ei meeldi,” jätkas ta. „Ma usun, et kogu Vanja Jorneri jutt on õige. Tema mure polnud teeseldud. Ma usun, et Birgitta Medberg on kas haigeks jäänud, ta on täiesti ootamatu meeltesegaduse tagajärjel kuhugi kadunud, või siis on midagi juhtunud.”
„Kas kuritegu?”
„Ma ei tea. Aga minu vaba päev on nüüd arvatavasti läbi. Ma viin sind koju.”
„Tulen koos sinuga politseimajja. Lähen sealt jala.”
Wallander parkis auto politseimaja alla garaaži. Linda läks tagauksest välja, tõmbus tugeva tuule kätte sattudes küüru ega teadnud järsku enam, mida ta peaks tegema. Kell oli saanud neli, tuul oli külm, nagu läheneks kiiresti sügis. Ta hakkas kodu poole minema, kuid muutis siis meelt ja suundus Anna kodutänavasse. Ta vajutas ukse taga kella, ootas ja lükkas ukse lahti.
Tal kulus ainult mõni sekund arusaamisele jõudmiseks, et midagi on juhtunud. Esialgu ei teadnud ta, mis täpselt. Siis taipas ta, et keegi on korteris käinud. Ta lihtsalt teadis seda. Siis märkas ta, et midagi on puudu. Ta seisis elutoa uksel ja otsis seda, mis on nüüd teisiti. Kas miski on kadunud? Mingi asi seina pealt? Ta läks raamaturiiuli juurde ja tõmbas käega üle raamatuselgade. Midagi polnud puudu.
Ta istus tooli, kus enamasti istus Anna, ja vaatas ringi. Midagi oli muutunud, selles oli ta täiesti kindel. Aga mis? Ta tõusis püsti ja läks akna alla, et ruumi teise nurga alt näha. Sel hetkel ta märkaski. Ühel seinal oli Berliinist pärit kunstiplakati ja vana baromeetri vahel rippunud väike klaastahvel liblikaga. Liblikapilt oli nüüd kadunud. Linda raputas pead. Kas ta kujutab endale seda lihtsalt ette? Ei, pilt oli kadunud. Ta mäletas, et kui ta viimati korteris käis, rippus pilt oma kohal. Kas Henrietta võis siin käia ja selle ära viia? See ei tundunud loogilisena. Ta riputas jope nagisse ja kõndis aeglaselt läbi korteri.
Alles siis, kui ta Anna riidekapi ukse lahti tegi, sai talle täiesti selgeks, et keegi on korteris käinud. Kapist oli riideid puudu, võib-olla oli kadunud ka üks kohver. Linda teadis seda, sest tavaliselt olid Anna riidekapi uksed lahti. Linda oli mõni päev enne Anna kadumist käinud magamistoast telefoniraamatut võtmas, kui oli hetkeks korterisse üksi jäänud. Ta istus voodi peale ja püüdis mõelda. Siis märkas ta kirjutuslaual lebavat päevikut. Päevik on alles, mõtles ta. Ja see on vale. Või õigemini: see tähendab, et siin ei käinud Anna. Ta võis tulla riideid võtma, ta võis koguni sinise liblika kaasa võtta. Aga ta poleks iialgi päevikut maha jätnud. Mitte mingil juhul.
13
Linda püüdis näha, mis on juhtunud. Ta oli tühjas ruumis, uksest sisse astumine oli nagu läbi veepeegli minek ja vaikivasse ning võõrasse maastikku sukeldumine. Ta püüdis õpitut meenutada. Seal, kus midagi on juhtunud, on alati jälgi. Aga on siin üldse midagi juhtunud?
Polnud vereplekke, midagi polnud katki tehtud, kõik oli tavapärases heas korras. Kui jätta kõrvale, et koos kohvri ja mõne riideesemega on kadunud väike liblikapilt. Ometigi peaks ju mingeid jälgi olema. Isegi siis, kui see oli tõesti Anna ise, kes siin käis, pidi ta end oma korteris kutsumata külalisena tundma.
Linda kõndis korteri mõned korrad aeglaselt läbi, kuid ei märganud midagi muud, mis oleks muutunud või kadunud. Siis kuulas ta läbi vilkuva punase tulukesega uuest kõnest märku andva telefonivastaja. Oli tulnud kolm uut kõnet. Me anname hääle enda valdusest ära, mõtles Linda. Levitame seda sadadele vastajatele üle kogu maailma. Hambaarst Sivertsson tahab iga-aastase kontrolli aega muuta ja palub tal õele helistada, keegi Mirre helistab Lundist ja küsib, kas Anna tuleb Båstadi kaasa või mitte. Ja lõpuks Linda ise, tema hõige ja klõps, kui ta telefoni kinni vajutas.
Laual oli märkmik. Linda otsis sellest hambaarst Sivertssoni nime ja valis numbri.
„Hambaarst Sivertsson.”
„Minu nimi on Linda Wallander. Lubasin Anna Westini automaatvastajat kuulata. Ta on mõneks päevaks ära sõitnud. Tahtsin lihtsalt küsida, mis kuupäeval ja mis kell tal hambaarst on?”
Õde tuli natukese aja pärast telefoni juurde tagasi.
„Kümnendal septembril kell üheksa.”
„Mul tuleks talle seda võib-olla meelde tuletada.”
„Anna ei unusta oma hambaarsti aegu tavaliselt kunagi ära.”
Linda lõpetas kõne ja püüdis leida Mirre telefoninumbrit. Ta mõtles oma täis soditud märkmiku peale, mille kaasi oli ta juba mitu korda teibiga parandanud. Miski takistas tal uut märkmikku ostmast. See oli nagu mälestuste album. Üle kriipsutatud telefoninumbrid, mis ei viinud enam kuhugi, vägagi isiklikul kalmistul rahus puhkavad telefoninumbrid. Mõneks minutiks unustas ta Anna ja pöördus mõttes tagasi metsa, isa ja tema puude juurde. Ta tundis õrnust, justkui aimaks ta, milline oli isa lapsena olnud. Väike poiss suurte mõtetega, võib-olla olid need mõtted mõnikord liigagi suured olnud. Ma tean temast liiga vähe, mõtles ta. Pealegi see, mida ma arvan temast teadvat, osutub sageli valeks. Isa ise ütleb nii, ja ma arvan ise samamoodi. Ma olen alati ette kujutanud, et ta on sõbralik mees, mitte eriti terava mõistusega, kuid visa ja väga hea vaistuga. Nüüd pole ma selles enam kindel. Ma usun, et ta on hea politseinik. Aga ma kahtlustan, et ta on sügavalt sentimentaalne inimene, kes salaja arvatavasti armastab ja unistab väikestest romantilistest kohtumistest ja põhimõtteliselt vihkab teda ümbritsevat enamasti arusaamatut ja julma tegelikkust.
Ta tõmbas tooli aknale lähemale ja hakkas lehitsema raamatut, mis Annal pooleli oli. See oli ingliskeelne ja jutustas Alexander Flemingist ning penitsilliinist. Linda libistas silmad üle lehekülje ja taipas, et tal on tekstist raske aru saada. Teda üllatas, et Anna sai raamatu lugemisega hakkama. Nad olid juba ammu omavahel arutanud, et peaks oma keeleoskuse parandamiseks Inglismaale sõitma. Võib-olla oli Anna selle unistuse teoks teinud? Ta pani Flemingi raamatu kõrvale ja lehitses paksu märkmiku aeglaselt läbi. Iga lehekülg oli nagu keerulises matemaatikatunnis tihedalt täis kirjutatud klassitahvel. Igal pool oli ülekriipsutusi ja viiteid. Linda pidi vägisi naeratama, kui leidis oma vana telefoninumbri, lisaks ka veel kahe kunagise peigmehe omad, kelle ta oli juba ammu täiesti unustanud. Mida ma otsin? mõtles ta. Ma otsin Anna jäetud salajast jälge. Aga miks see peaks tema märkmikus olema?
Ta lehitses edasi, aeg-ajalt ärritas teda tunne, et ta tungib lubamatult Anna kõige salajasemasse ja isiklikumasse maailma. Ma olen üle teda ümbritseva tara roninud, mõtles ta. Minu kavatsused on seejuures head. Kuid ometigi on see kõik ebamugav. Katkise märkmiku vahele olid siia-sinna torgatud erinevad paberid. Ajalehest välja lõigatud artikkel reisist Reimsi meditsiinimuuseumi, mõned Lundi ja Ystadi rongipiletid.
Linda võpatas. Ühele leheküljele oli Anna kirjutanud tugevate punaste tähtedega „isa” ning üheksateistkümnest numbrist, üksnes ühtedest ja kolmedest koosneva telefoninumbri. Seda numbrit pole olemas, mõtles Linda. Salajase linna sama salajase koodiga telefoninumber, kuhu kogunevad kõik kadunud inimesed.
Tal tekkis tahtmine märkmik kinni lüüa. Kui Annat pole juures, ei ole tema asi Anna elus sorida. Kuid ometigi ta jätkas. Paljud telefoninumbrid üllatasid teda. Anna oli hoolikalt üles märkinud valitsuskabineti telefoninumbri ja peaministri sekretäri nime. Mida Anna temast võiks tahta? Märkmikus oli ka Madridis elava Rauli-nimelise mehe number. Selle kõrvale oli Anna joonistanud südame ja hiljem selle ägedalt läbi kriipsutanud. Meile oleks tulnud õpetada teooriat ja praktikat, kuidas inimeste märkmikke tõlgendada, mõtles Linda.
Kuid kui ta oli kogu märkmeraamatu läbi vaadanud, pakkus talle huvi endiselt ainult üks number. „Lundi kodu” oli Anna kirjutanud. Linda kõhkles hetke. Siis valis ta numbri. Telefonile vastas otsekohe keegi mees.
„Peter kuuleb.”
„Ma otsin Annat.”
„Vaatan järele, kas ta on siin.”
Linda ootas. Taustal oli kuulda muusikat. Lugu tuli talle tuttav ette, kuid laulja nimi talle ei meenunud.
Peter tuli telefoni juurde tagasi.
„Teda pole siin.”
„Kas teate, millal ta tagasi tuleb?”
„Ma ei tea isegi seda, kas ta on