laudade vahele ilmus mitu kelnerit, kes kandsid toole pea kohal ning katsid kohad juurde just selleks ajaks, kui Andrei, Serafima ja Sofia laua juurde jõudsid.
Kohal oli kogu Dorovite pere, Senka ema põlvel.
„Andrei,” hüüdis Senka, „kas sulle meeldib mu ülikond?”
„Sa näed välja nagu tõeline väike professor,” ütles Andrei naerdes.
Nende võõrustaja Genrih Dorov tellis Telavit number 5. Tema naine Daška Dorova embas Sofiat ja tõmbas enda kõrvale ühe tooli.
„Võta martiinit,” pakkus ta oma üsna eksootilise Galiitsia aktsendiga.
„Ma võtan Cosmopolitani, Ameerika moodi,” teatas Sofia.
„Sööge, lapsed,” ütles Genrih, kes tundus Andreile liiga kidur, et olla vägev parteitegelane.
Andrei vaatas restoranis ringi. Ühes kaugemas alkoovis Armeenia ohvitseride laua lähedal istus seltsimees Satinov oma perega. Tema kõrval istuv George tegi ärevaid liigutusi, osutades Genrih Dorovile. Andrei naeratas George’ile, andes märku, et saab aru. Genrih Dorov, Küpsetamata Kana, nägi välja hädisem kui tavaliselt.
„Vaat kus õnnelik perekond,” naljatas Minka, kes istus Andrei kõrval. Minka osutas Nikolaša Blagovile, kes istus vaikides oma vanematega ühe kehvakese nurgalaua ääres.
„Ei tea, kas Nikolaša isa saadetakse välismaale saadikuks?” küsis Serafima.
Nad vaatasid, kuidas Nikolaša lükkas mornilt oma tooli tagasi ja tõusis püsti.
„Ohoo, ta tuleb siiapoole!” ütles Minka.
Tüdrukud puhkesid naerma, sest Nikolaša jäi restorani keskel pidama, kui teda äkki ümbritses mitu rida gruusia sõdalasi, käes taldrikud lobio’ga ühe suurema laua taga istuvate ameeriklaste jaoks.
„Tead, Serafima, et Mängu mõtles Nikolaša välja vaid selleks, et sinuga kohtuda. Vaat milles on tegelikult asi,” seletas Minka.
„Ma ei usu, et papa teie Mängu heaks kiidaks,” teatas Demjan Dorov peenutsedes. „Isa ütleks, et see ei sobi bolševikele.”
„Kas sa kavatsed talle ära rääkida?” küsis Minka. „Sa oled tõeline ahv, kui sa seda teed.”
Demjan tõstis sõrme. „Ma tahan vaid öelda: olge ettevaatlikud. Nikolaša kinnismõttes surmast on midagi hirmutavat.”
Andrei tõstis pea, kui Nikolaša nende juures seisma jäi. „Minu isa saadetakse Mehhikosse saadikuks,” teatas ta nukralt.
„No ega sina siis sinna minema ei pea?” tundis Minka kaasa.
„Ta ütleb, et pean. Seetõttu on homne õhtu eriti tähtis,” ütles Nikolaša. „See võib jääda viimaseks Mänguks.” Ta kummardus ja sosistas midagi Serafimale ja seejärel Minkale.
„Ma arvan, et me peaksime seekord Andrei mängu kutsuma,” ütles Serafima äkitselt.
„Aga Andrei ei ole täisliige. Ta valiti sel nädalal alles kandidaadiks. Ta pole selleks valmis,” protesteeris Nikolaša.
„Pole viga,” ütles Andrei. „Ma vaatan lihtsalt pealt.”
„Sa tahad, et mina tuleksin?” Serafima vaatas Nikolašale pingsalt otsa ja poiss hakkas häbelikult nihelema.
„Väga.”
Andrei märkas, kuidas tüdruku rohelised silmad särama lõid, kui ta ettepoole kummmardus.
„Sel juhul mängib Andrei kaasa. Kui tahad, et ma tuleksin, pead tema ka kampa võtma.”
10
Võiduparaadi hommik oli käes, aga sõduritele, tankidele, hobustele ja tänavail tunglevatele moskvalastele, ka Andreile ja Inessale, sadas valinguna vihma. Ta oli, mõtles Andrei, ainus oma sõpradest, kel puudus koht Punase väljaku kõrgel tribüünil. Nad olid tõusnud varakult, et üritada nüüd, peas mütsid, jalas kalossid ja seljas tuulepluusid, leida endile etenduse jälgimiseks hea koht Gorki tänava otsas.
Mürin. „Stalin saabub!” ütles Andrei kõrval seisev naine. Sellal kui tuhande viiesajast muusikust koosnev orkester mängis Glinka „Patriootlikku laulu”, mis kostis veoautode plekistest valjuhäälditest, silmasid Andrei ja Inessa ühest Kremli väravast valgel hobusel välja ratsutamas marssal Žukovit, et kohtuda väljaku keskel marssal Rokossovskiga ja võtta temalt vastu tervitus. Möödusid tankid, haubitsad ja ratsanikud: terasest masinad ja meeste musklid läikisid vihmas. Nad nägid natside punamusti lippe kandvaid sõdureid nagu mõnel Rooma triumfikäigul ning kuulsid nende valje hurraahüüde, kui nad heitsid lipud oma juhi, Suure Stalini jalge ette.
Pärast paraadi olid tänavad tanke ja maastikuautosid, rahvast ja sõdureid täis.
„Küll on paha, et vihma sajab,” ütles Andrei emale. Aga ta ei mõelnud tegelikult vihmale. „Ema,” pöördus Andrei ema poole ja embas teda, „mis sa arvad …”
„Mis ma arvan, kas isa tuleb nüüd koju?” lõpetas ema taibukalt Andrei mõtte. „Kuss.” Ema piilus ümberringi, ehkki kogu selle kisa, laulu, sammumüdina ja vihmasahina taustal ei kuulnud neid keegi. „Räägi tasem.”
„Ma olen kindel, et nad kõik tulevad nüüd tagasi, eks ju?” sosistas Andrei. „Ma ootan teda nii väga.” Seda ei olnud nad teineteisele kunagi tunnistanud, sest isaga juhtunu tegi pärast kõiki neid aastaid ikka veel haiget.
„Kulla Andrjuša, ära hellita liialt suuri lootusi. Räägitakse, et ilma lootuseta pole võimalik elada, aga minu meelest on lootus kõige julmem asi üldse. Ma olen ellu jäänud tänu sellele, et ei looda eriti midagi.”
„Aga ema, siin viibib täna nii palju selliseid, kes on meie moodi. Ja ma tean, et nad kõik mõtlevad sama mis mina. Kindlasti antakse amnestia ja kõik tulevad tagasi.”
Inessa sulges hetkeks silmad, et end kokku võtta, ning kui Andrei vaatas ema kurnatud näkku, mõistis ta, et ema kogub meelekindlust tema pärast. „Ära unusta teda. Ära teda kunagi unusta. Aga mine ikkagi edasi, kullake, ja vaata tulevikku.”
Andrei tundis pettumusesööstu. Ta ohkas ja laskis käed alla, astudes emast eemale. „Ma pean oma sõpradega kell viis Kamennõi sillal kokku saama.”
„Et Puškinit lugeda? Kas sa paned kostüümi selga?”
„Oh, ema, kas sa arvad, et ma näeksin silindris ja sametpintsakus hea välja? Ei, nüüd on hilja kostüümi otsida.” Nad puhkesid naerma ja Andrei sukeldus rahvasumma ning hiljem, kui tal oli nii palju pikki öid, et kõike mõttes jälle läbi mängida, soovis ta, et oleks jätnud korralikult hüvasti ja öelnud emale, et armastab teda.”
„Ole ettevaatlik, sa oled kõik, mis mul veel on. Lippa siis!” hüüdis ema talle järele, lastes pojal astuda uude maailma.
Andrei trügis trepist üles. Sillal laulsid keepides, mantlites ja ülekuubedes sõdurid, mütsid silmil, mütsinokkadelt tilkumas vett. Võhivõõrad inimesed kaisutasid üksteist ning lonksasid viina pudelitest, mis rahvasummas käest kätte käisid. Läbi vihma ja udu ei näinud poiss kuigi kaugele, aga kui rahvasumm Andrei ümber tihedasti koomale tõmbus, nii et tal jalad maast lahti kerkisid, heitis ta üle õla pilgu tagasi Kremlile, tähtedele tornide tipus, suure palee kullasärale, sibulkuplitele, kust läbi vihma küütles valgust, ning mõtles, et kusagil seal on Stalin isiklikult ning temaga koos seltsimehed Satinov ja Dorov ja võib-olla ka Sofia Zeitlin – kuulsad inimesed, keda Andrei tundis. Ta oli nendega isegi Aragvis einetanud. Mida nad sel hetkel tegid? Andrei tundis Satinovi, Satinov aga tundis Stalinit, nii et tema, Andrei, paiknes vaid paari sammu kaugusel maailma vägevaimast mehest.
„Andrjuša!” See oli Minka, kes hoidis käest kinni Senkal, kellel oli seljas uus ülikond ja selle peal kollane vihmamantel – justkui täiskasvanul.
„Tere, Pisike Professor,” ütles Andrei. „Ma näen, et ema on su välja kõndima lubanud.”
„Ka sina ei kanna kostüümi?” märkis Senka. „Ma ei süüdista