju aru saama, et ma näen teda läbi.
Linda läks läbi õhtuselt tühja linna kodu poole. Stora Östergatanil kino ees seisid mõned noored, nad olid täiesti vait ja uurisid süvenenult ühte kinokuulutust. Ta mõtles, kas noored näevad tema seljas nähtamatut politseivormi.
6
Järgmisel päeval kadus Anna Westin jäljetult oma kodust. Kui Linda kell viis ukse taga kella andis ja Anna avama ei tulnud, mõistis Linda kohe, et midagi on juhtunud. Ta helistas uuesti ja hüüdis postkastiluugist sisse. Kuid Annat polnud. Linda ootas pool tundi, kõhkles natuke, kuid võttis siis jopetaskust muukraua. Üks tema politseikooli kursusekaaslastest oli neid USA-st hulgi ostnud ja teiste seas ka Lindale kinkinud. Nad harjutasid salaja kõikide uste peal, mis neile ette jäid. Neid standardlukke, mille avamisega Linda hakkama ei saanud, oli vähe.
Ta muukis ukse kiiresti lahti ja pani enda järel jälle kinni. Siis kõndis ta läbi tühjade tubade. Kõikjal valitses kord nagu eelmiselgi päeval. Kraanikauss köögis oli tühi, käterätikud värskelt triigitud. Anna oli väga täpne inimene. Nad olid kohtumise aja kokku leppinud. Teda pole kodus. Niisiis on midagi juhtunud. Aga mis? Linda istus samale diivanile, kus ta oli istunud eelmisel päeval. Anna usub, et nägi tänaval oma kadunud isa, mõtles ta. Ja nüüd on ta ise samuti kadunud. Loomulikult on need asjad omavahel seotud. Aga kuidas? Tagasitulek, mis tõenäoliselt on vaid ettekujutus. Kas ka Anna kadumine on ettekujutuse vili? Linda jäi kauaks istuma ja püüdis mõista, mis on juhtunud. Kuid tegelikult ootas ta istudes Anna tulekut, lootes, et sõbratar jääb hiljaks või on kokkulepitud aja lihtsalt unustanud.
Anna kummaline kadumine oli Linda varakult alanud päeva tähtsaim sündmus. Kell pool kaheksa hommikul läks ta politseimajja, et kohtuda Martinssoniga, ühega Kurt Wallanderi vanematest kolleegidest, kes oli Linda juhendajaks määratud. Nad pidid koos tööle hakkama, sest nagu kõikidel alles tööle asuvatel noortel politseinikel, tuli Lindal kõigepealt hakata sõitma korrakaitseosakonna patrullautoga. Kuid Martinsson oli see, kelle poole tuli vajadusel pöörduda. Linda teadis meest juba lapsepõlvest saadik. Tookord oli Martinsson ise olnud nagu suur laps, isa kõige noorem kolleeg. Isa käest kuulis ta ka, et Martinsson lõi sageli kõhklema ja otsustas politseist lahkuda. Isa mäletas viimase kümne aasta jooksul vähemalt kolme korda, mil tal oli õnnestunud Martinssoni ümber veenda, et too ei teeks teoks oma impulsiivset otsust lahkumisavaldus otsekohe lauale panna.
Linda oli isa käest küsinud, kas tema käsi oli kuidagi mängus, kui politsei juhtkond eesotsas Lisa Holgerssoniga oli otsustanud Martinssoni tema juhendajaks määrata. Kuid isa eitas seda kindlalt. Ta püüdis ennast kõigest, mis tütre tööleasumist puudutas, võimalikult kaugele hoida. Linda suhtus isa kinnitusse umbusklikult. Kui ta millegi pärast üldse muretses, siis just nimelt selle pärast, et isa hakkab end tema töösse segama. See oli ka põhjus, miks ta viimase minutini kõhkles, kas tulla tagasi Ystadi või minna tööle kuhugi mujale. Ystadi järel oli ta avalduses võimalikuks soovitud töökohaks märkinud ka Kiruna ja Luleå – Skånest võimalikult kaugel. Kuid ta suunati Ystadi, kõik muud linnad ei tulnud lõpuks enam kõne allagi. Võib-olla kunagi hiljem kolib ta kuhugi mujale. Juhul muidugi, kui ta tõepoolest terveks eluks politseisse tööle jääb. See polnud sugugi kindel. Võib-olla oli see varasemate põlvkondade puhul nii. Kuid politseikoolis õppimise ajal oli ta oma kursusekaaslastega sageli rääkinud, et politseinikuks ei pruugi jääda kogu eluks. Politseis saadud kogemus annab kvalifikatsiooni töötada soovi korral mitmel muul kohal alates ihukaitsjast kuni firma turvaosakonna juhatajani välja.
Martinsson tuli talle valvelauda vastu. Nad võtsid kabinetis istet. Laual oli foto Martinssoni kahest lapsest ja sõbralikult naeratavast naisest. Lindal käis peast läbi mõte, kelle pildi tema küll peaks oma kirjutuslauale panema. Nad arutasid läbi terve rea eesootavaid tavapäraseid küsimusi. Kõigepealt hakkab ta koos kahe kogenud politseiniku autopatrulliga kaasa sõitma.
„Mõlemad on tublid,” ütles Martinsson. „Ekmanist võib mõnikord jääda mulje, et ta on natuke väsinud ja uimane. Aga kriitilisel hetkel on tal ülevaade olukorrast ja reaktsioon parem kui kellelgi teisel. Sundin on selles mõttes tema täielik vastand. Ta võib raisata energiat mitteolulise peale. Ta võib ikka veel näiteks punase tule alt üle tee minevaid inimesi kinni pidada. Kuid samas ta teab, mida politseinikutöö tähendab. Hakkad seega tööle kahe vanaga, kellel on suured kogemused.”
„Mis nad selle kohta ütlevad, et ma naisterahvas olen?”
„Kui teed, mis vaja, siis see neid ei huvita. Kümme aastat tagasi oleks asi teisiti olnud.”
„Ja minu isa?”
„Mis temaga on?”
„Ma olen tema tütar.”
Martinsson mõtles enne vastamist.
„Kindlasti võib olla neidki, kes loodavad, et sa mõne lollusega hakkama saad. Aga seda teadsid sa kahtlemata juba enne, kui siia tööle tulemiseks avalduse kirjutasid.”
Seejärel rääkisid nad peaaegu tund aega olukorrast Ystadi politseiringkonnas. „Olukord” oli midagi sellist, millest Linda arvates oli alatasa räägitud, juba lapsepõlves, kui ta elutoas laua all mängis ja isa külla tulnud kolleegiga klaase kokku lõi, oli jututeemaks keeruline olukord. Ta polnud kordagi kuulnud räägitavat olukorrast, kus ei olnud ühtki probleemi. Asi võis puudutada mida tahes.