vastas Vanja.
„Ma oletan, et ta läks autoga.”
„Tal on punane motoroller. See on nelikümmend aastat vana.”
„Punane motoroller? Nelikümmend aastat vana?”
„Tolleaegsed motorollerid olid punased. Mina polnud siis veel sündinudki. Aga ema on sellest rääkinud. Ta kuulub mingisse veteranmopeedide ja – rollerite klubisse. See asub Staffanstorpis. Ma ei saa aru, miks tal seda vaja on. Aga talle meeldib nende rollerihulludega suhelda.”
„Te ütlesite, et ta jäi aasta tagasi leseks. Kas olete tema juures tähele pannud mingeid märke depressioonist?”
„Ei. Kui te arvate, et ta tegi enesetapu, siis te eksite.”
„Ma ei arva midagi. Aga mõnikord oskavad ka kõige lähedasemad inimesed oma tõelisi tundeid väga osavasti varjata.”
Linda vahtis oma isale üksisilmi otsa. Isa heitis talle kiire pilgu. Me peame sellest rääkima, mõtles Linda. Minust on vale mitte rääkida talle tollest korrast, kui ma sillapiirde peal kõõlusin. Ta arvab, et ainuke kord oli siis, kui ma omal käsivarsi lõikusin.
„Ta ei teeks endaga kunagi midagi. Väga lihtsal põhjusel. Ta ei paneks oma lapselapsi mitte iialgi niisugusesse šokiolukorda.”
„Kas ta võis kellelegi külla minna?”
Vanja süütas sigareti. Tuhka pudenes ta riietele ja põrandale. Linda mõtles, et naine ei sobi oma ema korterisse mitte sugugi.
„Minu ema on loomu poolest vanamoodne. Ilma ette teatamata ta külla ei läheks.”
„Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis pole ta haiglasse sattunud. Seega pole mingit õnnetust juhtunud. Aga kas ta põeb mingeid haigusi? Kas tal pole mobiiltelefoni?”
„Ema on terve. Tema eluviisid on tervislikud ja lihtsad. Mitte sellised nagu minul. Aga ega munakaupmees just väga palju liikuda ei saa.”
Vanja laiutas käsi, otsekui väljendades jälestust oma keha vastu.
„Ja mobiil?”
„Tal on mobiiltelefon, aga see on alati välja lülitatud. Ehkki nii mina kui õde oleme talle korduvalt peale käinud.”
Toas jäi vaikseks. Kõrvalkorteris mängis summutatult raadio või televiisor.
„Teil pole siis aimugi, kuhu ta minna võis? Kas keegi teab, millega ta hetkel tegeleb? Kas ta pidas päevikut?”
„Minu teada mitte. Ema töötas üksi.”
„Kas seda on ka varem juhtunud?”
„Et ta ära kaob? Ei, mitte kunagi.”
Linda isa otsis jopetaskust märkmiku ja pliiatsi ning küsis Vanjalt täisnime, aadressi ja telefoninumbrit. Linda pani tähele isa võpatust, kui naine oma perekonnanime ütles – Jorner. Wallander peatus ja vaatas enne pilgu tõstmist märkmikku.
„Teie ema nimi on Medberg. Kas te saite Jorneriks pärast abiellumist?”
„Minu mehe nimi on Hans Jorner. Ema neiupõlvenimi on Lundgren. On see tähtis?”
„Hans Jorner. Kas see võib olla Limhamni kruusafirma vana direktori poeg?”
„Jah. Noorim poeg. Mis siis?”
„Lihtsalt uudishimust küsin.”
Kurt Wallander tõusis püsti, Linda järgis tema eeskuju.
„Kas teil on midagi selle vastu, kui me siin natuke ringi vaatame? Kas teie emal on töökabinet?”
Vanja viipas käega ja hakkas seejärel läkastades köhima. Nad läksid kabinetti, selle seinad olid kaetud kaartidega. Kirjutuslaual olid paberid ja kaustikud korralikult virnades.
„Mis see oli?” küsis Linda vaikselt. „Nimega?”
„Räägin hiljem. See on ebameeldiv lugu. Toob meelde vanad mälestused.”
„Mis ta ütleski? Munakaupmees?”
„Jah,” vastas Wallander. „Kuid tema mure on siiras.”
Linda võttis kirjutuslaualt paar paberit. Isa oli hetkega tema juures.
„Sa võid siin olla, võid kuulata ja vaadata. Kuid sa ei tohi midagi puutuda.”
„Ma tõstsin ju ainult üht paberit!”
„Sedagi on juba ühe võrra liiga palju.”
Linda läks toast pahaselt välja. Loomulikult on isal õigus. Kuid sellegipoolest ei meeldinud talle see toon. Ta noogutas põgusalt Vanjale, kes endiselt köhis, ja läks trepist alla. Tuulisele tänavale astudes kirus ta endamisi oma lapsikut reaktsiooni.
Kümme minutit hiljem astus isa välisuksest välja.
„Mis juhtus? Mida ma valesti tegin?”
„Ei midagi. Asi on unustatud.”
Linda laiutas otsekui vabandust paludes käsi. Isa keeras autoukse lukust lahti. Tuul rebis nende riideid. Nad istusid autosse. Wallander pistis võtme lukku, kuid ei keeranud seda.
„Sa panid tähele mu üllatust, kui see kohutav inimene ütles, et ta nimi on Jorner. Asi ei läinud sugugi paremaks, kui ma taipasin, et ta on abielus vana Jorneri pojaga.”
Wallander urises endamisi ja pigistas tugevasti rooli. Siis hakkas ta rääkima.
„Kui me Kristinaga väikesed olime ja isa maalis, siis juhtus ju mõnikord, et tähtsad ninad tulid oma luksautodes isa töid ostma. Raha meil tol ajal ei olnud. Ema pidi tööd tegema. Tal polnud ju mingit haridust, nii et põhimõtteliselt oli tal valida vabrikutöö ja majateenija ameti vahel. Ta valis teise võimaluse ja sattus perekond Jorneri juurde, ehkki ta elas kogu aeg kodus. Vana Jorner – tema nimi oli Hugo – ja tema naine Tyra olid hirmsad inimesed. Nende jaoks polnud ühiskond viiekümne aasta jooksul muutunud. Nende jaoks oli olemas vaid ülemklass ja alamklass, muud midagi. Mehe arusaamad olid eriti jäigad.
Ühel hilisõhtul tuli ema nuttes koju. Isa ei küsinud tavaliselt kunagi, kuidas tal päev läks. Mina istusin diivani taga põrandal ja kuulasin ega unusta seda kunagi. Jornerite juures oli olnud pidu. Külalisi väga palju ei olnudki, lauas istus ehk kaheksa inimest. Ja ema pidi lauas teenima. Kohvijoomise ajal, kui rahvas ja ennekõike Hugo hakkasid pisut vinti jääma, kutsusid nad ema ja käskisid tal redeli tuua. Ma mäletan iga sõna ja seda, kuidas ema, nutt kurgus, seda kõike rääkis. Ta tõi redeli. Külalised istusid ümber laua ja sadistlik Hugo käskis emal redeli otsa ronida. Ema tegi, nagu kästud, ja siis küsis Hugo, kas ema sealt redeli otsast ikka näeb, et on unustanud ühele külalistest kohvilusika lauale panna. Pärast seda saatis ta ema redeliga minema ja ema kuulis, kuidas seltskond tema üle naerab ning klaase kokku lööb.
Ema hakkas uuesti nutma, kui oli oma loo lõpuni rääkinud, ja ütles, et ei lähe enam kunagi sinna tagasi. Ja isa oli nii raevus, et tahtis kuurist kirve tuua ja minna sellega Jorneril pead lõhki lööma. Aga ema rahustas ta loomulikult maha. Ma ei unusta seda mitte kunagi. Võisin tol ajal olla kümne- või kaheteistkümneaastane. Ja nüüd saan siin majas selle perekonna ühe miniaga kokku.”
Ta käivitas järsu liigutusega mootori. Linda sai aru, et mälestused ärritasid isa. Nad sõitsid Skurupist ära. Linda vaatas maastikku ja üle põldude kulgevate pilvede varje.
„Ma mõtlen tihti oma vanaema peale. Ta suri ju tükk aega enne minu sündimist. Põhiliselt imestan vist selle üle, kuidas keegi suutis minu vanaisaga abielus olla.”
Wallander pahvatas naerma.
„Mamps ütles tavaliselt, et kui isa natuke soolaga hõõruda, siis tegi ta kõik, mis talle öeldi. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Inimest soolaga hõõruda? Aga ema oli lõputult kannatlik.”
Ta vajutas ägedalt pidurile ja suunas auto järsult teepeenrale. Ohtlikku olukorda tekitades kihutas neist mööda lahtine sportauto. Isa vandus.
„Tegelikult peaksin ma selle tüübi kinni võtma,” ütles ta.
„Miks