vastu hakata, naiste juures aga siis, kui neid on vägistatud…
Vaikides läksid õekesed järgmisel päeval tööle. Linda oli aga erutatud ja ta süda värises sees. Ootas karistust. Kartis iga hetk kinnivõtmist, peksmist, tulle heitmist … oh! seda asja võivad nad temaga teha, sest ta oli jõuetu enese eest midagi tegema – kaitsetu naine! Hirmunud silmil nägi ta kümniku lähenemas, keeras pea, et mitte näha koledat riista puusal; piigimehest hoidus eemale, et see teda samas surnuks ei pistaks, ja iga raske sammu lähenemisel ehmus, et keegi tuleb teda haarama.
Kuid midagi ei juhtunud. Keegi ei puutunud temasse ja ükski ülemus ei viinud teda peksupingile ega heitnud piinakambrisse. Suremiseks oli ta aga valmis. Õde töötas ta kõrval vaikides ja Linda märkas, et ta pühkis tihti pisaraid. Ta oleks tahtnud kuidagi õde lohutada, aga ei julgenud. Ei julgenud esiteks õe enese pärast, sest too ei otsinud tema lohutamist; ei julgenud ka kümniku pärast, sest ta ei tahtnud saada karistatud.
Kui päevatöö oli jällegi lõppenud ja Linda liikus naistega koos laagri aia poole, haarati teda korraga kätest ja veeti kõrvale. Haarajad olid ilmunud nurga tagant ja tegutsenud nii kiiresti, et Linda ei saanud vastu hakata ega põgeneda. Mitme mehe jõud vallutas tema. Esmalt katsus ta end kaitsta ja püüdis hoida mehi eemale, aga viimaks kaotas meelemärkuse ja kõik kadus tema ümber pimedusse.
Hilja õhtul saabus ka tema laagrisse. Oli leidnud end kusagil lamamas ja valvurid olid näidanud talle teed. Sügisene öö oma umbse pimedusega oli seisnud ta lähedal ja ta ei taibanud, kus ta viibib või kuhu läheb. Valvuri kõrv oli kuulnud ta samme ja hüüdnud. Siis oli juhatanud teda laagrisse viivale teele.
Ka Linda ei einetanud ega kõnelenud. Kaks tumma õde istusid nüüd aianurgas ja mõtlesid endi musti mõtteid. Linda oli otsustanud teha lõpparve eluga. Ta ei avaldanud seda õele, aga leidis, et tema elutilgal pole mõtet enam edasi oleleda. Ta ei uskunud, et eestlaste malevad suudavad veel koguneda ja vabastada vangid. Eluajaks orjusesse jääda ja elatada oma ihu metsaliste ihade rahuldamiseks, seda pidas ta niivõrd alandavaks, et tahtis pigemini surra.
Kõrgelt vallimüürilt võis ta kergesti hüpata alla ja kukkuda surnuks. Ainukeseks mureks oli vaid, kuidas pääseks ta hing Avispea manalasse. Oma emakese ja kõikide esivanemate juurde ihaldas ta pääseda. Oli see siit Riia linnuse alt võimalik? Seda ta ei teadnud ja ainult sellepärast muretses ta.
Õlilambi valgusel mängisid lapsed sõjamängu. Poisikeste rõõmutsemine äratas Linda tähelepanu. Nüüd olid kivikillud ratsanikeks, kes ründasid linnust, purustasid puupulgakesed ja vallutasid selle.
„Mis linnus see on?” küsis Linda.
„Riia linnus,” vastati.
„Ja ratsanikud? Kes need on?”
„Ikka meie omad… meie malevlased…”
„Oh, lapsed, see pole õige mäng, meie malevlased ei suuda kunagi vallutada Riia linnust.”
„Miks ei suuda? – Suudavad küll! – Meie malevlased on tugevamad kui riialased!” vaidlesid poisikesed kooris vastu.
„Meie malevlased on kanged küll, aga ei ole nii tugevad, et suudavad vallutada Riia linnust,” arvas Linda.
„Oo, tädi, sa ei teagi – isa ja Õnne tulevad ratsudel koos kõikidega, tapavad rüütlid ja vabastavad meid… saame koju!” hüüdis Uljas suure vaimustusega.
Linda vaikis. Tal hakkas häbi enese pärast. Ta oli kaotanud usu endasse ja oma rahva võimetesse, aga lapsed ei olnud. Suur oli laste usk, palju suurem kui tema oma.
Juta oli kuulanud kõnelust pealt ja lausus:
„Kasvage lapsed suureks ja saage tugevaks, kui isad ei suuda meid vabastada orjusest, siis teete seda teie.”
„Hurraa! Ema, mina vabastan sinu! – Meie vabastame kõiki! – Kasvame suureks ja saame tugevaks!” hüüdsid lapsed kõik kooris.
Laste kisa lõi Lindale nagu puuga pähe. Tegi teda kaineks. Hakkas uuesti targutama elamise mõtte kallal. Aga kirest hullunud meeste näod seisid selgesti ta silmade ees ja ta keha hakkas värisema. Sülg muutus suus jälle vihaks. Ta seisis kahe tule vahel. Lapsed olid andnud tõuke tal edasi elada ja uskuda, aga ta ei võinud ometi elada ainult selleks, et ehitada vallutajatele linnuse müüre ja õhtuti ohverdada oma ihu loomalikkudele ihadele. Ta seisis kaua kahevahel ja tuli viimaks otsusele: võidelda! Surmaga oleks kõigel lõpp, aga edasi elades ja võideldes võiks ehk kogemata saavutada vabaduse. Et aga edasi elada, selleks vajas ta usku, nagu oli seda lastel.
11
Ilmad olid muutunud Riia alla järsku viluks. Tugev tuul vedas järgmisel päeval raskeid pilvi kogu taevaaluse täis, vinge tuul ulus linnuse müüride kohal ja niiske õhk tungis riietest läbi kuni kontideni. Kuid kindluse ehitamine pidi edasi käima ja naised viidi tööle. Nad katsid endid soojemate hilpudega, mida kusagilt kätte said, ja Linda sidus endale sõba pähe, mille otsad lõua alla sõlme keeras. Juta võttis aga Uljase mütsi peakatteks.
Õekesed kõndisid kõrvuti nagu alati, aga nüüd vaikisid nad mõlemad. Linda oli halvasti maganud, tal olid tekkinud sisemised valud, mis öö jooksul suurenesid ja viisid lõplikult une. Valu pärast oli ta kõnnak aeglane ja hoiak vimmas. Juta astus aga sirgelt. Linda vaatas ringi ja nägi, et mõned noored tüdrukud käisid ka vimmas, ja tuli kohe otsusele, et nendega pidi juhtunud olema samasugune õnnetus mis eile õhtul temaga. Äraandlik, ja ta katsus ennast sirgemaks ajada. Samas tekkisid ta silme ette kohe metsikud meeste näod, mis kadusid aga kohe, kui ta jõudis töökohale. Kivid, savi ja müür. All siblisid naised, kes kaevasid vallikraavi. Kaua see kestab – see hullustus? Ei tea… Kuid alandusest pidi ta pääsema. Hakkas sepitsema pääsemise plaani. Sai ühe valmis, aga leidis kohe, et see ei kõlba. Asus sedamaid teisi sepitsema. Ka see ei kõlvanud. Targutas edasi… Töö käis ta käte all korralikult edasi ja müür kerkis.
Ta ei märganudki, et müüride juurde oli tekkinud salkkond võõraid mehi – mõned harilikus riietuses ja teised rüütlirõivais. Linda kohkus ja kohmetus. Kas olid nad tulnud ehk tema pärast, tekkis tal kohe mõte pähe. Kellelgi neist oli pärgamentkaustik kaenla all, just samasugune kaustik, kuhu mungariides mees oli märkinud tema nime. Kindlasti tuldi nüüd tema järele ja ta keha hakkas hirmu pärast värisema. Käed kohmetusid ja ei tahtnud enam kuulata sõna. Kuid kaustikut kandev mees võttis pika kepi ja hakkas sellega müüri mõõtma. Tema tehtud müüri. Nüüd oli talle selge, et tuldi tegema lõpparvet temaga. Ta silmade ees läks kõik kirjuks nagu eelmisel õhtulgi ja minestus kippus peale. Kivi kukkus käest. Ta ehmatas ennast selgeks ja tõmbas küüru – ootas. Kuid hoopi ei tulnud. Teda ei löödudki. Aralt sirutas nüüd käe kivi järele, kuid… kuid seda ei olnud. Kivi oli kadunud. Nüüd tõstis ta ettevaatlikult silmad üles ja värahtas. Noor rüütlirõivais mees seisis ta ees ja pakkus kivi.
„Madonna!” lausus too naeratades.
Linda võttis kivi ja asetas müürile. Ta lihased lõdvenesid suurest pingest. Nutupurse kippus kurku. Ta ei tajunud, mida see kõik pidi tähendama.
Mehed liikusid nüüd müüri äärt mööda edasi ja mõõtsid kepiga selle pikkust. Keegi neist ei teinud temast enam väljagi. Kui ta heitis aga pilgu Jutale ja teistele naistele, vahtisid nad kõik teda imestunud nägudega ja naeratasid. Peale lühikest vaikust, kui mehed olid jõudnud neist kaugele, küsis keegi naistest:
„Kas sina, Linda, tead, mis Madonna on?”
„Ei tea…”
„Kristlaste jumalaema…”
Vaikus. Keegi ei küsinud enam midagi ja Linda ise ka ei rääkinud. Ta mõistatas aga äsjase vahejuhtumi juures, miks kümnik ei löönud teda, miks rüütel ulatas talle kivi ja mis tähendus oli sõnal Madonna… Ta ei saanudki kohmetusest üle ja oli unustanud koguni plaanide sepitsemise tänaseks õhtuks. Kui päev jõudis lõpule ja tuli aeg töölt lahkuda, oli ta mures oma pääsemise pärast. Lohutas ennast vaid sellega, et ega nad täna ta kallale ei tule.
Linnuse müüride vahelt väljudes hoidis ta siiski end vanemate naiste vahele ja eemaldus Jutast, et teda ei märgataks. Kuid asjata.