mitu päeva ja juteldi kaupmeestega. Viimaseid oli seal Taanist, Ojamaalt, Saksast ja veel mujaltki. Seepärast sai Õnnemeel endale päris selge pildi kaugemate maade elust-olust.
Kaupmehed teadsid rääkida, et kaugel lõunamaal, üsna päikese all, olevat käimas suur sõda. Kristlaste jumalasulased sõdivat Muhamedi jumalasulastega. Sellesse sõtta värvatavat palju mehi ja sellepärast polevat ka Riia piiskopil suuremat edu endale uute abijõudude kogumisega. Ilma uute jõududeta ei saavat aga piiskop eestlastest jagu. Sellepärast olevat ta käinud Taanimaa kuninga palvel, et too tuleks talle appi. Kaupmehed ei teadnud, kas oli kuningas andnud nõusoleku või mitte. Nad teadsid aga rääkida, et kuningal endal polevat küllaldaselt sõjaväge ega ka laevastikku, ei saavat isegi saarlastest merel võitu.
Selliste teadetega naasis Õnnemeel koju. Ta oli ülevas meeleolus. Leidis, et riialaste jõud on otsakorral ja Taani kuningal pole küllaldaselt laevu, et tulla eestlaste vastu sõdima. Õnnemeel arvas, et kuigi kuningas mõtleb uut sõjakäiku korraldada, peaksid eestlased jõudma kõikidest ette, ühendama malevad ja hävitama Riia linnuse.
Kui olid kavad koduses ringis koostatud, sõitiski Õnnemeel kohe Pudiveresse, kus kohtas sealset vanemat Tabelinust ja endist Lembitu tõlki ning kirjameest Kirjavanet. Nendega koos arutati kavad uuesti läbi ja saades ka neilt nõusoleku, siirdus Õnnemeel Nurmekundasse, sealt Järvamaale ja lõpuks Sakalasse, Lembitu venna Õnnepäeva juurde. Kõikjal seletas ta sedasama asja ja küsis nõu kavade kohta. Ta leidis üldiselt sooja poolehoidu ja nõusolekut mitmeski küsimuses. Vanemad mehed olid küll skeptilised malevate uuesti ühendamise asjus, sest leidsid, et see ei too suuri eeliseid, nagu oli seda näidanud Pala lahing, kus ühendatud malevad said ikkagi lüüa, aga ühes küsimuses olid nad Õnnemeelega päri: uute kärajate kokkukutsumises. Oli ju palju pakilisi asju arutada, eriti just sõjalisi. Aga siin läksid arvamised lahku aja ja koha suhtes. Vanemad mehed soovisid kärajaid pidada ikkagi Raikkülas ja sügisel, kuna Õnnemeel ja nooremad malevate pealikud tahtsid pidada juba kesksuvel ja kusagil kõrvalisemas kohas, kuhu ei ulatu riialaste silm ega kuulma kõrv.
„Aga kus siis?” küsisid sakalased.
„Peame Virus või Harjus.”
„Ei meie hakka endid kaugele kangutama, peame parem vanas kohas.”
„On ohtlik, vaenlased saavad teada ja ajavad meie kavad nurja.”
Vastuvaidlejate meeled muutusid aga peagi.
Oli ju teada, et talvel olid riialased käinud rüüstamas mereäärseid maakondi läänes, nüüd tõid aga maakuulajad teate, et need kavatsevad suvel tulla uue retkega Harju ja Revala maakondadesse, Raikküla asetseb aga nende sõjateel. Seepärast langeski kohe viimane koht kärajate pidamiseks välja. Aga aeg? Ka siin ilmnesid uued asjaolud, mis nõudsid kiiret kokkutulekut. Saadi teada, et vene vürstid on loonud omavahel liidulepingu Riia vastu ja kavatsevad tulla suure, ühendatud sõjaväega ladinausulisi hävitama. Saarlased olid pidanud venelastega omal käel läbirääkimisi ja olid lubanud minna nendega kaasa. Saarlased üksinda? Teised maakonnad ei olnud sellest üldsegi teadlikud. Lembitulased Õnnemeelega eesotsas olid eriti häiritud ja nõudsid kohest kärajate kokkutulekut, et seal valida saadikuid ja sõnamehi, kes peaksid venelastega läbirääkimisi, ja kui vaja, organiseeriksid ka ühise sõjaväe Riia peale minekuks. See asi tuli kiires korras ära lahendada.
Nii kutsutigi kärajad kokku suveharja ajal ja ikkagi Virumaale. Parimaks kohaks leiti olevat Tõrma, sest see asetses suurte metsade taga ja soode varjus, aga seejuures kardeti, et kaugemate kohtade vanemad ei taha nii kaugele minna. Seepärast jäädigi viimaks Avispea juurde, mis oli ka kõrvalises kohas, aga siiski kergema ligipääsuga läänest. Aga Avispeal ei olnud vajalikke ruume koosoleku pidamiseks. Kõik suuremad ja paremad tared olid maha põletatud, ja Kallegi poolt taastatud Kotso elamu polnud nii suur, et mahutada ära kärajate sõnamehi. Kuid hiieplats! Avispeal oli uhke ja avar hiieplats, piiratud põliste puudega ning kõrge kiviaiaga. See sobis ju selleks oivaliselt. Isegi kadunud Lembitu olid nende hiieplatsi kiitnud ja leidnud, et kogu eestlaste maal pole sellist ilusat hiit. Pealegi oli aeg soe ja suvine, nii et lahtise taeva all käratsemine oli kõigiti sobiv. Otsustatigi pidada kärajad Avispea hiies. Peaasi, et vanemad tuleks kokku.
Aga vanemaid tuli vähe. Tulid peamiselt ohustatud maakondade vanemad lõunast ja läänest, aga Harju, Lääne ja Revala esindajad puudusid ja muidugi ka saarlased, kes olid alati hoidnud endid kõrvale. Nüüd pidasid nad endid aga väga tähtsaiks, sest venelased olid ainult nendega ühenduses. See asjaolu vähendas muidugi Avispea kärajate autoriteeti ja lõi ka koosolijate seas ükskõikse meeleolu, kuid Õnnemeel ja mitmed teisedki Virumaa vanemad ning nooremad mehed mujalt ei olnud sellest heidutatud, vaid ajasid ühist eestlaste asja suure innuga edasi.
Kärajatel arutati peamiselt sõjalisi küsimusi ja ka koostöö võimalust venelastega. Malevate pealikud ja ka nõiad ning targad ei usaldanud venelasi. Asjaolu, et nad ei täitnud lubadust ja ei ilmunud õigel ajal Pala alla, aga nüüd liiguvad suurte jõududega siiapoole, pani kõiki mõtlema ja paljuid isegi kartma. Kuid nendega tuli siiski astuda läbirääkimistesse ja otsida koostöö võimalusi, sest Riiast tulev hädaoht oli siiski palju suurem venelaste omast. Tekkis aga kohe küsimus, mis tingimustel minna nendega koostöösse. Kirjavane teatas, et Lembitul oli olnud kokkulepe, et olukord jääb endiseks, s.o. eestlased jäävad edaspidi ikkagi vene vürstide tribuudimaksjateks. Nüüd leiti, et seda on palju. Kui venelased vajavad meie abi, siis peaksime olema nendega võrdsed ja jääma vabadeks. Mõned arvasid isegi, et venelased peaksid maksma meile selle eest hüvitust, kui neid abistame. Lõpuks otsustati jätta see küsimus lahtiseks ja usaldada meie saadikute kaubelda. Tuli valida saadikuid. Aga keda?
Valiti kõigepealt Õnnepäev, siis muidugi Kirjavane, kes oli olnud Lembitu saatjaks Novgorodi reisidel ja teadis kõiki tema asju, ja kolmandaks hüüti ka Õnnemeele nime. Vanemad mehed olid aga tema vastu, pidades meest liiga nooreks. Kartsid, et nii omadel kui ka võõrastel pole noore vastu vajalikku lugupidamist. Kirjavane väitis aga vastupidist. Teadis, et mõned vene vürstid, kes on väepealikud, on ka noored mehed, ja vanad vürstid hindavadki neid rohkem, sest nad on julged ja energilised. Seepeale valitigi Õnnemeel saadikuks.
Virulased, eriti aga avispealased, olid selle üle uhked ja nad tõotasid sealsamas kindlat kaastööd ja abi uutele saadikutele.
Järgmisel päeval arutati sisekaitse küsimust. Lõunapoolsete maakondade vanemad leidsid, et praegune häire korraldus külades pole rahuldav. Lüüakse lokku siis, kui vaenlane on silmapiiril. Sellest pole kasu. Rahvas ei jõudvat siis enam joosta pakku ega päästa varandust. Pidanuks olema alaline valve, kusjuures valvurid on omavahel ühenduses ja hoiatavad inimesi juba tükk aega ette. Seal seletas kohe Õnnemeel, et see tähendab omavahelist koostööd, ja seda olid kadunud Lembitu ja nüüd nemadki kogu aeg taotlenud. Otsustatigi külades sisse seada alalised valvurid, kes peavad kas loku kaudu või virgatsite abil ühendust.
„See on jällegi samm edasi ühinemise mõttes,” lausus Õnnemeel meeleheast käsi hõõrudes.
Korraga saabusid aga kohale saarlaste käskjalad koos venelastest virgatsitega. Need kutsusid malevlasi ühinema vene vägedega, et minna koos Riiat hävitama. Vene vürstid olid läkitanud sõnamehi kogu Eestimaad mööda laiali, et sõjaväge koguda; nemad olid tulnud virulasi kutsuma. Selgus, et käskjalad ei teadnudki käimasolevatest kärajatest.
„Miks saarlased ise ei tulnud kärajatele, et teatada uutest kavatsustest?” küsitlesid mitmed.
„Ei tea…”
„Kas venelased kutsuvad meid liitlasteks või lihtsalt abilisteks?”
„Ei tea…”
„Kas sõjakäik on mõeldud ainult riialaste vastu või ka nende vasallide, liivlaste ja lätlaste vastu?”
„Ei tea…”
Saadikud ei teadnud midagi. Nad olid tulnud vaid kutsuma malevlasi sõdima.
Nüüd tekkis terav vajadus astuda vene vürstidega lähemasse vahekorda, et selgitada täpsemalt nende kavatsusi ja sõjaplaane. Saadikud olid valitud ja need pidid asuma sedamaid teele.
Õnnemeel pidi aga tegema enne mõningaid hädavajalikke korraldusi