tänavatüdrukuid. Teed olid täis veoautosid ja iseliikuvaid suurtükke ning jalaväe rohelistes ja mereväe sinistes mundrites sõdurite tõttu, kes kõik olid saabunud, et marssida mööda Stalini pilgu alt, ei pääsenud keegi Valgevene vaksalisse.
Kogunemisel koolis number 801 kuulutas direktor Medvedeva välja pioneeride nimed, kes lähevad matkale.
„Mulle ei meeldi matkad,” sosistas Senka Dorov, kes istus Andrei kõrval. „Seal pole mugavusi ja toit on jäle. Miks tahavad kõik Nõukogude Liidus nii hirmsasti laagrisse minna?”
Kuid Andrei silmitses romantilisi fataliste. Seal nad kõik olid, kõik koos, paar pinki kaugemal: Minka ja George, Vlad, kahvatum kui kunagi varem, Nikolaša koos Rosa Šakoga, kelle silmad paistsid alati poolkinni olevat. Aga kus oli Serafima? Kuidas Andrei ka ei püüdnud, ei suutnud ta tüdrukut leida.
Lõunavaheajal põrkas Andrei kokku George’i ja Minkaga, kes tormasid mööda keskmist koridori väljakäigu poole. Neile järgnes doktor Rimm.
„Pea püsti, tüdruk!” hüüdis Rimm Minkale. „Kord peab olema. Maailma pilgud on pööratud Moskvale. Paraadini on vaid viis päeva. Elagu Stalin. Ära sa seal muiga midagi, Andrei Kurbski – ja särk püksi!”
Kui Rimm oli möödunud, tõmbas George Andrei riidehoidu. „Kas oled Rimmi juures midagi erilist tähele pannud?” sosistas ta.
„Ta on paraadi pärast elevil,” arvas Andrei.
„Ei, sa tobu, see on hoopis armastusest,” ütles Minka.
„Te pole talle ometi uut kirja saatnud? Mida rohkem te neid saadate, seda hullem on lugu, kui ta sellest kunagi teada peaks saama.”
„Kuidas see võiks juhtuda?” naeris George. „Me saatsime talle ekstra kirju võiduparaadi ajaks. Ja sellise paneme kohe praegu posti.” George näitas Andreile kirja.
KÕIGE KALLIM ÕPETAJA!
UNISTAN SELLEST, KUIDAS SA LAULAD PATRIOOTLIKKU LAULU VÕIDUPARAADI AUKS. KUI MIND ARMASTAD, OO BOLŠEVISTLIK ÖÖBIK, SIIS LAULA, LAULA VALJULT!
SINU TATJANA
Andrei ei näinud Serafimat enne, kui sama päeva õhtupoolikul väravate juures.
„Ma kuulsin, et sind võeti Romantiliste Fatalistide Klubisse.” Sera-fima tuli Andrei juurde selja tagant ja sosistas talle seda kõrva. Andrei võpatas.
„Kindlasti käskisid sina neil seda teha.”
„Miks peaks keegi mind kuulama?” Tüdruk naeratas ja nad astusid läbi Kuldväravate.
„Kas ka sina mängid Mängu?” küsis Andrei, püüdes meeleheitlikult tüdrukut veel kinni pidada. „Sulle sobiksid need kostüümid.”
Serafima seisatas, pea tuttavlikult küljele kallutatud, ja Andrei tundis, et hetkeks vaatas tüdruk teda täie tähelepanuga. „Sa tahad öelda, et ma olen vanamoodne?”
„Mulle meeldib, kuidas sa riides käid.”
„Sa siis imetled mu bolševistlikku tagasihoidlikkust?”
„See teeb sind lihtsalt veelgi …”
„Või Andrei teeb komplimente?” katkestas tüdruk teda. „Kas meil pole siin juba küllalt romantikuid?”
„Aga võiduparaadile sa ju tuled?”
„Küllap vist.”
„Sa ei tundu olevat eriti elevil.”
„Elevil on mu vanemad. Mind aga need haubitsad ja tankid eriti ei huvita.” Serafima kummardus Andreile lähemale. „Aga pärast toimuvat Mängu ootan ma küll.”
„Miks see kõik nii saladuslik on?”
„Kas sa siis ei mõista? Meie vandenõude ajastul on kõik salajane. Isegi see, kui käiakse piknikul või loetakse luulet.”
Nad olid vahepeal tänavale jõudnud ning Serafima lehvitas ja oligi läinud.
Andrei kõhkleb hetke või paar – ja järgneb siis tüdrukule. Serafima ei pane teda tähele, ta viibib nii täielikult omaenda maailmas. Tüdruk lükkab juuksed näo eest tagasi ja kui ta veidi pead pöörab, nii et tema lauba täiuslik kumerus paistab, näeb Andrei, et ta huuled liiguvad, nagu räägiks ta kogu aeg iseenda või kellegi teisega. Tüdruk läheb edasi mööda Ostoženka tänavat, möödub Kremlist, läheb siis edasi mööda Gorki tänavat ja siseneb Raamatumajja. Ta läheb trepist üles, välismaiste raamatute osakonda. Vaatab jälle samu raamatuid. Ja siis lahkub taas.
Serafima heidab sageli pilgu taevasse, silmitseb puid ja majade kaunistusi. Kolm sõdurit näitavad talle näpuga ja vilistavad. Ta läheb edasi mööda mingit teist tänavat ja mehed vaatavad talle järele. Aga Serafima ei märka neist ühtki. Mitmel korral on Andreil tahtmine öelda: „Oota! Pea kinni!”
Ta ihkab teada, mida Serafima ütleb ja kellega ta räägib. Siis lipsab tüdruk üles mööda Suure Teatri trepiastmeid ning kaob rahvasumma, kes ootab, mil eesriie kell seitse tõuseb.
9
Järgmisel hommikul meenutasid Kuldväravad paraadiplatsi. Seltsimees Satinovil oli seljas tressidega munder, jalas saapad ja rinnas medalid.
Rosa isa, turris juuste, nöbinina ja tatarlase silmadega marssal Šako kandis kalifeesid ja kannuseid, mis kõlksusid vastu kõnniteed.
„Ma harjutan võiduparaadiks,” urahtas marssal direktor Medvedevale. Siis märkas marssal Serafimat ja pigistas möödudes tüdruku pihta. „Sa oled ilus tüdruk. Just nagu su ema!” möirgas Šako.
„Käitu korralikult,” ütles Sofia Zeitlin, viibutades marssali suunas sõrmustatud sõrmega. „Mehed on riiete pärast rohkem erutatud kui naised,” lisas ta ning Andrei mõistis, et näitlejanna räägib temaga. „Te olete Serafima sõber, Andrei?”
Andrei punastas. „Jah.”
„Serafima rääkis mulle, kui lahke te olite tema reisi ajal tolle õhujõudude kindrali maamajja.” Naine viis poisi usalduslikult kõrvale ning võttis tema mõlemad käed pihku. „Ühel emal on raske midagi sellist öelda, kuid kas võiks siiski avameelne olla?”
Andrei noogutas.
„Olen Serafima pärast mures ja kahtlustan, et ta käib pärast kooli kellegagi kohtumas. Me isaga teame, et tal on austajaid, kuid ehk teate teie rohkem kui meie. Kui see on nõnda, kullake, kas võin siis loota, et te räägite sellest meile?”
Andrei tahtis juba midagi öelda, kuid hoidis end siis tagasi. Kas ei vihjanud too naine mitte Romantiliste Fatalistide Klubile?
„Oh, ema, jäta vaene Andrei rahule,” ütles Serafima poisile appi tõtates.
Sofia puhkes naerma. „Ma vaid kutsusin Andrei koos meiega täna õhtul Aragvisse lõunale, eks, Andrei? Ma saadan teile auto järele.”
Suveõhtu ühel Gorki tänava lähedasel tänaval. Väljas, Aragvi restorani mustriliste klaasuste taga seisab justkui valvel tunnimees vuntsidega grusiin, seljas rahvarõivad: pikk padrunihoidjatega tšerkaska, vööl kalliskividega ehitud pistoda. Mees avas Andreile ukse ja too astus kõhklevalt tahveldatud restorani, kus lauad asusid alumisel korrusel. Andrei heitis pilgu ümberringi. Kus olid siis Serafima ja tema ema? Seal, minemas parajasti trepi poole restorani tagumises otsas. Andrei tõttas nende juurde ning koos astusid nad ruumi, kus oli veel laudu ja ka kinniseid alkoove ülakorruse galeriis, kus ümmarguse näoga tumepunases frakis grusiin kitarri saatel „Sulikod” laulis.
Sofia Zeitlin embas tillukest valge lipsu ja valgete kinnastega ning sabakuues ülemkelnerit.
„Gamajoba, proua Zeitlin!” hüüatas mees justkui mõnes ooperis. „Tere, kallis Serafima! Astuge sisse! Ja kes see veel on? Mõni uus sõber?”
„See on Longuinoz Stazhadze,” ütles Sofia Andreile. „Aragvi peremees ja,” naine tõstis naljatlevaks tervituseks käe, „üks mõjuvõimsamaid inimesi kogu Moskvas.”
Mehe nägu oli puuderdatud, märkas Andrei.
Mitmetest