luba, ma soojendan sind suuga.”
Linda märkas, et noorukil olid jällegi pisarad silmas. Ta suudles nüüd meest silmadele ja kuivatas pisaraid suuga. Naine muutus härdaks.
„Miks sa nutad?” küsis ta noorukilt.
„Sellepärast, et sa mind ei armasta.”
„Oh, kallis, võib-olla et armastan ka, sa oled ju nii hea mu vastu, kuis võiksin sind mitte armastada, aga see on kõik asjata…”
Linda hoidis meest käte vahel ja kallistas. Paitas ta pead ja silitas põski. Ja Lindale tundus, nagu ta ei hoiagi meest, vaid last, oma poega.
Linda tunded olid segamini. Ta ei tajunud, kas ta armastas teda tegelikult või mitte. Andumuse hetkel oli ta armastanud teda kui meest, aga käesoleval korral hoidis teda kui last. Tal oli aga hea hoida meest enda embuses ja kallistada. Oli koguni unustanud maailma enese ümber ja orjade laagris surija õepoja.
Järsku rabeles nooruk ta käte vahelt välja ja jooksis teise ruumi. Tuli aga kohe suure kandamiga tagasi ja pani Linda ette maha.
„See on sinule,” hüüdis ta.
„Mis see on?”
„Mu ema saatis Lübeckist mulle jõulukingi, selle annan nüüd sulle, mu ilus Lindakene.”
„Mis selle sees on?”
„Ma praegu ei ütle ja ära seda ka veel ava. Ma lähen kirikusse ja kui tagasi tulen, siis avame üheskoos, nii on meie kodune komme.”
Nooruk pani hõbekaunistustega kuue selga, kõrgete säärtega saapad jalga ja laia äärega mütsi pähe. Seinalt võttis mõõga, mille seadis puusale. Suudles Lindat ja ütles:
„Oota mind siin. Laula, naera ja tantsi. Söö laualt kõike, mida süda soovib, ja kui tagasi tulen, siis pühitseme koos Kristuse sündimise päeva. Kristus on Jumala poeg ja Jumal on saatnud ta maailma meie rõõmuks ja lunastuseks. Nägemiseni, minu Lindakene.”
16
Laagris elas aga Juta poeg samal ajal oma viimaseid tunde.
Laps oli pika põdemise tagajärjel jäänud kõhnaks, silmad vajunud auku ja järele jäänud luu ja nahk. Aga põsed olid roosad ja pilk palavikuliselt põlev. Ta köhatas tihti ning sülgas vahetevahel verd. Polnud kahtlust, et ta tõve juured peitusid hingamise organites.
Kasin toit kehva toiteväärtusega oli üheks haiguse põhjuseks. Juta ja Linda olid küll mõlemad näpistanud palukesi endi kõhu kõrvalt, olid varunud paremad suutäied temale, aga see ei olnud aidanud. Lapsel polnud kunagi korralikku söögiisu. Kogu häda oli alguse saanud külmal mullal magamisest. Samal põhjusel olid mitmedki lapsed varem siit ilmast lahkunud ja vanemaidki inimesi neile järgnenud. Vallutajad olid küladest vedanud välja küll kõiksugu kraami, koormate viisi oli vooritud vilja, liha, mune ja riidematerjali, aga keegi polnud kaasa toonud õlgi või heinu, mida oleks võinud panna vangidele külje alla magamiseks. Ja kuigi mõni liivlane ilmus Riiga oma kõrrekoormaga, siis läks see kas rüütlite hobustele kaerte sekka hekseldamiseks või magamiskottidesse toppimiseks ristisõitjatele. Orjad pidid magama ilma millegita niiskel mullal.
Laps magas haiguse ajal palju. Vajus tihti tasakesi unne ja tukkus vaikselt. Valvajad ei teadnudki õieti, millal ta magas või millal oli ärkvel. Otsustasid ainult selle järele, kui ta palus kedagi laulda. Vanaldane naine, kes oli tavaliselt ta hoidja, kui ema oli tööl, leelutas siis midagi oma rikkalikust tagavarast.
„Laula mulle jälle natukene,” palus laps põetajat.
„Mida sa tahad?”
„Laula seda ilusat laulu.”
Ja naine laulis:
Kuuse käbid kummardavad,
paju urvad ümmardavad
Kalevite kanget poega…
„Ei taha seda laulu. Laula seda ilusat laulu,” katkestas teda laps.
„Mul laulud on kõik ilusad.”
„Noh, laula seda kurba ilusat laulu.”
„Ah, kurba laulu – noh, eks ma siis laula.”
Oh, sa surma surelikku,
oh, sa katku kadelikku,
miks sa võtsid mu võsuda,
surmasid mu suguda…
„Vait olla!” käratas vaht laagri väraval.
„Ega see laager pole laulupidu,” tänitas teine piigiga vastu väravat põrutades.
Naine vaikis. Laps aga halises edasi.
„Mis sa, siga, seal mölised, näe mul raiska, tema ei lase laulda,” vandus keegi teine naine laagris.
„Sina sitt ei teagi, mis laul on… või käseb vait olla,” sajatas kolmas.
„Laula aga edasi! Ära pane tähele,” käskis neljas.
Aga naine ei laulnud, sest laps oli jäänud magama. Vahtide juurde tuli aga keegi mungarüüs mees ja tõi neile kannuga mõdu.
„Meie Issanda Õnnistegija sündimise päeva puhul isa abt saatis. Dominus vobiscum!”
Vahid panid piigid käest ja asusid kannu tühjendama. Meeste tuju tõusis ja nad hakkasid varsti ise laulu jorutama. Laagris mängisid poisikesed oma sõda ja häälitsesid:
„Hoidke alt, nüüd me tuleme…”
„Laske tulla…”
„Noh, siis lendame – uh-uh-uhh!”
„Meie ratsutame – hop-hop-hopp!”
Haige laps ärkas, kargas istukile ja karjus:
„Tulevad, tulevad, näe tulevad… tulevad ratsudel.”
„Oh, lapsukene, keegi ei tule, näed und.”
„Oi, tulevad, tulevad… lendavad mu peale, ma näen, kui tulevad.”
„Kes need tulevad, ei tule keegi, need on teised lapsed, kes mängivad.”
„Ei, meie omad tulevad… isa tuleb, isa, isa, isa…”
„Oh, rahune, mu laps, ei ole veel isa, näed und…”
„See poiss on loll, pole kedagi lendamas,” naersid mängijad lapsed ja lähenesid Uljasele.
„Ärge rääkige niimoodi, see poisike sonib, on haige. Minge eemale,” sõitles neid põetaja naine.
Uljas rahunes, vahtis võõraste silmadega ümbrust ja küsis:
„Kus ema on? Ma tahan ema… ai, ai, ai…”
„Ema on tööl… tuleb varsti.”
„Kuhu isa jäi… isa, isa!..”
„Ei ole isa, lapsuke…”
„Isa on siin… ma tahan isa.”
„Ei ole isa, heida pikali ja rahune, sa nägid und…”
„Mu pea valutab… ja, ja tahaks… juua.”
Laps lasi tagasi seljali, sulges silmad ja rahunes. Naine läks vett tooma. Kui ta naasis veekannuga, magas poisike ja ta ei tahtnud teda äratada.
Väravavahid olid saanud laulu otsale ja venitasid mõlemad omal viisil:
Leichte Herzen, frohe Zecher,
greift auch ohne Durst zum Becher,
trinkt die schweren Sünden leicht,
dass die Kannen, die man reicht,
wieder, immer wieder kreisen,
dass dem Abt kein Schlaf gelingt
und von unerhörten weisen
Reden eure Runde klingt…
Mõdu oli aga meestel otsas, tuju oli tõusnud ja otsustasid nüüd ise uut juurde hankida.