ka kivipildumise masinaid uurimas, et luua ka kolmat liiki malevat, aga sõjapealikud laitsid selle ära, sest otsustati pidada ainult lähivõitlust, kus ei saadud masinaid tarvitada.
Kuuskümmend päeva käidi harjutustel ja kuuskümmend õhtut järjestikku jõudsid mehed puruväsinutena koju ja magasid siis öösiti surmrasket und. Kuid selle aja sees õpiti ka hästi noolt sihtima ja taprit tarvitama.
Siis saabus aga teade, et piiskop Albert oli jõudnud Riiga tagasi ja oli toonud palju ristisõdijaid Saksamaalt kaasa. Lembitu kartis, et need tulevad talve jooksul kindlasti jälle Eestimaad röövima, kui rahval on põgenemine ja metsadesse peitmine raske ning vastupanu korraldamine keerukas, sellepärast otsustas ta teostada sõjakäigu Riia vastu juba käesoleval sügisel.
Eestlased kogusid nüüd suure hulga ande, mida nad saatsid sõjameestega Novgorodi venelastele kingituseks, ja palusid, et need tuleks appi Riiat ründama. Suurvürst Mstislav oli läinud Ungari kuninga vastu sõdima, aga tema asemik, Smolenski vürst Svjatoslav oli kohal ja nõustus tulema üheskoos Pihkva vürsti Vladimiriga. See teade rõõmustas Lembitut, ta andis kohe käsu kõikidesse maakondadesse malevate kogunemiseks. Ja tulidki: ridalased, harjulased, virulased, revallased, järvalased ja sakalased. Neid oli kokku kuus tuhat meest ja nad asusid laagritesse Pala jõe äärde ning ootasid seal venelaste saabumist.
Kui Riia võimud sellest koondumisest teada said, asusid nad oma vägedega sedamaid liikvele, et eestlasi lüüa enne, kui venelased kohale jõuavad. Peale oma jõudude olid neil kaasas veel liivlaste ja lätlaste malevad. Neil oli kokku ligemale neli tuhat väljavalitud meest.
Eestlased ootasid venelasi. Ootasid tervelt viisteistkümmend päeva, kuid need ei tulnud. Selle aja sees olid riialaste väed jõudnud Eestimaale ja asunud ka Pala jõe lähedusse. Sealt algasid nad kohe ka pealetungi. Lembitu tõmbas oma väed küll metsade taha, et võita aega venelaste ootel, kuid riialased olid tema kannul ja viimaks ei jäänudki tal muud üle, kui pidi võtma lahingu vastu.
Riialased tarvitasid tuntud roomlaste taktikat, paigutades oma jõudude tuumiku keskele, mis koosnes raudrüütlitest ja ratsa-mõõgavendadest, ning pannes tiibadele liivlaste ja lätlaste malevad; esimesed – paremale, ning teised – vasemale. Selles formatsioonis nad liikusid aeglaselt edasi.
Lembitu tarvitas aga üllatustaktikat, saates oma peajõud äkitselt metsadest riialastele peale, et kohutada ja viia nad kabuhirmu. Ise langes aga sakalastega vastase vasemale tiivale ja virulased saatis Õnnemeelega eesotsas paremale tiivale.
Üllatusrünnak ei kohutanud aga riialasi. Nende tuumik tungis võideldes vähehaaval edasi, murdis eestlaste võitlusread ja lõikas need pooleks. Nood lõid selle tagajärjel taganema.
Kuid heitlus kestis tiibadel ägedasti edasi. Sakalased võitlesid vaprasti, sünnitades raskeid kaotusi lätlastele, keda langes väga palju. Raskesti kannatasid ka liivlased virulaste metsiku nooltesaju all; nood hakkasid taganema ja nihutasid siis endid sakslastele lähemale. Neil oli samuti palju kaotusi, kellede seas ka liivlaste juht Kaupo langes.
Sõjaõnn kaldus riialaste poole. Nende tuumik oli löönud eestlaste peajõud segi ja sundinud need taganemisele, luues niimoodi kaotuse meeleolu võitlevate malevlaste seas. Ka need lõid seejärel taganema ja lahing oligi selle tagajärjel kaotatud.
Algas taganevate eestlaste jälitamine metsades ja külades. Lembitu sai taganemisel surma ja lahingus oli langenud ka palju teisi vanemaid ja pealikuid, nende seas Manivald, Viitamas ja Võttele. Peale selle oli rohkesti haavatuid ja vigastatuid, paljud neist langesid vangi.
Riialaste väed liikusid nüüd edasi. Vallutasid uuesti Lembitu linnuse Lehola, kuhu jäid peatuma kolmeks päevaks. Väesalgad käisid sel ajal ringi ja riisusid ning röövisid ümberkaudseid külasid ning asulaid. Mõned neist jõudsid isegi Virumaale.
Viimaks tuli Lembitu vend, Õnnepäev, koos teiste ellujäänud vanematega riialaste juurde rahu paluma. Soovisid endist rahulepet kinnitada ja jätkata. Need nõustusid, kuid võtsid tagatiseks vanemate poegi pandiks ja muidki tagatisi. Kokkuriisutud vara ja vangistatud naised-lapsed viisid nad enestega kaasa Riiga.
Eestlaste väed olid löödud ja malevlased jooksnud laiali. Õnnemeel oli oma malevlaste salgaga taganenud Nurmekunda soode taha, kus võisid toibuda ja siduda haavu (riialased ei julgenud tungida soistele aladele). Nad olid kaotanud aga oma toiduvarud ja lisarelvad. Hobused järasid kuivanud rohtu, aga meestel polnud midagi süüa. Õieti nad ei tundnudki nälga, sest südamevalu oli suurem kui kõhutühjus.
Õnnemeelel oli haav kuklas. Keegi rüütel oli tunginud talle seljatagant kallale, oli salvanud mõõgaga, aga Kalle oli löönud mõõga käest ja selle ots riivanud Õnnemeele kukalt. Kalle ise oli saanud aga odapiste külje sisse. Luu oli takistanud odaotsa sügavamale minemast, aga haav jooksis verd ja tegi valu. Peagu pooled mehed olid haavatud või vigased ainult ülemisest kehaosast. Seepärast võisid nad ratsutada ja omal jõul liikuda. Teised hakkasid jala minema.
Soode ja metsade kaudu nad liikusid nüüd kodu poole.
9
Kolmandal päeval jõudis ratsanike salk Õnnemeelega eesotsas Avispeale.
Neid rabas seal üllatus: küla ei olnud. Suitsesid vaid ahervaremed ja elanikud puudusid. Mehed seisid hulga aega tardunud nägudega ja olid sõnatud. Seda ei olnud nad oodanud. Sõda oma koledustega ei võimutsenud mitte üksi lahinguväljadel, vaid ka külas – otse nende endi kodukülas. Aimasid aga kohe, et riialased olid käinud rüüstamas. Haavatud mehed istusid nüüd maha ja tervemad läksid ümbrust uurima. Kaugemal silmasid nad kahte meest, kes kandsid surnuid. Tassisid hiiemetsa tagusele künkale. Nad ei tundnud neid.
„Kes olete ja miks tassite?” küsisid nad.
„Oleme Tõrmakülast, külavanem saatis surnuid matma, et katk ei puhkeks valla.”
„Oleme Avispea malevlased ja tuleme lahingust…”
„Seda me näeme.”
„Kes hävitas meie küla?”
„Eks ikka vist riialased, kuulsime eile õhtul, et olid käinud röövimas ja rüüstamas, aga ei uskunud, et niipalju surnuid…”
„Ja põletasid küla…”
„Ja põletasid küla veel takka otsa…”
„Kui palju on surnuid?”
„Pole veel lugenud, aga künkal on suur hunnik…”
„Ja mitte ühtegi elusat?”
„Kohtasime metsa ääres üht poisikest, kes on elus.”
„Kus ta on?”
Tõrmalased panid näpu suhu ja vilistasid. Kaugelt kostis vastuvilet, aga samal ajal kuuldusid oiged hiie alt ja keegi karjus kaevust vastu. Mehed rõõmustasid siiski elumärkide üle ja läksid Õnnemeelele teatama. Poisike jooksis nende juurde. Ta oli hirmunud ja kartlik, aga nähes omaküla malevlasi, elavnes ja hakkas rääkima.
„Kust sina tuled?” küsis Õnnemeel.
„Metsast…”
„Mis seal tegid?”
„Olin varjul… jooksin eile röövijate eest metsa.”
„Kus meie külarahvas on?”
„Pole kedagi… kes on tapetud, kes viidud ära, kes metsas…”
„Kes nood röövijad olid?”
„Ei tea… olid ratsa, tulid äkitselt Lõpekunda poolt ja hakkasid küla piirama, mina jooksin metsa.”
„Kas rahvas on metsas?”
„Mõned… muist jäid röövlite kätte, tapeti ja viidi vangi.”
„Kust sina tead?”
„Ronisin kõrge kuuse otsa ja vahtisin sealt.”
„Räägi, räägi, mida nägid.”
„Nägin niipalju, et kui nad tulid, siis rahvas hakkas karjuma. Kes sai, lidus metsa poole, aga Kotso hakkas mõningatega vastu, ta löödi kohe