Medvedeva oli oma töös kaks korda riskinud, kuid mõlemal puhul teenis see risk tema ülesannet: õpetada ja valgustada – olgu või seesugusel jääajal.
Direktor heitis pilgu kellale. Kell oli seitse läbi ja tal polnud kusagile mujale minna. Ta ohkas, mööndes endamisi, et oli hakanud voodist või vannist välja ronides või eriti maitsvat suppi süües valjusti ohhetama. Ta oli viiekümne kahe aastane. Ja vananes aina.
Medvedeva sulges silmad ja mõtles Benja Goldeni peale. Direktorile meeldis, kui Benja koolis ringi liikus, ja kui mees teda oma mängleval pilgul vaatas, punastas ta. Mõnikord nägi ta Goldenit öösel unes. Medvedeva teadis, et seda meest oleks tore suudelda, ning tal oli tunne, et mehe käte puudutus võiks teha temastki teise inimese. Kindlasti läheksid tema juuksed paksemaks ning nahk muutuks nägusaks ja päevitunuks nagu Minka emal Daška Doroval. Selle mehega saaks temastki naine, kes direktor alati oli tahtnud olla.
Siis raputas ta pead. Golden oli risk ja mitte üksnes sellepärast, et doktor Rimm tema õpetamisstiili laitis, nimetades seda „parteivastaseks väikekodanlikuks tsirkuseetenduseks”. Direktor Medvedeva ei teadnud loomulikult Goldeni juhtumi üksikasju – neid teadsid vaid organid, salapolitsei, ent ta teadis siiski, et keegi polnud oodanud Goldenit tagasi vangist või asumiselt või kus iganes ta oli olnud. Organid ei olnud takistanud Medvedevat meest palkamast, nii et ilmselt nad olid teda kontrollinud ja ta õigeks mõistnud, ent kui tahes võluv ja ülevoolav Golden ka oli, siiski võis ta direktor Medvedeva hävitada.
„Kas te siis ei tea, kes Golden on? Tal on laubal Kaini märk. Ta on nagu pidalitõbine!” oli Rimm talle sosinal öelnud. „Ta on „õnnelik laip”. Ta on surnust ellu ärganud.”
„Aga praegu on ta elus,” oli direktor vastanud. „Ja see on oluline.”
Direktor lehitses jälle aruannet, ent tema mõtted keerlesid ikkagi Goldeni ja Andrei ümber. Andreiga oli asi kindlam kui Goldeniga, aga ka tema võis direktorile ohtlikuks osutuda. Sest mitte keegi ei teadnud, eriti mitte Andrei, et direktor oli ta kooli vastu võtnud mitte tema määritud taustast hoolimata, vaid just selle pärast. Ja ta maksis õppemaksu kinni omaenda palgast.
Jah, mõtles direktor Medvedeva nüüd, ma võin olla üksik ja ma võin vananeda, kuid ma usun, et igaüks võib lunastuse ära teenida, olgu ta kes tahes.
6
Andrei astus Granovski majast pimestavasse päevavalgusse. Gorki tänaval, Moskva peatänaval, möödus ta mundris sõduritest, kes polnud temast kuigi palju vanemad ja kes seal oma kallimate seltsis lõbusalt aega veetsid. Nende muretu rõõm oli nakkav. Andrei oli veendunud, et tema elu oli muutunud, ja ta ei suutnud ära oodata, millal saab rääkida emale, kuidas Satinovid elavad, rääkida seltsimees Satinovi jäisest väärikusest, George’i vihjetest seoses Romantiliste Fatalistide Klubiga ja nende esoteerilistest rituaalidest. Ja siis nägi ta seda tüdrukut. Pikakasvulist blondi tüdrukut, kes läks üle Gorki tänava, vaatamata ümberringi, nii et autod kõikjal tema ümber äkitselt pidurdasid. Tüdrukul oli seljas pikkade varrukatega ja kaelani kinninööbitud puuvillane koolipluus, ehkki oli soe suveõhtu. Ta sisenes sihikindlalt Moskva parimasse raamatukauplusse, Raamatumajja.
Andreil ei olnud raha ja ta oli juba hilinenud õhtusöögile, ent siiski läks ta tüdruku kannul kauplusse. Esiplaanile olid seatud Marxi, Lenini ja Stalini teosed koos Simonovi sõjaluuletuste, Gorki ja Fadejevi romaanide ning Konstantin Romaškini (jah, Serafima isa) stsenaariumidega. Ja kus see tüdruk siis oli?
Andreid rahustas ja ühtlasi vaimustas otsekohe uute raamatute terav liimi ja värske naha lõhn koos vanade raamatute kopituslõhnaga, mis olid riiulitel peaaegu kõdunenud. Ta uuris üliõpilasi ja pensionäre, märkas üht kuldkollaste juustega daami fuksiaroosas pükskostüümis, üht valitsusametnikku sinises ülikonnas ja nokkmütsis, ent ei mingit märki Serafimast.
Andreil polnud mingit plaani ega erilist kavatsust ning kui ta kaupluse teisele korrusele ronis, valdas teda lihtsalt suvepäeva ja Satinovide juures joodud tee mõjul tekkinud lootus. Võib-olla oli ta Serafimat lihtsalt ette kujutanud, mõtles Andrei, silmitsedes enda ümber riiulitel paiknevaid uhkelt nahka köidetud raamatuid. Ta läks kaugemale raamaturiiulite metallist padrikusse. Ja siis, nii nagu jahimees haistab hirve kiiret hingamist puude vahel, tajus ta, et tüdruk on seal. Andrei tõmbas riiulist välja Ernest Hemingway raamatu ning nägi läbi tekkinud avause piiludes Serafimat. Tüdruk lehitses agaralt mingit raamatut, nagu otsiks mõnd kirjarida. Ta pea oli küljele kallutatud, seda armsat kommet oli Andrei juba klassis tähele pannud.
„Serafima!”
Tüdruk võpatas. Kuldsete sädemekestega roheliste silmade pilk peatus küsivalt Andreil. „Õpetaja Satinova soovitas Hemingwayd ja ma leidsin siit „Kellele lüüakse hingekella”, aga sina uurid … ah, Galsworthyt. „Forsyte’ide saaga”. Kas ei räägi see mitte Londoni kodanlikust dünastiast?”
„Ja mis siis?” küsis Serafima.
Andrei nägi tema käes ka teist raamatut. „„Süütuse aeg”? Edith Wharton New Yorgi kõrgkodanluse tavadest ja röövkapitalismist?”
Serafima heitis pilgu raamatule, justkui oleks üllatunud seda enda käes nähes, ja siis jälle Andreile otsa. Tüdruku terav vaade pani Andreid tundma, et ta on tõesti tüütu.
„Kui ma loeksin Fadejevit, kas see valgustaks mu iseloomu kuidagi teisiti kui Whartoni või Ahmatova lugemine? Kas sa otsustad minu üle selle järgi, mida ma loen?”
„Ei, muidugi mitte.” Kohmetult üritas Andrei teist teemat üles võtta. „Kuidas see Edith Whartoni raamat tundub?”
„Need seal on täpselt nagu meie enda parunid ja vürstikesed. Meie maailm on täpselt samasugune nagu Edithi maailm – ainult et meil kehtib surmanuhtlus.” Tüdruk naeratas Andreile ning poiss tundis, et õhtupäike paistab otse tema peale. Ta märkas, et Serafima esihammaste ühtlases reas on üks väga terava tipuga hammas.
Siis heitis ta murelikult pilgu ümberringi: keegi ei olnud Serafimat kuulnud. Inimeste jaoks nagu Serafima olid asjad teistmoodi, ütles Andrei endale. Tema võis öelda, mida tahtis.
„Ma pean minema.” Serafima asetas raamatud riiulile tagasi ja suundus trepi poole. „Muuseas, miks sa mind jälitad?”
„Ma ei … ma lihtsalt juhtusin otsima samu raamatuid.” Andrei teadis, et selles ümbruses vastu pidamiseks tuleks olla parem valetaja. „Ma olin Raamatumajast kuulnud, aga mul polnud tänaseni aega sisse astuda …”
Serafima heitis talle üle õla pilgu. Nad olid nüüd väljas tänaval ja hetke pärast pidi Andreiga hüvasti jäetama.
„Ma lähen Suurde Teatrisse uut Prokofjevi balletti vaatama …” alustas tüdruk, kuid ta sõnad summutas kummide vilin.
Lahtise katusega Packard oli teinud Gorki tänaval tagasipöörde ning sööstis nüüd nende poole sellise hullumeelse kiirusega, et rattad sillutisel vingusid.
Andrei tõmbas Serafima kõrvale, tundes samal ajal parfüümi lõhna tüdruku kaelal.
„Taevake, ta oleks meile äärepealt otsa sõitnud. Mihuke idioot!” hüüatas Andrei.
„Hei, Serafima!” hüüdis autojuht. Tal oli sigaret hammaste vahel ja seljas õhujõudude kindrali õlakutega vorm. „Ma olen tahtnud sind üles otsida sest ajast saadik, kui me kooli juures kohtusime. Tahtsin sind üllatada ja su kooliväravate juurest peale võtta. Kas poleks see sinu mainele hästi mõjunud? Tead, ka mina ja mu õde käisime 801. koolis. Kuidas läheb sel lesbilisel nõial, teie direktoril, ja tol lollil eputisel Rimmil?”
„Nemad kummitavad meid endiselt,” vastas Serafima külmalt.
Andrei tajus tüdruku umbusku ja ebamugavustunnet.
„Tahtsin just Kokteilisaalis ühe napsu teha. Hüppa peale, kullake.”
„Tänan, aga ma praegu ei saa. Mul on kodutööd teha.”
„Ega su ema ei pahanda, olen selles kindel. Tema hindab mind. Mulle meeldivad tema filmid. Tule!”
Nüüd ronis autost välja