korraga käskiv hääl.
Mehed seisatusid. Linda tõstis silmad üles ja nägi, et seesama noor rüütel, kes oli ennist ulatanud talle kivi, seisis ta juures ja käsutas mehed minema. Mungariides mees seisis eemal ja hakkas meeste nimesid pärgamentkaustikusse märkima. Linda märkas, et meeste kuraas oli korraga kadunud ja nad rääkisid alandlikult. Nooruk võttis Linda käest kinni ja viis ta linnusesse.
Kõik oli toimunud nii kiiresti, et Linda mõtted ei jõudnud veel sündmusest aru saadagi. Ta tähelepanu oli pöördunud koguni nooruki käele, mis hoidis kõvasti tema kätt. Valge ja pehme oli too käsi. Linda oma aga must ja krobeline. Neiuna oli ta käsi olnud sama valge ja pehme. Ta süda tõmbus valust kokku. Aga kuhu see nooruk ta nüüd viib? Ega viimaks ometi kohtu ette?
Nad liikusid varsti Riia linnuse sisemuses. Suured kivimajad tänavate ääres. Kas ka orjataride kätega laotud? Aknaaukude asemel olid paljudel majadel läikivad klaasid. Linda oli varemgi kuulnud klaasi olemasolust, aga polnud oma silmadega näinud. Jääkirmetise sarnane, kuid ei sulavat ära. Inimesed olid kõik isemoodi riietatud, nagu kaupmehed, kes käisid omal ajal külades kallist riiet müütamas. Palju liikus rüütleid ja mõõgavendi, ilusate peakatetega ja uhkete saabastega. Need vahtisid neid uudishimulikult. Aga papi- ja mungariides mehed seisatusid ja andsid neile teed. Tänavanurkadel rippusid laternad ja majade ustel seisid sildid mingisuguste kirjadega.
Viimaks astusid nad ühte majja sisse. Kiviastmeid mööda tõusid nad kõrgemale ja sisenesid siis elukotta. Suur ja ruumikas oli see.
Nooruk võttis Lindal üleriided seljast ja pani teda laua äärde istuma. Tõi siis tagumisest toast tinakandikul suure tüki kanapraadi, lisas juurde keedetud herneid ja paar leivakakukest ning käskis süüa. Tõi keldrist kannutäie mõdu, valas kahte peekrisse, ühe asetas Linda ette ja teise võttis endale, jõi ja vahtis nüüd Lindat.
Tollel ei läinud toit alla. Kõigepealt oli tal paha tunne, et nooruk teda üksisilmi vahib, peale selle olid toidud isesuguse maiguga, mis talle ei meeldinud. Kuid ta kugistas siiski vastu tahtmist kõik alla ja jõi mõdu peale. Luksatas. Nooruk hakkas naerma ja kallas veel mõdu. Linda jõi ja luksatus ei kordunud enam, kuid ootas, mis nüüd edasi saab. Nad ei mõistnud teineteisega kõnelda. Kuid see ei takistanud noorukil tegutsemast.
Ta pani Linda seina äärde istuma ja nõnda, et tema üks põsk oli vastu seina ja silmad vaatasid kõrvale. Siis võttis ta Linda sõba peast, seadis selle kohevile ja pani õrnalt pähe tagasi ning sidus otsad lõua alla kokku nagu varemgi. Eemaldus siis kaugemale ja vahtis jälle tükk aega Lindat. Viimaks hüüdis:
„Madonna!”
Linda naeratas. See meeldis mehele ja ta palus veel kord naeratada. Ta mõistis seda kätega väga hästi seletada. Lindale oli nooruki käitumine imelik ja ülimalt naljakas, kuid talle meeldis mehe hääl, talitusviis ja heatahtlik suhtumine. Pidi ta siis tõesti olema jumalaema sarnane, et nooruk teda juba teistkordselt nõnda kutsus? See erutas teda. Vahepeal kadus nooruk jälle teise ruumi ja ilmus siis ilusasti raamitud pildiga. Seadis selle Linda ette ja osutas sõrmega pildile.
„Madonna,” ütles ta.
Linda uuris pilti ja leidis, et see oli tema näoga veidi ühesugune. Ta mäletas oma nägu väikses peeglis, mille oli kinkinud talle isa, ja oli vaadelnud ennast ka veetoobril, ja leidis, et noorukil oli õigus. Seda ei olnud aga keegi varem talle ütelnud. Oli imestunud, kuid ta enesetunne läks paremaks. Ta püüdis nüüd naeratada rohkem, et teha meelehead noorukile. Too naeris laialt vastu ja silmad särasid. Nüüd nägi Linda, et tal olid ilusad sinised silmad. Nooruk tegutses aga edasi. Ta võttis jällegi Linda sõba peast, lasi tal juuksed üles kammida ja pani enda vastu istuma. Jällegi vahtis teda tükk aega ja naeratas:
„Madonna…”
Samas seisundis seadis oma siidise salli Linda kaelale, siis õlgadele ja uuesti pea peale. Keeras teda uuesti põsega vastu seina ja käskis vaadata üles. Katsus avada veidikeseks Linda suu ja sulgeda silmad ning sosistas:
„Oramus (palvetame)…”
Linda lasi kõik kuulekalt sündida. Nooruk tahtis oma tänulikkust millegagi väljendada, tõi teisest toast kandikuga magusaid küpsiseid ja pakkus Lindale. Nad sõid ja rüüpasid mõdu peale. Nooruk seletas seejuures Lindale kõiksugu asju, vehkis kätega ja kõverdas huuli, aga Linda ei taibanud. Ta raputas vaid pead ja naeratas.
Viimaks ei kannatanud nooruk välja, jooksis kiirel sammul trepile ja Linda kuulis, et ta suundus tänavale. Linda jäi üksinda. Ta oli sattunud nüüd sellisesse imelikku olukorda, et ei mõistnud mõtelda, mida too nooruk õieti tahab. Et tal olid tema suhtes aga ausad mõtted, see oli kindel, ja Linda oli käesoleva päevaga rahul. Mis saab homme, selle üle ta ei murdnud veel pead. Kuid aeg oli hiline ja ta tundis muret laagrisse mineku pärast.
Seal ilmus aga nooruk ühe vanaldase naisega. Too oli liivlanna ja nad said Lindaga kõnelda. Kohe selgus, et noormees tahab Linda näost teha uue jumalaema pildi ja soovib, et Linda tuleks järgmisel õhtul tema juurde poseerima. Ta seletas ka, mida poseerimine tähendab ja kuidas uut pilti valmistatakse. Midagi muud ei võinud üks orjatar soovidagi, see päästis teda igasugu vägivallast ja kaitses teda võib-olla isegi peksmisest või piinamisest, kui peaks mingi õnnetus kiviladumisel juhtuma. Linda avaldas oma nõusolekut, kuid palus täna ära minna, sest aeg oli hiline.
Nooruk läks ise saatma. Leidis siis tänaval ühe relvamehe ja käskis juhtida Linda laagrisse.
Teel sai Linda saatjalt teada, et nooruk on krahv, on linnuse valvekorra ülem ja piiskopi lähedane sugulane. Ta ei uskunud. Oli palju pettust siin kogenud ja seda juttu pidas ka pettuseks. Murdis aga pead, miks käesoleval juhul teda petetakse. Kuid nooruki suhtumine temasse oli heasüdamlik ja siiras. Selles oli ta kindel. Tundis küllaltki mehi, millal on nad pettuse peal väljas ja millal mitte. Aga kogu tänane asi oli uskumata. Kui too nooruk oli tõeliselt nii kõrgelolev isik, miks suhtus ta temasse, lihtsasse orjatarisse, sellise heatahtlikkusega. Päästis teda ründajate küüsist, aga ise ei soovinud tema ihu. Tavaliselt olid kõik rüütlid ja ülemused ninakad ja kõrgid. Nad ei näinudki lihtinimest, liiatigi üht orjanaist, ja kui nägid, siis ainult teatava tagamõttega.
Linda oli kahevahel, kas uskuda oma saatja juttu või mitte. Kui uskuda, siis võinuks nooruki heatahtlikkus olla ainult tema ilu pärast. Ta teadis enese kohta, et ta oli ilus naine. Seda oli talle tihti kinnitatud. Aga et ta oli jumalaema moodi, tundus talle uskumata. Kas siis jumalaema on ilus ja ons ta jumala sünnitanud? Ons kristlaste Jumal inimene, et teda naine sünnitas? Aga papid ja rändmungad seletavad, et Jumal on vaim – kuidas võib vaim olla inimene? Sellised küsimused keerlesid Linda peas ja palju teisigi, milledele ta ei leidnud vastuseid.
Laagrisse jõudes oli Linda aga ülevas meeleolus. Ta ei söandanud midagi rääkida, aga Juta märkas seda kohe ja imestas:
„Kas täna oli kergem, et tuju on parem?”
„Oli jah…”
„Oli vähem mehi?”
„Ei olnud üldsegi…”
„Kus sa siis olid?”
„Oh, õekene, ma ei mõista sulle praegu midagi seletada, aga ma ei olnud täna alandatud…”
„Mh? Kuidas niisugune asi võib üldse olla?”
„Jutustan sulle homme, olen praegu liiga väsinud, pean puhkama.”
Linda heitiski asemele ja katsus uinuda, kuid ei saanud. Sada küsimust ja tuhat mitmesugust mõtet keerlesid peas ja ta oli ärkvel kaua. Valugi oli kõhukoopast kadunud, aga see ei aidanud palju.
12
Järgmisel õhtul, kui naised lahkusid töölt, oli linnuse korravalvur kohal. Vaatas, et keegi neid ei tülitaks, ja kui kõik olid rahulikult siirdunud laagrisse, võttis ta Linda kaasa ja viis noore krahvi juurde. Too kohtas Lindat sama lahkelt kui eelmisel õhtulgi ja tervitas: „Tere tulemast…” Oli õppinud vahepeal mõned vajalikud eestikeelsed sõnad. Linda ajas imestusest silmad pärani ja hakkas rääkima, kuid nooruk naeratas ja vastas:
„Ei moista…”
Eine