Enne külma. Henning Mankell

Anna vahetas sageli pastakat, tihtipeale koguni keset rida. Linda kahtlustas, et teda oli kirjutamise ajal segatud, võib-olla helistas keegi, ja seejärel ei leidnud ta telefoni kõrvale pandud kirjutusvahendit enam üles. Linda pani päeviku käest, läks kööki ja jõi vett.

      Ta lükkas klaasi eemale ja pöördus päeviku juurde tagasi. Ta keeras lehte ja ahmis õhku. Algul mõtles ta, et see on vaid ettekujutus ja ta mäletab valesti. Kuid siis nägi ta, et see peab paika. 13. augustil kirjutas Anna: Birgitta Medbergi kiri.

      Linda luges uuesti, seekord akna all seistes, päevikulehekülg päikesevalguses sillerdamas. Birgitta Medberg polnud sugugi tavaline nimi. Ta pani päeviku aknalauale ja avas telefoniraamatu. Tal kulus ainult mõni minut kontrollimiseks, et Skåne selles piirkonnas elab ainult üks Birgitta Medberg. Ta helistas infosse ja küsis, kas kuskil mujal Rootsis elab veel mõni Birgitta Medbergi nimeline inimene. Ainult mõned üksikud. Ja Skånes elas vaid üks kultuurigeograaf.

      Linda jätkas innukalt ja kannatamatult lugemist, kuni jõudis viimase, arusaamatu sissekandeni, mis rääkis miinidest, ohtudest. Aga Birgitta Medbergi kohta polnud rohkem enam midagi.

      Kiri, mõtles ta. Anna kaob. Paar nädalat enne seda on ta saanud kirja Birgitta Medbergilt, kes samuti kaob. Keset seda kõike ka isa, keda Anna pärast kahtekümmet nelja aastat keset Malmö tänavat enda arvates näeb.

      Linda otsis korteri läbi. Kiri peab ju kuskil ometi olema. Ta ei vabandanud enam mõttes selle pärast, et Anna sahtlites sorib. Kuid kirja ei olnud. Korteri läbiotsimiseks kulus kolm tundi. Ta leidis muid kirju. Kuid ükski neist polnud Birgitta Medbergi kirjutatud.

      Korterist lahkudes võttis Linda Anna autovõtmed kaasa. Ta sõitis sadamasse, sõi sealses kohvikus ühe võileiva ja jõi teed. Kui ta minema hakkas, naeratas talle umbes temavanune mees. Mehel oli seljas õline kombinesoon. Võttis natuke aega, enne kui ta taipas, et mees oli üks tema gümnaasiumiaegsetest klassikaaslastest. Nad tervitasid. Linda püüdis asjatult tema nime meelde tuletada. Mees pühkis käe puhtaks ja ulatas selle Lindale.

      „Ma purjetan,” sõnas ta. „Vana ühemastiline, mootor jupsib. Sellepärast ma olengi üleni õline.”

      „Ma tundsin su kohe ära,” ütles Linda. „Ma olen nüüd tagasi.”

      „Mis sa siin teed?”

      Linda kõhkles. Ta ei teadnud, miks, kuid talle meenusid isa jutustatud lood neist kordadest, mil ta polnud end politseinikuna tutvustanud. Kõigil politseinikelon salauks, oli isa öelnud. Nad valivad mõne muu identiteedi, mida vahel kasutada. Martinsson on kinnisvaramaakler, ja kadunud Svedberg rääkis, et ta on buldooserijuht. Minu teine mina on Eslövi olematu keeglihalli juhataja.

      „Ma lõpetasin politseikooli,” ütles Linda.

      Samal hetkel tuli talle meelde. Õlise mehe nimi oli Torbjörn. Too vaatas Lindat naeratades.

      „Ma arvasin, et sa tahtsid sadulsepaks saada.”

      „Mina samuti. Aga ma muutsin meelt.”

      Ta tegi liigutuse, et minema hakata. Mees sirutas uuesti käe.

      „Ystad on väike linn. Me kohtume kindlasti veel.”

      Linda kiirustas auto juurde, mille ta oli vana teatrihoone taha parkinud. Mida nad küll arvavad? mõtles ta. Miks tuleb Linda siia võmmina tagasi? Vastus jäi samamoodi leidmata nagu kirigi.

      Ta sõitis Skurupisse, parkis auto väljaku äärde ja hakkas minema Birgitta Medbergi maja poole. Trepikojas lõi vastu söögilõhn. Ta andis ukse taga kella, keegi ei tulnud avama. Ta kuulatas ja hõikas siis läbi postkastipilu. Veendunud, et kedagi pole kodus, võttis ta välja muukraua. Ma alustan oma karjääri politseis uste lahtimuukimisega, mõtles ta ja märkas, et tõmbub higiseks. Siis lipsas ta korterisse. Süda tagus valjusti. Ta kuulatas ja kõndis siis vaikselt läbi korteri. Ta otsis selle läbi ja oli kogu aeg hirmul, et keegi võib koju tulla. Tegelikult ta ei teadnudki, mida ta otsib, vaid tahtis leida ainult mingit kinnitust Anna ja Birgitta Medbergi vahelisele kontaktile või seosele.

      Ta oli juba alla andmas, kui leidis rohelise kirjutuslauakatte alt paberi. See polnud kiri, vaid tükike mingist kaardist. Vanaaegse maamõõtjakaardi ähmase teksti ja piirjoontega fotokoopia.

      Linda pani laualambi põlema. Hädavaevu õnnestus tal tekstist aru saada: „Rannesholmi ümbruse maavaldused”. Tegemist oli ilmselt lossiga, kuid kus see asub? Raamaturiiulis oli ta märganud Skåne kaarti. Ta laotas selle lahti. Rannesholm oli kõigest mõnikümmend kilomeetrit Skurupist põhja pool. Linda vaatas uuesti teist kaarti. Ehkki koopia oli viletsa kvaliteediga, arvas ta sellel aimavat mingeid märkusi ja nooli. Ta pistis mõlemad kaardid taskusse, kustutas tule ja kuulatas kaua postkastiluugi juures, enne kui ettevaatlikult korterist lahkus.

      Kell oli juba neli, kui ta Rannesholmi ja selle maadel asuva kahe väiksema järve ümbruses kulgevate matkaradade parklasse sõitis. Mida ma teen? mõtles ta. Leiutan mingit seiklust või muinasjuttu, et aeg kiiremini läheks? Ta lukustas auto ja mõtles, et on oma nähtamatust mundrist väsinud. Ta läks järve äärde. Lainetel ujus luigepaar. Lääne poolt oli tulekul vihm. Ta vedas jopeluku kinni ja võdistas end. Veel on suvi, kuid juba läheneb sügis. Ta vaatas parkimisplatsil ringi. See oli tühi, ainsana seisis seal Anna auto. Linda läks veepiirile ja hakkas kive vette loopima. Anna ja Birgitta Medbergi vahel on seos, mõtles ta. Aga ma ei tea, mis neil ühist on.